Nummõr' 277
Radokuu 19. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Umavalitsusõ saiva kingis võrokõisi lipu
  • Uudissõ
     
  • Parõmba võro keele tundja koolinoorõ omma teedä
  •  
  • Suidsusannapaprõ omma UNESCO jaos valmis
  •  
  • Võrokeelitside näütemänge kogo
  •  
  • Tähistedi Võru kirämehe Raidaru Vole 100. sünnüaastapäivä
  •  
  • Kiräsõnapäiv Adsoni majan
  • Elo
     
  • Võromaa poisi pasva sõaväkke
  •  
  • Vabadusõ lipp
  • Märgotus
     
  • Võro värmi
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Uma kotus
    Kiri
     
     
    Õnnõlik imä
     
    Orassoni Rael-Adiina
    Põlva khk

    Joba lehvütedi sinimustvalgit lippõ. Esä tahtsõ ellä nii kavva, et näge är muutuisi algusõ.

    Ettekuulutusõ perrä pidi suur riik lagonõma ilma püssüpaugulda ja valitsõja nägemä uma riigi piire aknõst. «Sinnäni või viil aastit minnä ja ma ei jõvva tuud aigu är uuta, a olõs nii väega tahtnu tiidä, kui sääne asi saa juhtuda,» oll’ esä arvaminõ.

    Esä kuuli detsembrin. Läts’ aigu mis läts’, kõrd ütel’ sõsar mullõ, et esä saisõ unõn määntsegi pikä lavva kõrval ja ütel’: «Aig om niikavvõl, et nakkas är minemä!» Ma käve tuu sõsaraga kõgõ rohkõmb läbi, mi vaihõl oll’ nigu määnegi nägemäldä köüdüs.

    Läts’ jälki aigu edesi, näi ma unõn essä ja tä ütel’: «Olõ üte noorõ naasõ kõtun.» Kõgõpäält näüdäti unõn uulidsa algust. Illos, puhas ja väega tutva. Tollõ uulidsa poodin pidi tuu naanõ olõma.

    Ku üles heräsi, naksi mõtlõma. Suurõ ajurägistämise pääle tull’ miilde, et tegemist om Võro liinaga. A kon om tuu uulits?

    Tüüti sis külh Võro liinan, a ma ei olõ tähelepandja. Kadonu esä iks ütel’: «Üts lätt alõvist läbi, näge rohkõmb ku tõnõ, kes terve maailma läbi käü.»

    Löüdse lõpus tuu uulidsa üles. Muidoki, häbü tunnista, es olõki kongi väega keerolidsõn paigan. Puuti otsma ma es nakka. Et ma ütsindä es tihka, sis käve sõsaralõ nii kavva pääle, ku tä oll’ nõun üten tulõma. Timä arvas’, et uudishimo tege ruttu vanas.

    Sõsaral olli joba olnu läbielämise unõn nättüga.

    Edimädsel keväjäl peräst esä kuulmist panni ma havva pääle pall’o inglisiivu (begoonijit) kasuma. Sõsar es tiiä, et ma lilli vei ja kasuma panni (telefonni meil sis viil es olõ). Esä ütel’ unõn tälle, et üts vanõmb naanõ võtsõ kõgõ ilosamba tuti är.

    Sõsar tahtsõ kalmulõ minnä, et midägi om kõrrast är. Tull’ mu mano. Ma ütli, et ku lill är võeti, ostami vahtsõ. «Ei, kaemi inne är,» arvas’ timä. Ma osti iks lilli ja sõitsõmi Põlvahe.

    Üts inglisiib oll’ tõtõstõ puudu, õnnõ mulk tollõn kotusõn. Varas arvas’ külh, et kiäki ei näe...

    Sõsar oll’ sis valmis tollõs, et võimi rassõ naasõga kokko trehvädä. Eks uudishimo sai kah võitu ja lätsimigi.

    Ma es olõ tollõn poodin käünü. Leti takan saisõ vanõmb naistõrahvas. Lahkõ ja abivalmis, naarulidsõ näoga. Tä õkva uutsõ ostjat!

    Sõsar jäi rahuligus, asi paistu tõistmuudu vällä. Mi süäme saiva tsälka! Ostimi arvada kah midägi ja naksimi vällä minemä.

    Sälä takast kuuli kõrraga noorõ naasõ tsädsinät. Käänimi ümbre.

    Sääl saisõ ilosan lillilidsen kleidin (suvinõ aig) ümärigu kõtuga noorik. Sõsar hiitü näost hallis. A mullõ jäivä miilde noorõ õnnõligu tulõvadsõ imä helkäjä silmä...


    Elo om saatusõst suurõmb
     
    Ku mälotsopah tuhnma naada, sõs lövvät, et om olnu rassõmbit ja parõmbit aigõ.

    Aasta 1949 oll’ mi perrele üts suurõmbit kaotuisi ja häömiisi aastit: lüük tull’ löögile otsa.

    Keväjä lehekuul jäimi umast esäst timä rassõ haigusõ peräst ilma. Perrä jäi imä nelä latsõga.

    Ma olli sõs 14aastanõ. Esäst ilmajäämist elli rassõlt üle.

    Külä vai peris mito küllä tundsõ tedä ku laulu- ja viiolimiist, majjo ehitäjät ja puutüü tegijät.

    Ka nali ja naps kävevä as’a mano.

    Kõrra oll’ tä ehitäjidega kokko lepnü, et tuul aol, ku tõsõ sainapalkõ tahotsõsõ, või timä päiv otsa laulda, nii et üttegi laulu ei kõrda. Ja oll’gi tõisi tüümiihiga võrdsõ pääväpalga laulmisõga vällä tiinnü...

    Nojah, esä kuulminõ oll’ edimäne robahus ja nigu päsemäldä asi...

    Mõni kuu ildampa palli maja maani maaha, õnnõ korsna jäi pistü, aho, pliidi ja les’oga.

    Pritsimiihi es olõ tuulaol koskilt võtta ja ka telehvonni, minka näile kõlista. Es olõ esiki lumpi, kost vett võtta. Maja sai rahulikult umma palamist palla.

    Perrä jäi küünüga kokko ehitet laut. Nüüt tull’ kõik jõud laudah elämise pääle kokko võtta.

    Eläjit sääl pääle mõnõ kana ja kikka es olõ. Nuu saiva küünü elopaiga.

    Lehm sai ka õnnõtulõ otsa, rästik salvas’ udarast, ku tä mõtsa all üle samblõmättä astsõ.

    Utar läts’ nii paistõhe, et es avida tubagulehti päälhoitminõ ega ütski asi ja lehm läts’ luujakarja.

    Lamba andsõmi talvõs söödäle ja tsiapõrss läts’ hindäle söögis.

    Aig läts’ kipõlt ja talv oll’ tulõmah. Imäst sai tahtmalda kõva pottsepp, tä tekk’ lauta pliidilõõri ja lesku, mink pääl sai hinnäst istõn lämmistä vai peris pikäle hiitä.

    Laudah oll’ tsia- ja lambasulg. Sinnä pääle teimi lavadsi. Kats last sai lambasulu pääle asõmõ ja kats tsiasulu pääle. Ma ku tsia-aastal sündünü võtsõ asõmõ noorõmba velega tsiasulu pääle.

    Ja ku olõssi tiidnü laulu «Täämbä mina maka tsiapaha pääl», olõssi ma sõna ümbre tennü: «Seo talvõ maka mina tsiasulu pääl.»

    Imä sai magamisasõmõ lämmä lesku pääle. Ja ku külm naas’ talvõl kanno har’olõ ja varbilõ liiga tegemä, tõimi ka kana ja kikka lauta lämmähe – orrõ lauda nukah olli olõmah.

    Nii mi vingõrdi keväjähe vällä. Sõaväeh tetäs noid ellojäämiskatsit. Meil, kiä viil mälehtäse, om sääne asi vaprahe läbi tettü. Üteldäs jo kõgõ, et elo ei piäki kerge olõma.


    Säinasti Enno
    Põlva khk

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Lämmä pääga bussin

    Taa asi juhtu Võro liinaliini bussin 40 aastat vai rohkõmb aigu tagasi. Võro liinan sõidi tuukõrd kats bussi: üts vei Kubijalõ, tõnõ raudtiijaama. Piledimüüki kõrraldi bussin konduktori.

    Tuukõrd oll’ sõitma tulnu ka Võro tohtri Kengu Kalju. Rahvalõ Kalju miildü: tä oll’ tark ja ekäpiten torõ miis. A saladus es olõ joht tuu, et tohtrilõ miildü viina visada. Bussi aknõst paistu sisse kuum suvinõ päiv. Nii jäi lämmä pääga tohtri pingi pääle magusalõ magama.

    Lõuna aol tull’ konduktoridõ vahetus. «Tohtrikõsõl lätt säitsmes tsõõr,» ütel’ hummogunõ konduktor toolõ, kes tüüle oll’ tulnu. Nä lepe kokko, et tohtrit üles pessä ei olõ mõtõt, las maka, nika ku uni otsa saa.


    Vastlakukli

    Vinne aol läts’ üts suurõmb kamp ütest Võro liina asotusõst Haanihe vastlapäivä pidämä.
    Tuukõrd olli avvo sisse nõsõnu Soomõ sanna, sääl oll’ kõgõ parõmb pido pistü aia.

    Õdagu tuudi liinast restoraanist väiku massinaga vastlakukli, et olõminõ olõs iks, nigu olõma piät. Kukli panti kastiga sanna vüürüste.

    A ülemb sattõ sannast tullõn perst piten kasti. Tä kobisi külh kipõlt üles, a kukli olli lössin ja vatukuur lakja lännü.

    «Näet, kuis massinaga tuuminõ om kuklidõlõ mõonu!» hädäldi provvakõsõ kuklit kaiõn. Nä ai kõik autojuhi süüs, kes Haani mäki pääl sõitõn oll’ näide meelest kaubaga hoolõdu olnu.

    Kukli süüdi ilostõ är. Õnnõ tuu noorik, kes näkk’ kuklidõ otsa sadamist, es putu üttegi.
     
     
    Eesti vabariigi aastapäävä viktoriin
     
    Eesti Vabariigi 95. aastapäävä puhul om lehelugõjilõ väiku mälomäng. Avvohinnas om vahtsõnõ võrokõisi lipp lavva pääle pandmisõs ja vana Võromaa sainakaart.

    Vastussõ saatkõ: Uma Leht, Tarto uulits 48, 65609 Võro liin.

    1. Ku vana om Tammõ-Lauri tamm Urvastõn, miä oll’ Eesti 10kroonidsõ rahatähe pääl?

    2. Võromaalõ tahetas tetä sannamuusõummi. Kohe?

    3. Mändse põlluvilä kasvataminõ om vahtsõst avvo seen Põlva kihlkunnan Mooste kandin?

    4. Kiä om «Võromaa kaanikuning», kelle mano om tultu tervüsehäti tohtõrdama egäst Eesti nukast?

    5. Mis mari taa om? Kasus puhman nigu vabõrn ja mar’a ka nigu vabõrnal, a läükvä, noorõlt kirsiverevä, valmist pääst musta. Kõlbasõ süvvä, ummamuudu mekiga. Võro- ja Setomaal küländ harilik, muial Eestin õnnõ siin-sääl.

    6. Mis asi om kaarnakivi? Kos tedä nätä saa ja määne kiränik om kaarnakivist ka kirotanu?

    7. Kiä Viitenä mõisa umanikõst kirot’ terven ilman teedä romaani «Valerie´»? Kiä Võromaa kiränikõst om umakõrda seo romaani autorist näütemängo kirotanu?




    Küsümüse säädsevä kokko

    Kõivupuu Marju
    Kalla Urmas
    Perämädse Ene



     
     
     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin