Nummõr' 277
Radokuu 19. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Umavalitsusõ saiva kingis võrokõisi lipu
  • Uudissõ
     
  • Parõmba võro keele tundja koolinoorõ omma teedä
  •  
  • Suidsusannapaprõ omma UNESCO jaos valmis
  •  
  • Võrokeelitside näütemänge kogo
  •  
  • Tähistedi Võru kirämehe Raidaru Vole 100. sünnüaastapäivä
  •  
  • Kiräsõnapäiv Adsoni majan
  • Elo
     
  • Võromaa poisi pasva sõaväkke
  •  
  • Vabadusõ lipp
  • Märgotus
     
  • Võro värmi
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Uma kotus
    Kiri
      
     
      
    Vabadusõ lipp
     
    Mi Toko talu villatsõst rõivast kokko ummõld sinimustvalgõ lipp sündü Vabadussõa aigu.

    Terve Eesti Vabariigi aigu lehvü tä egäl pidopääväl uhkõlõ mi koton lipusaiba otsan.

    Tõsõ maailmasõa aigu köütse mu imä tä ümbre kihä, ku oll’ mõtsan sõapaossin.

    Vinne aigu var’as’ imä tedä kummutin sängülinnu vaihõl.

    1989. aastal naksiva puhkma vabadusõ tuulõ, lipu võisõ joba vällä tuvva.

    Tuu aasta jaanipääväl kõrrald’ Kuldri koloos Pundõ järve veeren 40 aasta juubõlipido. Sääl oll’ kõlakua man pikk lipusaivas pant, kon pidupäivil lehvse ENSV lipp.

    Lõuna aigu otsõ ma vällä uma sinimustvalgõ. Mõtli, et õkva om õigõ aig sinnä varda otsa õigõ lipp tõmmada.

    Ku ma uma krusaga pidupaika jõudsõ, säivä elektrimehe kolmõkõistõ parajalõ tulõvärgi lampõ. Et lipusaivas oll’ pikk ja rassõ, lätsi ma näide manu. Vast nä avitasõ mul lipusaiba alla laskõ, et ma saasi uma lipu saibahe köütä.

    Tuu pääle ütel’ üts elektrimiihist, Lilli Urmas: «Pistä p...se uma kalts, mi ei olõ inämb su avitaja!»

    Egas midägi, ai uma krusa kasti vasta lipusaivast. Kääni kallutuspoldi valla ja sõitsõ tassakõistõ edesi. Varras vaiu nii pall’o alla, et sai sinimustvalgõ lipu otsa köütä.

    Sõitsõ sis nii pall’o tagasi, et sai saiba poldi mulku panda. Poldi mutri niitse viil är, et saivast es saanu alla laskõ.

    Elektrimehe olli uma tüü lõpõtanu ja tulli kaema, mis ma tii. Ku nä üles kaiva, jäivä näil suu jupis aos valla ja vesi juusk’ müüdä põski alla. Viimäte pässi tuul, kes mullõ inne kihvtitsõlõ kärät’, sõna suust: «Kuradi miis, ütelnü inne, mis lippu sa üles panna tahat, mi olõs sullõ appi tulnu!»

    Õdagu, ku juubõlipido alas’, oll’ ilm väega tasanõ. Lipp oll’ saiba otsa ümbre. Rassõ oll’ arru saia, mis lipuga om tegu.

    Käümä läts’ koloosi eesrindläisi autasustaminõ. Nä kutsuti laululava pääle ja anti kätte aukirä.

    Ku kõrd jõudsõ üte kinä tüütegijä daami kätte, nõssi tuul. Sinimustvalgõ lipp lei tävven pikkusõn lehvmä. Rahvas saisõ pistü ja vahtsõ üles lipu poolõ (pilt raamatun «Taludest taludeni läbi kolhoosiaja»).

    Daam, kes parajalõ avvukirä perrä läts’, kai ka üles, kumastu sis kellegi jalgu otsa ja käve käpile. 40 aastat or’a-aigu paistu läbi olõvat, ai hinnäst pistü ja läts’ uma 40aastadsõ or’atüü iist avvukirja vasta võtma.

    Terve tuu pido lehvse sinimustvalgõ lipp vardan.

    Hummugu mõtli, et iks aoluulinõ, pühä lipp, lää ja tuu tä tassakõistõ är. Lipusaivas oll’ maaha lõigat ja lipp kaonu. Maaha olli jäänü värski tsiklijäle. Jälgi müüdä jõudsõ üte tarõni Kuldrõn.

    Majast kuuldu pidolarmi.

    Tei tarõ ussõ valla. Ümbre lavva istsõ mehe ja võtsõ viina. Kavvõmbalõ saina pääle oll’ lakja tõmmatu mu sinimustvalgõ nigu mõni pühä reliikvia.

    Suuvsõ miihile hääd võidupühhä, võtsõ lipu saina päält ja tsussi puuhu. Lavva man tõmpsi kangli alt Waltheri, puhksõ toro otsa, nigu kauboidõl kombõs, ja küsse: «Kas kinkalgi om midägi ütlemist?» Mehe saisiva pistü, seo oll’ auavaldus lipulõ, millest nä ilma jäivä.

    Pia oll’ koloosin teedä, kes pido är tsurksõ, õigõmbalõ ilosambas tekk’. Minno kutsuti koloosi juhatustõ vaibalõ. Arotõdi, mis muka pääle naada.

    Kuusõ Märt, vana nal’ahammas, paksõ: «Mis siin pikält arota, saadami tä Tsiberidõ asumisõlõ.» Tuuga es olda peri. Ma olõ kõva jahi- ja kalamiis – tuu olõs mullõ olnu ku preemiäreis.

    Noil «kohtumõistjil» võisõ ju olla kompartei pilet karmanin, a tuu oll’ päälesunnit välimäne külg. Hindä seen olli nä kõik Eesti vabadusõ puult. Nii jäigi ma karistusõst ilma.

    Kuustõist aastat ildamba jaanipäävä aigu mõtli, et tuu lambavilladsõ lipu ja panõ tä vahtsõ siididse kõrvalõ vabadusõ tuulõ kätte tuulduma. A lipp oll’ kaonu. Tull’ vällä, et tuu lipp saisõ Saksa miiniristlejä Grömitzi kajudi nukan, miä seiläs’ parajalõ Vaiksõn ookeanin. Mu tütär Maarja, kiä oll’ tollõ laiva pääl Saksa merekooli kursandin praktikal, oll’ tä sinnä üten võtnu.

    Lipp om nüüt koton. Ku kunagi lätt mi riigi ellojäämise iist sõas, sis mu latsõ vai latsõlatsõ toova tä kimmäle platsi.


    Prisko Mart
    Urvastõ khk


     
     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin