| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Ka tõsõn ilman käüdäs kerikun | | | Silla Silver
Tsiamäelt
Üte tutva seto naasõ Veera sugulasõl üle piiri Vinnemaal kuuli imä ärä. Imäkene oll’ joba küländ vana ja haigõ ja arvas’ ette, et surm um lähkün. Tuuperäst olli täl ka kõik rõiva, millega tedä matta, valmis kaetu. Nimekirigi oll’ tettü, kedä matussilõ kutsu.
Valmis olliva pantu ka kängä, midä pääle surma jalga panda. Tütre pere kõrrald’ imäle ilusa matusõ. Ennedä kängi asõmõlõ oll’ tütär imäle sussi jalga pandnu. Selle et nii oll’ sääl kandin tuul aol kombõs.
Kuu aigu pääle imä surma näkse tütär und, kos imä kaivas’, et tä ei saa tõisiga üten kerikun kävvü, kona sussõga om väega halv pikkä tiid astu.
Tütär oll’ sis unõn küsünü, kas tä ei saasi kuigimuudu noid kängi imäle ärä viiä vai perrä saata. Imä oll’ ütelnü: saat külh, tütrekene. Et viigu nuu kängä Olja kätte. «Tuu naanõ käü tihtsäle minnu kaema ja kül tä kängä kah mu kätte tuu,» oll’ imä tütärd opanu.
Viil oll’ tütär unõn küsünü, kon tuu Olja eläs. Et timä ei tiiä üttegi säändse nimega naistõrahvast uman külän. Imä oll’ ütelnü üte võõra aadrõssi. Tütär oll’ tuu unõ pääle üles heränü ja sis oll’ ka aadrõss viil meelen ollu. Oll’gi ruttu tsehkendänü aadrõssi paprõveere pääle üles.
Tõnõ päiv nakanu mõtlõma, et piäs õks Olja üles otsma. Ku üüse üles kirutõdut aadrõssi oll’ nakanu uurma, oll’ vällä tullu, et juhatõdu kotus om säält küläst päält saa kilumiitre takan, igävädsen peräpõrgun, kohe ütski buss kah ei käü.
Tütre perrel hendäl autut es olõ. Nii oll’gi tä tullu õkva bussiga Setomaa sugulasõ Veera manu, et äkki saa tuu mehega autuga tälle voori pääle tulla. Miis käve tüül ja sai viil ületulõval pääväl voorimehes tulla. Veera esi oll’ kah üten lännü.
Olliva sis võtnu Vinnemaalt tuu naasõ imä kängiga pääle ja nakanuva kaardi perrä Olja küllä otsma. Naanõ kaivas’, et no säänest tiid ku tuu, mis Pihkva kivitii päält sinna küllä vei, ei olõ Eestimaa pääl kül leüdä.
Lõpun olliva sõitnu jumalõ põldu piten. Autu vedäsi vaivalt läbi. Oll’ joba sügüsene aig kah.
Olliva sis mitmast paigast õks tiid küsünüvä, enne ku sinnä küllä jõudsõva. Säält nakanuva joba nime perrä kotust otsma.
Tii veeren oll’ üts vanamiis lehmä kar’atanu. Ku tuu käest Olja perrä olliva küsünü, oll’ vanamiis risti ette hiitnü ja ütelnü, et nä ommava nüüt külh ildas jäänü – Oljat täämbä matõtas.
Naasõ olli edimält ärä hiitünüvä, mis no saa – matussidõ aigu ei olõ õks illus sinnä minnä. A sis nakanuva arutama, et ku ligi katssada kilumiitret om joba maaha sõidõtu, om vaia õks peräle minnä ja sis kaia, mis edesi saa.
Lõpus leüdsevä ka õigõ maja üles. Sääl joba kõik rahvas kuun ja preestrigi kirstu man jutlust pedämän. Olliva tuu kõik ärä kullõlnuva ja nakanu sis kadunukõsõ umatsitõga kõnõlama, et sääne-määne asi ja mis nä arvasõ, mis nuidõ kängiga nüüt tetä.
Olja tütär olõvat sis nõun ollu, et ega midägi muud üle ei jää, ku tulõs nuu kängä kadunukõsõ kõrvalõ kirstu panda, saa sis miä saa. Niisama hauda kah ei olõ jo illus kängi visada.
Umadsõ olõvat näid viil surnuaidagi üten kutsnuva. Ku surnu maaha matõt, nakanu Veera mehe ja sugulasõga tagasi sõitma, et iks valgõvaluga Pihkva–Riia tii pääle vällä jõuda.
Ku Veera tuud kõnõl’, sis tull’ mul õkva keele pääle küsümine, kas nuu kängä sis imä kätte kah jõudsõva. «Muiduki jõudsõva,» oll’ seto naanõ kipõ vastama.
Tütär oll’ koski nädäli peräst tälle kõlistanu ja kõnõlnu, et näkse unõn jäl immä. Tuu ollõv väega rõõmsa ja tenulik ollu.
Oll’ kõnõlnu, et Olja tõi tälle kängä ilustõ ärä ja nüüt saa timä kah tõisi paabadõga üten kerikun kävvü. Tütär oll’ umakõrda Veerat ja miist väega tennänü, et kõik nii kõrda läts’.
Ei olõ ette teedä, kuis mi kellegi tii siin ilman lõpõs. A pruumkõ nuu, kiä perrä jääse, õks tuu minejä viimäne tahtminõ täüde viiä, et ei piäsi esi peräst õgasugutsit Kolgata teid käümä.
| | Ristkammits | | | Mi talun om õgasugust ebausku kõgõ naarus pantu, peetü tuud vaimupümmes as’as. A umõta om üts periselt sündünü lugu, üts jutt, mis liigus mi talun edesi põlvõst põlvõ.
Lugu juhtu Krabil Taga-Tepaski talun. Talo pernaanõ Kriibi Karoliine (1853–1925) kõnõl’ tuud edesi järgmädsele talupernaasõlõ Aboltini Helenele (1884–1962) – mu vanaimäle.
Juhtuminõ võisõ olla 1880. aasta paiku. Mullõ kõnõl’ tuud vanaimä.
Tepaski talun es ollõv lats, kiä joba kõvastõ üle aasta vana, käümä lännü. Löüdü külä pääl tiidjänaisi, kiä agaralõ appi olli löönü.
Näide tarkusõ perrä oll’ põhjus tuu, et latsõ jalgu ümbre om kammits, silmäle nägemäldä ristkammits, mis lasõ-i kävvü. Inne ku tuud kirvõga läbi ei rao, lats käümä ei nakka.
Asi käve niimuudu. Tull’ võtta täku kammits, tuusama, mis õga päiv pruukmisõl.
Tuuga tull’ latsõ jala kinni köütä, sõs nelläpäävä õdagu latsõga risttii pääle minnä ja sääl kammits kirvõga läbi raku.
Risttii oll’ säälsaman Tepaski ja Loksi talu piiri pääl – nurmivahelinõ hobõsõsõidutii, mis lõigas’ Lätimaalõ Kornetile viijät tiid ja mis esi vei Kellämäele.
Mu latsõpõlvõn, 50–55 aastat tagasi, oll’ tuu tii viil tävveste olõman ja pruukmisõl, põra ei olõ tuud inämp.
Vot sinnä tiiristi pääle sõs mintigi ja sääl raoti ristkammits läbi.
Järgmädse hummogu oll’ peremiis tulivihanõ: kos täku kammits om pantu?
Kiäki oll’ ütelnü tassakõistõ: tuu raoti eelä õdagu risttii pääl purus! Sõs oll’ peremiis õigõ mitu kurja sõnna ütelnü.
A lats’ oll’ pia käümä nakanu.
Merisalu Pilvi
Rõugõ khk
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Võro umaaigsist tunnõtuist tohtriist Piho Ruudist ja Pergi Johannesest liigus rahva hulgan pall’o juttõ, noist paar tükkü allpuul.
Kõva tuul ja küpär
Tohtri Piho ja Perk kõndsõ Võro liina uulitsat pite. Puhksõ kõva tuul ja Pihol oll’ tegemist, et kübärät kinni hoita.
«Sa lüü küpär naglaga pää külge, sis ei linda tuu kimmäle pääst är!» opas’ Perk. «Löönü külh, ku mul niisama kõva puupää olnu nigu sul,» es olõ Piho kehvemb lõvvamiis.
Uulidsa pääl api küsümän
Üts naistõrahvas näkk’, et tohtri Piho tulõ tälle uulidsa pääl vasta. Naanõ luutsõ, et saa api välänpuul järekõrda. Tä pidi tohtri kinni ja naas’ ummi häti kaibama.
A Pihol väega lahksõ pää õdagudsõst viinavõtmisõst. Tä ütel’ naasõlõ: «Silmä kinni ja suu vallalõ! Sis ma õkva ütle, mis sul viga om.» Nii ku naanõ silmä kinni pitsit’, kaksõ tohtri mant minemä.
| | | | | | | | |
|
|
|
![](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/3017.jpg&h=114&w=100","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=100,height=114"))
