Nummõr' 275
Vahtsõaastakuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Reheahi om väärt hoitmist
  • Uudissõ
     
  • Uma lipu valimine käü kuu lõpuni
  •  
  • Mulgi otsva kah Mulgimaa lippu
  •  
  • «Mino Võromaa» uut viil juttõ
  •  
  • Latsiaia tahtva võro kiilt opada
  •  
  • Umma Pitto lätt 3600 lauljat
  •  
  • Opatas palkhuunit kõrda tegemä
  •  
  • Muusõum korjas kindit üten jutuga
  • Elo
     
  • Tõpratohtril ikäv ei nakka
  • Märgotus
     
  • Roose Celia: tulõ hoita tuud, mis meil om, mitte kõkkõ ümbre tetä!
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
     
    Platsi Liiso Tsehkendüs
     
    Kättemasminõ venne muudo
     
    Pärnaste Leida
    Räpinä kihlkund


    Ku tõnõ inemine om sullõ halba tennü, midä sõs timä vasta tunnõt? Tahat tagasi tetä? A kuimuudo? Vaganõ kannahtas umah süämeh, hõelamp tasos iks kuigimuudo kätte.

    Mina olõ nännö, ku ütele inemisele tasoti kätte terve kambaga ja ütel meelel.

    Mu esäkodo oll’ Räpinäh, õkva üle tii oll’ vallamaja. Sääl elle ka segretäri pere.

    1944. aastaga suvõl, ku Saksa vägi oll’ vällä aeto, jäi ka vallamaja tühäst. Mõnõ ao peräst näime, et sääl liigusõ Venne sõdure.

    Ütel’ pääväl tull’ mi poolõ kolm korgidõ kübäride ja aumärkega Venne ohvitsiiri. Üts kõnõl’ kah veidü eesti kiilt, arvada Vennemaa eestläne.

    Tä selet’, et sõduriilõ om vaia süvvä tetä ja tuu jaost om jälke vajja mi küüke. Imä ütel’, et timä om jo vana, ei jõvva hulgalõ miihile kolm kõrda pääväh kiitä.

    Ohvitsiir selet’, et näil om uma kokk, kiä kiit. A sis näivä, et köögih põrmando pääl oll’ põhukott patjo ja tekkega. Pääl istõva vanamiis, naanõ ja kats last. Küsüte, et mis inemise nuu viil omava? Imä selet’, et näid om viil rohkõmp.

    Asi oll’ keerolinõ. Sakslasõ olliva tõsõlt puult Peipse järve ärpalanoist küllist inemise Saksamaalõ tüülisist veenü. Ku vendläne uma maa tagasi võitsõ, nakas’ tä Saksamaalt ärviidüise tagase tuuma. Kuna noil umma koto inämp es olõ, tuude kõik Eestimaalõ, inämbüste Peipse viirde.

    Mi puulõ olliva nä pantu joba paar nädälit tagase. Süvvä tull’ kah anda. Vot kos lugu!

    Järgmädsel pääväl viide kodolda inemise Tooste küllä tallo, kost pere oll’ Tsiberihe kiudotõdu ja maja tühi. Maaha jäteti tütär Ljuba kokalõ abilisõst.

    Oi elo, mis nüüt nakas’! Kokk tull’ joba hummogu kell viis süvvä tegemä. Süük viide sõduriilõ vallamajja, ülembä seivä mi puul köögih. Kuimuudo pidime üte pliidi pääl kiitmä hindäle ja eläjile laudah? Õnnõst oll’ Ljuba tuu, kes meid avit’ nigu vahetalitaja.

    Kül märgotime, kohe sõdure egä hummogu nii varra piät minemä: viide autoga, egälütel automaat säläh.

    Ljuba selet’, et sii om NKVD jago, kes käävä mõtso pite mõtsamiihi punkriid otsma ja tallõh haarangil. Hirmsa oll’ mõtõldage, kellega piät umma koto jagama! Imä-esäga mõistsõva häste venne kiilt. Ma olli kah koolih veet’kese jõudno oppi.

    Mitmõl kõrral tull’ alaliidsi ülembüisiga, noid oll’ vahel neli-viis, üteh süümä ka üts tummõt verd vähämbät kasvo kapten. Tuu oll’ arvada nääde päämiis Võro liinast. Tollõ olõki aigo olliva tõõsõ inämbiste vakka. Ljuba selet’, et kapten es olõ näädega rahul: nii veidü punkriid om löütö ja mehi kätte saado.

    Umavahel kutsuti tedä mustlasõst – tsegan. Oll’ arvo saia, et tedä es sallita.

    Ljuba ütel’ ütspäiv, et järgmäne päiv olõvat oktoobripühä. Kokalõ tuude parõmbit kartoliid ja Ameeriga lihakonserve. Leitnant Petrov, kuldhambidõga, olõvat timä kätte hoiulõ andno kats pudõlit piiretüst, mis oll’ saado Toolamaa kunagidsõst piiretüsevabrikost.

    Tõsõl pääväl lõuna aigo oll’ platsih ka kapten. Mino käest küsüte viinaklaasõ. Ma tõi tarõst kandiko pääl viisakalt napsiklaasi. Kõik kaiva ütstõsõlõ otsa ja naksõva suurõ helüga naarma.

    Hiitö är, es saa arvo, mis mul viga om. Üts ütel’ sõs mullõ: «Takie davaite nemtsam, nam vot takoi bolšoi stakan!»

    Sai arvo, et tahtva suuri klaasõ. Otsõgi. Sõs näime edimäst kõrda, kuis õigõlõ viina juvvas. Egäle ütele valõte klaas täüs ja tuu kulistõdi kõrraga kurko. Kõgõpäält nuhutõdi pindsako käüst ja sõs võeti pääle sakuskat. Jälle kaia, lätsi är tarrõ.

    Ljuba peräst selet’, et sõs naate kaptenit kostitama ja tuu mugu jõi, midä valõte. Esä tegi tarõh kängsepätüüd. Miihil jäi köögilavva takah ruum kitsast, minte esä tarrõ. Naate laulma ja tandsma. Kõik «tahtseva» kapteniga tandse. Kuna tuu oll’ joba väega täüs, lasiva täl nimme kõik aig maaha sata.

    Esä tull’ hirmuga tarõst vällä. Trampminõ oll’ nii kõva, et pelksime – är lahkva maja. Kapten oll’ sadamisõst joba veridse pääga. Nüüt veete tä jalgopite vällä vüürüste ja panti sinnä kapstatünnü kõrvalõ pikäle. Ega tõsõ nii pur’oh es olõvage, ku vällä näütsevä.

    Paari tunni peräst tulliva kolm püssämiist. Õkva näiväki kaptenit, kes oll’ peris ossõndusõ siih. Nuu olliva Võrost vällä kutsuto.

    A sõs ütel’ Ljuba, et nüüt naate kapteni revolvret otsma, rõividõ mant es lövvetä. Meil hirm, et äkke mõtõldas, et mi olõmõ är võtno, ja tuldas läbi otsma, viiäs viil kinnigi. A es tuldake.

    Revolvre «löüte» vüürüsest kapstatünnü kõrvalt kapteni jalgo mant. Tuu oll’ sinnä nigunii nimme panto. Kapten nõstõte massina pääle ja viide är. Rohkõmp tedä nätä es olõ. Nigunii läts’ sõakohto ala. Kokk tegi vahtsõ lõuna ja oktoobripühä läts’ edese.

    Vot sääne oll’ sõs üteh kambah vällä mõtõldo kättemass! Ja kaptenil es olõki kedäge süüdüstä, ku tä ülepää tollõ pääle mõistsege mõtõlda.

    A määndse olliva meele nuu «pühä»...


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Valimisõ tulõman!

    Timahavva sügüse tulõva jäl paikligõ umavalitsuisi valimisõ. A perämiidsi valimiisi aigu juhtu sääne lugu. Buss nummõr 11 sõitsõ umma tiid piten, üts piätüs oll’ kaubabaasi man.

    Sääl oll’ bussi uutmisõ putka sainu pääle inemiisi suurõ näopildi kleebidü. Kõik kolm saina olli maast laeni pilte täüs. Kats miist, kes bussin kõrvuisi istõ, jäi noid läbi bussiaknõ vahtma.

    «Kes naa omma?» küsse üts. «Näid ots politsei,» tiidse tõõnõ kosta.

    Küsüjäl olli vast pikä juhtmõ, nii et tä ütel’ uma arvamisõ tükü ao peräst: «Ahah...»


    Eläjäaian

    Imä ja esä lätsi kotost är, väiku pojakõnõ jäi vanaimäga katõkõistõ. Inne välläminekit karisti latsõvanõmba, et vanaimä poiskõsõlõ magusat ei annasi, muido lats perän ei süü muud.

    Poiskõnõ as’at’ tsipa aigu uman nukan, sis tull’ vanaimä mano ja taht’ timäga eläjäaida mängi. Vanaimä küsse, kuis tuu käü. «Ma olõ ahv ja sa tuu vanamutt, kes ahvilõ kompvekke pill,» selet’ väiku kavvalpää.
     
     
     
     
     
      
    Vali võrokõisi lipp! 
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin