Nummõr' 275
Vahtsõaastakuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Reheahi om väärt hoitmist
  • Uudissõ
     
  • Uma lipu valimine käü kuu lõpuni
  •  
  • Mulgi otsva kah Mulgimaa lippu
  •  
  • «Mino Võromaa» uut viil juttõ
  •  
  • Latsiaia tahtva võro kiilt opada
  •  
  • Umma Pitto lätt 3600 lauljat
  •  
  • Opatas palkhuunit kõrda tegemä
  •  
  • Muusõum korjas kindit üten jutuga
  • Elo
     
  • Tõpratohtril ikäv ei nakka
  • Märgotus
     
  • Roose Celia: tulõ hoita tuud, mis meil om, mitte kõkkõ ümbre tetä!
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
      
     
    Roose Celia kitt, et maal om hää ellä, ku ümbretsõõri eläse hää inemise 
      
    Roose Celia: tulõ hoita tuud, mis meil om, mitte kõkkõ ümbre tetä!
     
    Inneskine Võro muusigakooli direktri, rahvapilli-, laulu- ja tandsuoppaja Roose Celia eläs Karula mõtsu seen Pirrupuusaarõl ja kaes säält Eesti elo pääle värski pilguga.

    Kultuuriperändüse aasta päälenakkamisõ puhul kõnõlõs Celia maal elämise rõõmust ja ilost, latsilõ perändüse edesiandmisõst ja tuust, mille kõgõ ümbretegemisest ja lõppõmalda reformmisõst midägi hääd ei tulõ.

    Midä sa olõt tennü kõik tuu aig, ku Võro muusigakooli direktri kotussõ päält är tullit?

    Mille ma muusigakoolist är lätsi? Üts põhjus oll’ tuu, et ma olli lännü joba muusigaakadeemiäle opma. Kõrraga es jõvva kolmõ asja tetä. Valisi tuu, et opi doktorantuurin muusikat ja viil oppa Villändi kultuuriakadeemiän rahvalaulu ja perimüstandsu.

    Elät Karulan mõtsu seen. Mille?

    Ma olõ joba nelländät aastat sääl ja egä pääväga tunnõ rohkõmb, et taa omgi mu elu. Ku ma iks kullõ sõpru, ku perädü kipõ om kõigil, sis mul tuud inämb ei olõ. Mis om viil alalõ: pall’u om tetä.

    Mullõ väega miildüs uman kotun. Mu vanavanõmba elli kah ju terve elu sääl kandin. Ma mõtlõ sakõst tuu pääle, kuis vanaimä käve pall’u mõtsu pite marju korjaman, egä hainakõrs oll’ tälle tutva. Mullõ miildüs kah pall’u mõtsan kävvü, esieränis sügüse, ku korgõ hain om joba kaonu ja silmä jääse sändse as’a, mis suvõl haina seen var’un omma.

    Kuis sa sääl toimõ tulõt?

    Mul om vidänü. Meil om sääl külänaisi, kellega iks kokku saami: laulami, teemi nall’a, söömi, arutami. Tõnõ hää asi om tuu, et ma olõ esi säält perit, mul om hulga sugulaisi sääl. Ku om vaia mõtsan talvõpuid tetä – esi ju ei tii –, sis tulõva ja tegevä. Ku nä mullõ puukuuri ehitivä, sis tegivä taadõ suurõ ussõ ja ütlivä, et ku puid toova, sis om säält hää sisse aia. Et muiduki nimä toova puu, kes sis?

    Kogukund omgi sääl tuu, mis om hää.

    Ku inemine maalt är pakõ, sis edimäne õigustus om tuu, et sääl ei olõ jo tüüd.

    Tuu om halv jah, et ma piä nii pall’u ökoloogiliidsi jalajälgi jätmä. Piä jo vällä sõitma säält. A kotun saa pall’u är tetä ja ku läät kotust vällä, sis tii sääl kõrraga pall’u är.

    Tahassi muiduki olla paiga pääl oppaja, a sääl om illus nuur oppaja olõman. Tuu om mu tsiht külh – löüdä midägi lähembäl. Küsü ja uuri ja vast lövvä kah midägi.

    Kuis sa säält mõtsa seest Eesti elo pääle kaet?

    Kuis Eesti elu lätt, tuud ma kae päämidselt «Aktuaalsõst kaamõrast» ja kullõ Vikerraadiost. Minnu sekäs, et mõttõ omma inemiisil maru liinakeskse. Näütüses saatõn «Vabariigi kodanikud» arutõdi maaellu.

    Kiäki ütel’: ku tahat iks hääd süüki, sis tulõ liina suurtõ puuti sõita. Olõssi tahtnu väega sekkä hõigada, et seeme tulõ maaha panda, sis saat hääd süüki!

    Riik om kuulutanu seo aasta kultuuriperändüse aastas. Midä hääd võinu, saanu ja pidänü tuu sildi all timahava är tegemä?

    Piässi kõnõlõma, midä kultuuriperändüs tähendäs. Ku ma rahvalaulu oppa, sis iks lasõ inemiisil miilde tulõta, midä nä omma umast hõimust perinü. Tuu ei piä olõma laul, või olla käsitüü, söögiasi, nali... Inemise mõtlõsõ maru kavva, inne ku näil nakkas midägi miilde tulõma. A ku nakkas tulõma, sis tulõ joba mühinäga.

    Üten raadiosaatõn kõnõldi, et pia ei saaki kõnõlda sändsist asjust nigu minevik ja tulõvik – inemise pandva kõik Internetti üles ja sääl om kõik kõikaig olõman. Sis ma mõtli: midä sa perit, ku kõik om kõikaig üttemuudu koskil ülevän?

    Inemise võtva maru loomulikult, et kõik piät Internetti topma. Ma tahtnu iks niimuudu, et ku kiäki taht mu laulu kullõlda, sis tulõ mu manu või kuts mu hindä manu. Selle, et pall’as laul vai muu asi ei tähendä esihindäst pall’u. Egä asi saa õigõ tähendüse, ku tuu man om kõik, mis sinnä manu käü.

    Mi käümi egä jõuluaig sõsaralatsiga kalmuaidu pääl. Meil om pikk tsõõr: Vanast-Roosast Otepääni. Seokõrd jäi üts latsist haigõs, a tõsõga iks kävemi. Tä ütel’ nii armsalõ: mullõ nii miildüse jõulu, sis saa kõik surnuaia läbi kävvü. Tä om kümneaastanõ ja timä jaos om tuu nii loomulik. Ma olõ kimmäs, et tä ei unõta noid kotussit, noid inemiisi ja ütskõrd tä saa tuu joba esi edesi anda, perändä.

    Perimüse edesiandminõ piätki perretsõõrist tulõma. A hää om, ku inemine tiid, et säänest perimüse edesiandmist peetäs õigõs ka üllestpuult. Kultuuriperimüse aastal saavaki nuu kats asja kokku.

    Pall’odõn perrin om kõik jäänü kooli hoolõs. Kas kuul saa panda nuuri mõtlõma nii, et kultuuriperimüs näile tähtsä olnu?

    Mu meelest käü koolin kõikaig üts hull reformminõ. Määrust olõ-i viil vasta võetugi, ku koolin tahetas joba vahtsõ reformiga pääle naada. Samal aol omma oppaja hädän, et ei jõvva latsi opma opada.

    Ma esi opikava perrä kõkkõ ei tii. Mul om uma nägemine ja kogõmus, kuis latsi laulma saia. Ei tiiä, mille pall’udõl om vaia kävvü täpsele eeskirju pite. Ma ei usu, et eesti rahvas ei mõista mõtõlda – mõist külh. A kuis om tuu nii lännü, et Vinne aigu mõistõti ritu vaihõlt lukõ ja nüüt olõmi nii kipõlt saanu eeskirätäütjäs ja tahami noid iks parõmbidõ ja täpsembält täütä?

    Millest ma muusiga kotussõ päält puudust tunnõ: latsõ opva koolin mugu vahtsit ja vahtsit laulõ, a säänest lauluvarra, midä joba imä ja vanaimä mõistsõ, om maru veitüs jäänü. Säänest telge olõssi vaia hoita.

    Midä arvat Eesti kultuuripoliitikast?

    Põra tahetas väega kõiki organisatsioonõ ümbre tetä. Ku kõnõldas, et nii hoit rahha kokku, sis tahassi väega noid rehkendüisi nätä. Selle et ku inemiisiga kõnõlõt, sis tulõ vällä, et ega suurt kokku külh ei hoia. Sis om tuu lihtsäle lahkminõ.

    Tuud lõppõmalda ümbretegemist näe ma ka uma põradsõ tüükotussõ pääl. Muudõtas ja muudõtas, a kõik tuu ei vii kohegi vällä. Õnnõ mälu kaos. Mu meelest piät iks mändsegi tele alalõ hoitma. Kõnõldas pall’u, et om vaia vahtsõt ja vahtsõt, a periselt om vaia vannu asju hoita. Muiduki mitte kõiki vannu asju. Sõkla olõssi vaia, mitte ümbretegemist!

    Võromaal tulõ timahava Uma Pido. Midä pidolt oodat?

    Ku Uma Pido alas’, sis oll’ tuu mu jaos pall’u Eesti laulupidu muudu. Ma ooda, et taast saanu peris uma pidu. Pidu om pidu sis, ku sääl om spontaansust, et lõpus ei saaki tuud inämb uhjõn hoita. Et rahvas tulõ kokku, ei tulõ lava päält maaha ja mugu laul süämest, mitte õnnõ harjutõduid laulõ.

    Viil sääne asi, et tetäs konkurssõ ja valitas pidulõ vahtsit ja vahtsit laulõ, a võissi kävvü ka küllä pite ja küssü, mändsit laulõ miildüs inemiisile laulda. Et laulupidu toukas käümä inemiisi laulurõõm, et ei tulõssi ülearvu pall’u üllestpuult.

    Midä arvat tuust, et mi kandi rahvalõ rahvapillimäng nii armõdulõ miildüs? Et näütüses Põlvast om saanu peris lõõdsapääliin?

    Tuu om väega hää: inemise süä lüü nii kõvva, et haard rahva üten. Tuun mõttõn om Tartese Heino (Põlva lõõdsaklubi iistvõtja – UL) hullult hää miis, pühendünü, hingega inemine.

    Sändsit olõssi inämb vaia. Tal’nan om inemiisi, kes omma timä sisse piaaigu armunu. Tutva omma kõnõlnu, et Heino lätt õnnõ kõrras lava pääle, a võit kõrraga kullõjidõ süäme. Tuu om suur väärtüs, et tä mi kandin om.

    Säänest vällänpuul kuuli oppamist piässi inämb olõma. Mul kah käü külä päält üts poiskõnõ pilli opma ja üts tütrik tulõ kah.

    Või-olla kultuuriperimüse aastal piässigi inämb ümbretsõõri kaema, kes su lähkül om, kel midägi anda om. A iks peris elun, mitte koskil Youtube’in vai Facebookin!


    Küsse Harju Ülle


     
     
     
      
    Vali võrokõisi lipp! 
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin