Nummõr' 274
Vahtsõaastakuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tulõtõrjõmassin kingis
  • Uudissõ
     
  • 2013 – kultuuriperändüse aastak
  •  
  • Aasta tsirko olõ-i kats aastat nännö
  •  
  • Mooste folgipido võtt huugu
  •  
  • Võro instituudi seotalvinõ nuuri perimüslaagri oll’ 2.-4. vahtsõaastakuu pääväl Urvastõn
  •  
  • Suur lõõtsapido Põlvan
  • Elo
     
  • Rahvarõivatriibu-poodiaknõ
  •  
  • Savvusann om rahva tohtri
  • Võrokõisi lipp
     
  • Valimi hindäle lipu!
  •  
  • Navitrolla: uma lipp tege meele hääs
  •  
  • Mille võrokõisi lippu vaia om?
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Uma kotus
     
     
    Moodusoeng tõi paksu pahandust
     
    Plumanni Kaja-Riina

    Ku tuu Bardot’ Brigittega «Babette lätt sõtta» sai kinon är nättüs, nakas’ 1960. aastide algusõn üts vahtsõnõ naisimuud pääle: kõik naasõ tahtsõva kõtuosast peenikese olla ja pää pidi kimmäle nii suur ku meremiin olõma.

    Mul nakas’ sääl Tal’nan «tursaakadeemiän» õkva praktikaaig pääle. Valli oll’ nii mõni muugi kotus, a ma kai, et midä kavvõmbalõ lää, nii kavvõmb saa sõita. Olõs võinu jo Virtsugi minnä, a reisi pääl om mullõ kõgõ miildünü olla, tuuperäst nüüt vanast pääst viil giiditüüdki tii.

    Sõidimi sis rongiga läbi Moskva Astrahani. Meid oll’ nii pia tosina jago, mehaanigukursusõ poiskõsõ ja puul tosinat tehnoluugõ-lats’kõisi kah.

    Astrahanin oll’ kalandusõinstituudin opman üts Eestimaa miis Suklese Otu, kes meid kõva karmoskamuusikaga vasta võtt’. No oll’ sääl sulõliidsi ja karvaliidsi, pilusilmäliidsi, «niigri» ei või täämbä inämb üteldä, a nuid oll’ kah. Kisksõ kõvas pidos.

    Süük oll’ meil pikä tii pääl otsa saanu, a Vietnämi poisi ütli, et nä toova ütiselämise lae päält tsirgulihha ja panku mi katla kipõstõ tulõ pääle valmis.

    Nguen Nam Quin, mul nimigi nüüt jo üle 50 aasta tagutsõst kirävahetusõst meelen, oll’ kõva kammandaja. Vinne kiilgi häste käen, ütel’, et esä täl Hanoi tangitehasõ direktri.

    Ega ma päält tuud inämb tuvilihha ei olõki söönü. Otu ütel’, et tuu om parõmb ruug ku mõni beluuga. Hammõ olli meil külh Babette muudu, a hiussit mi es mõista viil säändses suurõs kuh’as aia.

    Vinnemaal oll’ kül peränpoolõ, ku meil tuu tehnoloogia tupiirmisega selge oll’, topitu konservipurkõgi kukruhe. A mi saimi sääl Astrahanin kats nädälit, mis kül kolmõs vinnü, tuu vahtsõ hiusõmoodulda as’a ilma konsõrvipurkõlda är aia. Nuid õigõ suurusõga purkõ olõki-s kostki võtta.

    Poiskõsõ olliva sääl voblatsehhin, tsurmsõva pudronuiaga tuud õllõsakusmenti suurõmbihe anomihe, a mi, tütrigu, võtimi suurist tünnest, kohe pääle oll’ kirotõt «Made in Iran», tuud musta kalamarja rossõvapu kühvlikeisiga ja pannimi katõkiloliidsi rüälillisinitside plekist purkõ sisse, kon olli säändse kirä pääl: «Made in UdSSR caviar» ja «Astrahan». No tuu oll’ inne jo tiidä, et Vinnemaa ost Kanadast villä ja müü Indiahe edesi, a et musta kalamar’aga kah niimuudu tetäs ja sis Euruupahe saadõtas...

    No ei tiiä, kas tuu patu peräst, et mi tuu musta kalamar’aga nii teimi, jäimi järgmädsel pääväl sääl Volgajõõ suun ilma raha ja rõivilda. Kävemi päält tüüpäivä Kaspia meren ujoman ja ku viist vällä tullimi, oll’ liiva pääl üts sandalett nelä pääle õnnõ ja tuugi vargal kimmähe tormamisõga är pudõnu.

    No «mustlanõ» ei tohe kah üteldä, ütlemi sis «romaan», a mõtõ jääs samas, oll’ inne sääl rannan mõnõl meist kätt kaenu. Tuu jäi edimädses ja viimätses kõrras mu elon, ku ette kuuluta lasõ, a tä ütel’, et aastit saa mul olõma 86. No sis ma es olõ viil katskümmendki ja mõtli, et nii kavva ei tahasi joht ellä.No ega väega pall’o inämb ei olõki jäänü.

    Es jää muud, ku pidimi kodosõidu rahha nakkama tiinmä. Söögirahha ka es olõ. No mõni rõivahilp iks sinnä ütiselämiste viil oll’ jäänü, a söögis oll’ nüüt egä päiv beluuga-sevrjuuga ja supiluitsaga suurõst plekk-kausist must kalamari. Tuud ma es taha inämb mitukümmend aastat nätä kah. Lõpus saimi ütskõrd tulõma, ku Lauri Hillar, mi kooli oppõalajuhataja, kah juuripite Võromaa miis, meile perrä tull’.

    Ega ma sis Tal’nast kodo Võrro viil õkva es tulõ. Mul oll’ vaia selges saia tuu Babette soengu tegemine. Lätsi sis sinnä Raatusõ platsi pääle üte parõmba karvamari mano ja tuu tekk’ mullõ säändse soengu, millega lätsi õkva Viru uulits 8 pilti tegemä.

    Õdagu sai viil pritsumajan tandsman käütüs ja sis lätsimi kõik lakja. Kes Saarõmaalõ, kes Virumaalõ, a ma lätsi üüsedse Pihkva rongi pääle.

    Imä oll’ Võro jaaman hummogu vastan. Ma olli rongi ussõ pääl ja kai, kuis tä juusk edesi-tagasi. Ma hõiksi: «Emme!» Timä kai mullõ otsa ja juusk’ järgmädse vagoni poolõ. Ma hõiksi jo kõvõmbalõ: «Imä!» Tulli sis treppi pite alla ja haarsõ täl olast kinni. Tä kai mullõ ku võõralõ inemisele otsa ja ku ma jo katõ käega tä ümbrelt kinni haarsõ, hõigas’ kõva helüga: «Õkva soe hiussõ valla!»

    Imä oll’ mul väega kuri tuu soengu peräst. Valla oll’ tuud pundard väega rassõ sukõ, a ku lõpus valmis sai, olli poolõ hiussõ kah põrmandu pääl.

    Tuud mu Babette-soengu pilti sai Tal’na liina rahvas pia kats aastat sääl Viru uulits 8 fotoateljee suurõ klaasist aknõ pääl kaia. Sis ma es olõ kül uhkõ tuu üle.

    Mõni maja Viru platsi poolõ oll’ avvotahvli, kon nuu iisrindlasõ, sotstüü sangari olli suurõ klaasi all. Kubijalt üts naabrinaanõ oll’ mu pildi pääl är tundnu, a imäle seletänü, et tüüiisrindlaisi tahvli pääl näkk’ minno.

    No tuu ai imä viil rohkõmb marru. Täl oll’ umast sõajärgsest aost meelen, et pidi kah sääl Haan’kasõ rahvamajan saina pääle pandma nuid portreid, kelle iist tõõsõ tei tüünormi är.

    Ütel’, et nuu avvotahvli omma üts võlskusõ värk. No sääl ma olõ-i kunagi olnu. No ku sis olõs olnu sääne Kroonika muudu värk, sis olõs kül mitu põhjust olnu pildi pääle jäiä...


    Tohtri hiitümine
     
    Mu imä ristipoig Heino opsõ Tarton tohtris ja edimäne tüükotus oll’ täl Võro liinan kirrurg. Ütskõrd kõnõl’ tä säändse luu, mis tä hindäga oll’ juhtunu.

    Üts kinä vanainemine, nii katõssakümmend aastat vana, es olõ ilmangi tohtri man käünü.

    Mõtõl’ sõs, et kõik käävä, vaia esi kah kaema minnä, kuis nä sääl umma ja midä tegevä.

    Läts’ naanõ sõs Võrolõ, astõ haigõmajja sisse ja koridori päält edimädsest ussõst edesi, ussõ pääl oll’ silt KIRURG ja tüütarõn nuur miis Heino.

    Ai naanõ veidükese niisama juttu, a et tä hää tervüsega oll’, es olõki midägi kaivada. Viimäte küsse, kuna tä tagasi piät tulõma, naabrinaasõ olli kõgõ mitu kõrd arsti man käünü.

    Nuur tohtri ütel’, et tulku kolmõ nädäli peräst ja toogu sis mustus pruuvõ jaos kah üten.

    Täpselt kolmõ nädäli peräst astõ naanõ õkvalt kirrurgi kabinetti ja pand’ kilumannõrgu (tiiät külh, tuu katõ- ja poolõliitrine) lavva pääle. Tohtri hiitü hirmsalõ är ja es mõista äkki muud üteldä: kas seo om kõik vai?

    Eit ütel’ vasta: «Pojakõnõ, olõ õi seo kõik, vana Juhan tulõ katõ pangiga takan!»


    Kindma Maimu


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Rahvidõ sõprus

    Tutva koolioppaja kõnõl’, kuis tä käve Vinne ao lõpun latsientsüklopeediät ENEKE telmän.

    Raamat oll’ tuu aig defitsiit, tollõ saamisõs pidi inemine vaiva nägemä.

    Kuulmeistri läts’ jo poolõ üü aigu raamadupoodi ussõ taadõ. Täl oll’ lõpmalda hää miil, selle et oll’ sääl tõnõ.

    Ku poodiuss vallalõ tetti, oll’ rahvast joba väega pall’o. A sis marssõ ussõst sisse kümme vinläst ja lehvüti sõaveteraani tunnistuisi. Mis raamadupoodi tüütäjä tetä sai: tuu

    veteraanitunnistus oll’ kõva sõna. Tull’ vinläisi teenindämä naada. Ega nä ENEKEist hindäle es telliki, nimä es mõista tuud lukõki.

    Entsüklopeediä läts’ näide eesti sõprulõ. Mu tutva kuulmeistri pidi todavõrra kavvõmb saban saisma, nika ku rahvidõ sõprusõ ülesnäütäminõ ütele poolõ sai.


    Puukuurmaga tohtri mano

    Tohtri Pergi vastavõtu aol astõ timä tüütarõ ussõst sisse vanõmb kaskaga miis. Miis võtt’ uma talvõmütsü pääst ja jäi sõnna lausmada ussõ mano saisma.

    Tohtri kai sisseastnut ni küsse, mille üle miis kaibas. Miis es lausu sõnakõistki.

    Meditsiiniõdõ julgust’ umakõrda: võtku miis kipõlt rõiva säläst, sis saa tohtri timä tervüsehätä rutõmb uurma naada.

    Miis oll’ pikält vaiki, peräkõrd ütel’: «Ma olõ Kasaritsast ja tõi tohtrilõ timä tellidü puukuurma är. Kohekotsilõ või ma tuu maaha kukada?»
     
     
     
     
     
     
      
    Vali võrokõisi lipp! 
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin