Nummõr' 274
Vahtsõaastakuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tulõtõrjõmassin kingis
  • Uudissõ
     
  • 2013 – kultuuriperändüse aastak
  •  
  • Aasta tsirko olõ-i kats aastat nännö
  •  
  • Mooste folgipido võtt huugu
  •  
  • Võro instituudi seotalvinõ nuuri perimüslaagri oll’ 2.-4. vahtsõaastakuu pääväl Urvastõn
  •  
  • Suur lõõtsapido Põlvan
  • Elo
     
  • Rahvarõivatriibu-poodiaknõ
  •  
  • Savvusann om rahva tohtri
  • Võrokõisi lipp
     
  • Valimi hindäle lipu!
  •  
  • Navitrolla: uma lipp tege meele hääs
  •  
  • Mille võrokõisi lippu vaia om?
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Uma kotus
      
     
    «Mul om aidanukan improviseeritü lipusaivas, ma pandnu võrokõisi lipu külh sinnä lehvmä,» lupa Navitrolla 
      
    Navitrolla: uma lipp tege meele hääs
     
    Kunstnik Navitrolla avit’ vällä valli võrokõisi lipu kattõ kavandit. Tä märgotas tsipakõsõ tuust, mille uma lipp hää ja illos om.

    Mis rahvas mi, võrokõsõ, olõmi, kiä mi umma lippu valimi?

    Ma pruuvsõ ilda aigu pildi sisse panda Võromaa, mis mu jaos om üts võlumaa. Võrokõsõ om üts sääne võlurahvas. Taa om üts rahvakildakõnõ, kes om kõgõst huulmada püsümä jäänü, om ummamuudu ja tan Võromaal käävä kõik as’a veidü tõistmuudu.

    Ega ma ilmaas’anda esiki siin Võromaal elä. Tõistmuudu ei mõista, ei kujoda umma ello ette. Uma rahva seen olõmada ma koolnu külh väega ruttu maaha.

    Mullõ miildüs, et Võromaa inemine om usklik inemine: usk luudussäädüisi. Tan om viil alalõ tuu inemise kõõ parõmb külg: saias arvo, et väega pall’o om su hindä käen, ei naata luutma seo ilma vägevide pääle.

    Sul või vabalt kõik elo niimuudu säet olla, et egä päiv või maailmalõpp tulla, ja saat iks toimõ. Muu ilm või ummi ull’uisi takan aia, a tan saa toimõ niisama kah, olõ-i vaia ull’uisi perrä juuskõ. Hummõn nõsõs jäl päiv ja lätt jäl luuja.

    Talvõl tulõ puhada ja suvõl tulõ rabõlda ja kõik omgi niimuudu paigan. Tetas asjo nii, et saias toimõ ja kõgõ om toimõ saad. Nakkami pääle kasvai tuust, et inämb-vähämb egäl hindäst luku pidäjäl võrokõsõl om suidsusann. Mul kah’os ei olõ viil.

    Mille meile lippu vaia om?

    Õgasugudsõ märgilidse tähendüsega as’a omma viil suurõmba tähendüsega, ku mi ilmangi arvada mõistami. Lipp om sääne üttehoitmisõ tunnismärk. Ja tuud om vaia: võrokõisi om tsolgutõt jo 700 ja inämb aastat. Nii hulga sõtu om taast maast üle trulnu, et ei olõ pall’o perrä jäänü.

    Parhilla om inneolõmada hää aig: võrokõsõ võiva rahuligult umma kiilt kõnõlda, ilma et kiäki näide üle naarnu olõs. Latsõ julgusõ kõnõlda ja taa ei olõ häbüasi.

    Ku ma lats olli, sis iks väega kur’alt kaeti: rääkima peap! Ku ma kiroti uma edimädse vai tõsõ klassi kirätüüjupikõsõ, sis olli sääl «virges» ja «vigõl» seen. Sai oppaja käest kõvastõ võtta.

    Lätsi ikkõn imä mano, et kõik aig om jo niimuudu kõnõldu, ja imä opas’, et asi ei olõ peris nii lihtsä. Sai uma elo edimädse oppõtunni, et katõ näoga om tuu ilm.

    Säänest asja inämb ei olõ ja tuu om väega hää. Ku saanu lipu viil väikus märgikeses mano panda ja ku tuu lipp passis inämbüsele, sis võetas tä aigupite umas. Lipp om väikene savikivi tuun müürükesen ümbre Võromaa.

    Lipp ei olõ eräle lüümise ega vainamisõ teema, egä hinna iist tõistmuudu olla tahtminõ.

    Lihtsäle hää om: ma külh pandnu taa hindäle hoovi pääle õigõl aol, ku vaia om, ja tundnu õgal juhul väega suurt rõõmu lipu üle.

    Mul om olnu armõdu hää võimalus olla tuun kommisjonin, mis avit’ lippõ vällä valli. Kõik lipu olli väega hää ja mis lõpus sõgla pääle jäivä, mõlõmba omma hää ja ei olõ vaiht, kumma rahvas võrokõisi lipus vali.

    Ku lipp saa valitus, sis om üts väikene sammukõnõ mitte füüsilise, a vaimsõ esisaismisõ poolõ astut.

    Mille võissi egä võrokõnõ lippu valli? Küläst mutikõnõ ja koolist lats?

    Midä inämb om valijit, tuud suurõmb om märgi jõud.

    Rahvaloendusõl ütli päält saa tuhandõ inemise, et mõistva päält eesti kiräkeele viil määnestki Eestimaa nuka murrõt vai kiilt. Ku päält 75 000 inemise julgu vällä üteldä, et mõistva võro kiilt, sis olnu jo väega uhkõ, ku nuu sama inemise julõnu üteldä, et näile miildüs tuu lipp ja nä tahtnu hinnäst viil inämb võrokõsõna tunda.

    Kuis kunstnikulõ tunnus, kohe olõssi hää võrokõisi lipp lehvmä panda?

    Lipu man sai säänest asja kaetus, et tuud ku tunnismärki saanu tarvita õgal puul. Kas tetä väiku märgikene mäntli rõnna pääle vai päärätt, vimpli vai mu poolõst kasvai lõhnakuus autohe vai magnõt külmkapi pääle. Hää märgiga patriotism om mu meelest õnnõ oodõt.

    Ku om illos lipp, mis om tegelikult ka väikene kunstiteos. Tuu and lisavõimalusõ hinnäst parõmba inemisenä tunda.

    Kunst ku sääne tege nigunii inemist parõmbas.

    Lipp pidänü olõma lihtsä, õgal juhul tõisist tõistmuudu olõma ja silmäle illos kaia. Ku meil vidä ja rahvas lipu umas võtt, sis tege tuu meil meele parõmbas õga päiv ja meid ku rahvast kah parõmbas.


    Küsse Harju Ülle


     
     
     
      
    Vali võrokõisi lipp! 
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin