| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
Võtsõmi vahtsõ aasta (1994) ilustõ vasta. Sis läts’ miis är magama, mi pojaga jäimi viil üles. Ilm oll’ sula ja kuu paistsõ.
Köögiaknõst oll’ naabrimemme maja häste nätä. Säält oll’ meil õkva tiirada lummõ sõkutu.
Ütekõrraga näe, et üts must kogu tulõ rata piten mi poolõ. Lasi ruttu tulõ är ja jäimi kaema.
Paistu, et naabrimemm. Et ilm oll’ sula, es püsü tä häste tiiraa pääl. Kül kumastu ütele, kül tõsõlõ poolõ lummõ.
Mul oll’ vanast aost teedä, et vahtsõ aasta edimäne küläline piät olõma meesterahvas, kasvai poiskõnõ, sõs lätt kõik häste ja vahtsõnõ aasta tulõ illus.
Mõtli, et mi memme sisse ei lasõ. Las kollas ussõ takan, kül tä är lätt. A looda sa, kül raput’ ust, kül koput’. Uss oll’ seestpuult haagin.
Ku tä oll’ sääl jupp aigu kollanu, näi, et haak nakas’ logisõma. Pelksi, et memm kaksas haagi är. Võtsõ sõs seestpuult ussõ käepidemest kinni ja hoitsõ ust kõvastõ kinni. Memm puhas’ veidü, sõs nakas’ jäl kõik otsast pääle. Sai arvu, et nii lihtsäle mi memmest vallalõ ei saa.
Ütli pojalõ, et minku ussõ pääle ja ütelgu, et meid ei olõ kotun. Esi pagõsi tarrõ. Poig tegi ussõ vallalõ, a memmele es loe tuu, et meid ei olõ. Marssõ pojast müüdä küüki, pandsõ pudõli umma veini lavva pääle, suuvsõ ilusat vahtsõt aastat ja läts’ õkva minemä.
Vahtsõnõ aasta tõi meile suurõ pahandusõ, mis käändse elu peris pää pääle. Nii et hoia sa õnnõtust tagasi kas vai katõ käega ust hoitõn, ku tä tulla taht, sõs tulõ.
Terä Terje, Urvastõ khk
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
