| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ kõgõ parõmb seletämäldä väe jutt
Kiä mi kõrval viil edesi eläse? | | | | | Silla Silver, Tsiamäe, Rõugõ khk | | | Ilman om pall’u asju, medä mi terve mudsuga ei mõista seletä. Nii om ka nuidõ olõvuisiga, kedä mi vahel esiki ei näe, a kiä meile aig-aolt õks teedä andva, et ka nimä ommava olõman.
Vanaesä talun, vanan ütsikun majan mõtsu takan, kon mi pikkä aigu ellimi, naksimi pääle vanaesä surma õgasugutsiid helle kuuldma.
Meil oll’ suur tarõ, kost oll’ lavvanõ vahesain ärä võetu. Ja sakõstõ, nigu lambi ärä puhksõmi (meil sääl elektrit es olõ) ja tarõ pümmes jäie, naksiva sammu kostma. Nigu olõs aigupiten müüdä tarrõ käütü. Pikä põrmandulavva kiidsõva ja sammu tulliva ütest suurõtarõ otsast tõistõ, nika imä-esä sängüni ja lätsivä sis tagasi. Kona mu säng oll’ kah sääl tarõn aknõ all, sis kävevä sammu ka mu sängüst müüdä. Ja nii pia puul tunni vai tunn. Sis jäi kõik vaiki ja mi saimi rahulikult magama jäiä.
Mitu kõrda kolgiti ka tuu tarõ välimädse ussõ pääle, nii et saina värisi, ja pini, kiä seen oll’, tahtsõ haukun vai ullis minnä. A ku esä ussõ pääle kaema läts’, es olõ sääl kedägi. Talvitsõl aol mi säält ussõst es käüki ja sis oll’ nätä, et ussõ takan ei olõ üttegi jälge.
1968. aastal panti talvõs mi poolõ Sõmmõrpalu mõtsatüülise kortõridõ. Nä lõiksiva mi kandin mõtsa. Sis oll’ meil traktori moodori päält ka elektri majan. Külmä ilmaga tüüt’ traktor muru pääl terve üü. Mi es julgu nuilõ muiduki tuust tarrõ müüdä käüjäst kõssadagi. Pandsõmi jo nuu katõssa miist sinnä suurtõ tarrõ magama, esi lätsimi kattõ väikeiste tarrõ kokku. Kaimi, et näüs-näüs, kas nuu mõtsatüülise kah medägi kuuldva.
Tõsõ õdagu ilda kävevä kõrraga nii tarõ ku köögi uss vallalõ ja mehe olliva nigu visadu kõik ussist seen mi man. Üts meile Tsiberi aost tutva miis oll’ väega hiitünü näoga ja saiõ enne kokutõn üteldä, et kiäki käü sääl tarõn. «Nigu tulõ ärä lasimi, nii astma nakas’. Ku tulõ jäl palama pandsõmi, oll’ kõik vaiki ja nätä ei kedägi. Nigu ennedä tarõ vahtsõst pümmes lasksõmi, nii viie minudi peräst naksiva sammu jäl pääle. Mis saa?» olliva mehe hiitünü.
Istsõva tükk aigu mi man truuba pääl, a sis lubasiva pirni laen terves üüs palama jättä ja pruuvi õks edesi maada. Tuu avit’. Ja nii olliva nuu sammu aig-aost seeni, ku mi säält ärä küllä siiä majja kolisimi.
Vanaimä arvas’, et kiä tuu muud saa õks olla ku vanaesä, kiä väegadõ äkki ja küländ noorõlt kuuli. Tsiberide saatminõ ja sääl viil kinniminek oll’ mehelt tervüse võtnu. Täl jäie ju elun viil pall’u tegemäldä.
Huvitav oll’ ka tuu, et sainakell, miä Tsiberist tuudu, jäi tuu hommuk, ku vanaesä kuuli, saisma, ja käümä es saa tuud kellä enne, ku siiä majja kolisimi. Tuu oll’ vanaesä ostõtu kell.
Ju nä sis üten vällä kuulivagi.
Mõni aasta pääle vanaesä surma läts’ vanaimä jälleki Harglõdõ surnuaida vanaesä havva pääle. Oll’ mehe surma-aastapäiv. Sügüsedsel aol ommava üü pikä ja hommugu, ku buss Harglõdõ jõudsõ, oll’ viil küländ hämmär.
Kona kerigu sisseminekini oll’ aigu, jalut’ vanaimä niisama surnuaida müüdä. Jala vässü ärä ja tä oll’ mõtõlnu, et istus üte võõra havva man pingi pääle. Kavvõst oll’ juba nätä ollu, et kiäki miis istus üte pingi pääl. Vanaimä oll’ istnu kah tuu mehe kõrvalõ ja tahtnu nakada juttu ajama.
A miis oll’ kõrraga ütelnü, et olku hää, minku ärä, tälle tulõva sugulasõ küllä. Et kaegu, vast saa kohegi muialõ istu. Vanaimäl oll’ väega häpe nakanu ja tä oll’ ruttu säält tulõma tullu.
Esi oll’ mõtõlnu, et ei tiiä, kiä taa sääne oll’. Viil oll’ vanaimäl silmä nakanu, et tuul mehel oll’ ennedä ülikund sälän ollu. Suuri rõivit es olõki ollu, kuigi oll’ juba oktoobri lõpp ja ilm küländ vilu.
Pääle kerikut oll’ vanaimäl viil ilmadu aig Valga bussi uuta, et tagasi kodu sõita. Oll’ sis jäl surnaida jalutama lännü ja sääl nännü, et tuu havva pääl, kost tä hommuku minemä aeti, istus kolm naistõrahvast ja meesterahvas. A tuud hommukust miist es olõ ollu.
Ütte naist oll’ vanaimä tundnu, lännü, teretänü ja nakanu sääl juttu ajama. Tennü juttu ka tuust, et üts miis tä hommuku siist havva päält minemä kässe. Üts naisist oll’ küsünü, mis tuul mehel sälän oll’.
Vanaimä oll’ sis kõnõlnu, määne kuup, püksi ja triiksärk tuul mehel olliva ja kuis tuu miis esi vällä näkse.
Naanõ oll’ tuu jutu pääle väegadõ ärä hiitünü ja ütelnü, et tuu oll’ külh sis timä esä. «Tuul olliva täpsele säändse rõiva ja näkse täpsele sääne vällä, ku matsõmi.»
Mul vanaimä es olõ julgunugi enämb surnuaida jäiä. Oll’ nuidõ naisiga üten poodi manu bussipiätüste tulnu ja sääl nikani ku õdagudsõ bussini istnu. Pääle tuud käve vanaimä kõgõ mu imäga katõkõistõ Harglõn.
A unõn oll’ vanaesä käsknü uma havva pääle ka pingi tuvva, et vanaimä ei piäsi võõridõ haudu pääl istma.
| | Hingematva jõuluõdak | | | Seo lugu juhtu minevä aastagasaa lõpupoolõ, ku Viitinän oll’ kuul ja koolin pall’u latsi. Suvõl oll’ tettü remonti ja saali püüne takast maaha võetu kinu kaemisõ rõivas. Nüüt paistu lava pääle valgust katõst suurõst aknõst.
Detsembrikuu algusõn sai lava ja lavatagudsõ aknõ kulladsõ karraga är ehitüs.
Kõik oodiva, kuna tulõ lumi maaha. Maa oll’ üleni must ja mänestki jõulutunnõt es tulõ.
Jõulupidu aig tull’ jo lähembäle. Ainus, midä es olõ nätä, oll’ lumi.
Oll’gi käen jõulupidu. Rahvas istõ saalin. Saal oll’ puupistü täüs. Nakas’ pihta näütemäng. Vast kogoni mängiti «Lumõkuningannat».
Ja äkki oll’ sääne tunnõ, et inemise eski es hingä inämb, nii vakka jäi kõik.
Aknõ takan sattõ lakja valgõt lummõ. Välätulõ valgõn oll’ nätä, kuis suurõ lumõrätsägu taivast alla tulõva.
Egä kõrd, ku kiäki kõnõlõs, et jõulu tulõva musta maaga, ma tröösti, et külh näeti, ku jõulunäütemäng om jõudnu kõgõ kinämbä kotusõni, sõs nakkas lummõ sadama.
Käre Ene, Sadramõtsa, Rõugõ khk
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Joulupakkõ jagaminõ
Timahavva omma joulupido niisama häste ku otsa saanu. Jouluvana omma uma mäntli, mütsü ja tühä kingikoti varna riputanu ja võiva rassõst tüüst puhada.
Tuu joulupakkõ jagaminõ omgi näide kõgõ tähtsämb ammõt. Mõni joulumiis om viil pall’o aastit ildambagi meelen...
Üten latsiaian käve sääne jouluvana, kes inne paki saaja välläkutsmist küsse kavalahe: «Kelle pakk?»
Latsõ olli vakka, õnnõ üts tsill’okõnõ poiskõnõ hõigas’ kõva helüga rõõmsahe: «Mu uma!» Ja sääne katõkõnõ käve egä pakiga. Nigu olõs ping-pongi mängitü: «Kelle pakk?» – «Mu uma!»
Kott oll’ suur ja pakkõ pall’o. Peräkõrd oll’ kotitsompa jäänü viil ütsainumanõ pakk.
Latsõ helükene es olõ inämb rõõmsa ja ikk tükse tälle pääle. Peris hallõ oll’ tsill’okõsõst inemisest. A tuu perämäne pakk oll’ tõtõstõ timäle.
Vaim es tulõ pääle
Koolimajan saava oppust ka nuu latsõ, kes sügüse kuuli läävä. Niimuudu nä harinõsõ kooliga.
Inne joulõ joonisti latsõ kaartõ. Koton pidi egäüts vällä mõtlõma, midä kaardi saajalõ suuvi ja sis uma soovi kah kirja panda.
Kõik latsõ olli oppaja antu ülesandõ är tennü. Pääle üte poiskõsõ, kes ütel’: «Vaim es tulõ pääle!»
| | | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
