Nummõr' 273
Joulukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõtsan oll’ joulurahu
  • Uudissõ
     
  • Uma as’a jääseki esierälidses kingis
  •  
  • Uma suursilt välän
  •  
  • «Tagamõtsa» ETVn
  • Elo
     
  • Vello ja ilmalõpp
  • Märgotus
     
  • Võrokõsõ võtva aasta kokko
  •  
  • Ooda reformi haldusõn ja uman perre-ettevõtlusõn
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Kiri
      
     
    Harglõ kihlkunnast Saru kandist peri rahvaperimüse uurja, «Hiie sõbõr 2012» Kõivupuu Marju 
      
    Kolm tegosat võrokõist kõnõlõsõ, miä jäi miilde 2012. aastagast, ja ütlese soovi vahtsõs aastas – esihindäle ja Võromaa rahvalõ
     
    Võrokõsõ võtva aasta kokko
     
    Kiäki ei nakka mi iist mi asja ajama, ku mi esi ei aja!
     
    Võrumaal sündünüist asjust panõ kõgõ edimädse kotussõ pääle Kaika suvõülikooli kõrraldamisõ (Kõivupuu Marju oll’ suvõl Harglõn peetü 24. Kaika suvõ­ülikooli rektri – UL). Kitä kõgõst süämest Taheva vallavanõmbat Rogenbaumi Monikat ja Harglõ inemiisi armõdu hää kuuntüü iist ja kõiki, kiä tulliva ja teivä vana Võrumaa piiri pääl peetäväst suvõülikoolist läbi aigõ kõgõ suurõmba suvõ­ülikooli (päält 450 inemise – UL).

    Tõnõ tähtsä asi oll’ tuu, et Maavalla koda usksõ mu kätte anda pühä kirvõ – hiiekirvõ. Väega pall’u inemise omma ütelnü, et nal’akas – luudusligõ pühäpaiku hoitmisõ iist antas inemisele kirvõs. Pidänü toolõ andma, kes tege kirvõga pahandust! A ma ütle õkva niimuudu, et mõtõ omgi tollõn, et kirvõs, mi edevanõmbidõ üts tähtsämbit ja inemise üts edimäidsi tüüriistu andas tuu inemise kätte, kes mõist tetä kirvõga tüüd, mitte lahku ja laamõnda.

    Mul om väega hää miil, et perimüskultuur tulõ inemiisile lähembäle. Massa-i umma ilmangi häbendä: uma asi ja uma kombõ tulõ esi suurõs kiru­ta!

    Kitä võrukõisi, kiä omma võtnu iist suidsusanna viimise UNESCO kultuuriperändi nime­kirja. Ma piä suidsusannalõ ja Umalõ Mekile väega päkkä: kiäki ei nakka mi iist mi asja ajama, ku mi esi ei aja!

    Mullõ hindäle om olnu väega hää aasta, patt olnu nurista. Aasta algusõn sai väega korgõ tunnustusõ: lugõja hääleti raamadu «101 pühäpaika» kõgõ populaarsõmbas teatmeteoses.

    Raamatut müüdi 5754 tükkü – tennä siinkotsil kõiki lugõjiid!

    Pojal Kaarlil tull’ edimäne plaat vällä («Lõõtspill gurmaanidele, vol 2»), tuu oll’ väega hää asi. Pere ja inemise mu ümbre omma olnu terve, ei olõ olnu halusit ärminekit.

    Vabariigil ei olõ olnu kõgõ parõmb aasta: poliitikilõ ja riigile tulnu kasus julgõmbalt ja ausambalt kõnõlda, kuis as’a omma. Ma taha iks õigõlõ teedä, kohe mu massu läävä ja et massurahha kulutõdas inemiisi hääs.

    Midä ooda vahtsõlt aastalt? Et ette võetu asja saasi tettüs. Et rahval ja riigil lääsi häste, et riigivalitsõja mõtlõsi kõgõpäält riigi ja rahva pääle, mitte esihindä pääle.

    Võrumaa rahvalõ soovi elutervet kuraasi, mis om võru­kõist kõik aig vii pääl hoitnu. Kõgõlõ rahvalõ soovi, et latsi sünnüssi perre, et es mõtõldasi nii pall’u tuu pääle, et latsi pääle kulus pall’u aigu ja vaiva.

    Latsi pääle kuluski pall’u! A midä rohkõmb sünnüs latsi, tuud andõkamb rahvas kokku­võttõn tulõ.

    Olõssi hää, et perren olõssi vähämbält kolm last. Kes vannusõ poolõst viil vähägi kõlbas, võinu mõtlõda, et egä lats tuu üten terve uma seenitundmalda maailma, and vanõmbilõ niipall’u tagasi, midä kõgõ maailma rahaga ei saa osta!


     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin