Nummõr' 273
Joulukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõtsan oll’ joulurahu
  • Uudissõ
     
  • Uma as’a jääseki esierälidses kingis
  •  
  • Uma suursilt välän
  •  
  • «Tagamõtsa» ETVn
  • Elo
     
  • Vello ja ilmalõpp
  • Märgotus
     
  • Võrokõsõ võtva aasta kokko
  •  
  • Ooda reformi haldusõn ja uman perre-ettevõtlusõn
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Kiri
      
     
      
    Vello ja ilmalõpp
     
    Rahmani Jan
     
    Tik-tik-tik, om kuulda tarõ tõõsõst sainast. Vello tege silmä vallalõ, a sängüst vällä viil ei tulõ. «Ummõhtõ ütskõrd lõpõs seo hädä ja vaiv,» pomisõs tä kõva helüga. Sälg tege haigõt ja Vello tiid, et niipea, ku tä hinnäst pistü ajja pruuv, lüü terräv tsusahus hääpoolõ puusa sisse. Om joba hummok, kell om arvada kuvvõ pääl, tarõ om pümme.

    «Täämbä või,» pomisõs tä veitü ao peräst. Sängüvedru tegevä kõvva hellü, paar hiirt pandva tuupääle müüdä põrmandut pakku.

    Tä oll’ sis kül viil lats, a ummehte mäletäs, et sõa aigu oll’ kah hulga hiiri. «Ettekuulutus, mis muud,» om Vello kimmäs. Naa hiire omma tõistsugumadsõ, säändse pruuni värmi ja lõvva alt valgõ. Ja küländ suurõ. Vanast olli iks inämb halli hiire vai sis suurõ halli võhru. Mustõ vähämbit võhrõ om kah nättü.

    Lõksi nä ei lää, Vello om tuud kül mõnikõrd üles panda pruuvnu, a inämb ei viisi. Ja ku peris ausalõ vällä üteldä, sis Vello tegeligult esiki pelgäs veidü hiiri. Kõgõ inämb sis, ku peat näide lapikus lüüdüt pääd lõksi vahelt valla pästmä. «Klõpsti,» press Vello ussõ man lüliti pääle. 25vatinõ pirn laen lätt palama ja viil paar hiirt pakõ kapi ala.

    Hariligult uut Vello iks sängün valgõ ao är. Pirni­palotaminõ om asjalda kulu. Ega Vellol muu pääle vuulu ei kuluki, tuuperäst es murõhta tä ka eelektrilepingu peräst. «Pandva kinni, sis pandva kinni, nii hädäste mul taad vuulu kah vaia ei olõ.» Telekat Vello ei kae tuust aost pääle, ku digiboksi tulli. Raadiot harva iks kullõs. Ahjah, üts väiku eelektripliidi­kene om, ja autu akulaatja, a noid lätt väega harva vaia. Autul om ülevaatus ja kindlustus kah tegemäldä, kos sa iks sõidat, mõnikõrd poodi mano, a ega paprõ sõida ei, iks autu sõit.

    ***
    Ilm om külm. Salvokelk lohisõs nööri otsan, ku puulkühmän Vello hinnäst puukuuri ussõst sisse vidä. Tuul om lumõ puuhalgõ pääle laotanu, tuisu iist iks varju ei olõ. Vello võtt riida otsast halu, kopsas vasta pakku lumõ maaha ja pand halu kelgu pääle. Niimuudu katstõist kõrda. «Tühi tüü ja vaiv, kõik taa jääs perrä,» kaes Vello kuuri ala jäänüid puuriitu. Mis tolku om täämbä tuust latsõst pääst sissekasunust tarkusõst, et kuurin peat olõma mitmõ aasta puu, ku maailm är lõpõs. Ja är timä lõpõs ja täämbä omgi tuu päiv!

    Naabrivalla Kaleviga omma nä tuud mitu kõrda arotanu. Kalevil, vaesekõsõl, palli vast kümne aasta iist maja maaha, a suur maja­alonõ keller jäi. Kalev kolisi sis keldrilõ, ja olõ ei väega vikagi. Väiku pliidikene and ilostõ lämmind kah. Umavahel üteldä om mõnikõrd tuu pliidi all mitu päivä tuli ja padagi pääl, kaas ilostõ jahutainaga kinni mätsitü, et hää kraam mujjalõ ku torro es lännü.

    Nä omma Kaleviga ütenkuun vällä rehkendänü, et lõpu kellä­aig om 22.12. Et aasta om 2012 ja kuupäiv 21.12, sis om jo tävveste esihindästmõista, et kelläaig ei saa olla muu, ku 22. 12. Nii et pikk päiv om viil iin.

    «Olõs pidänü puid mõnõ ao tarõn hoitma,» pidä Vello hindäle epistli, ku näge, et nuu ahun tuld võtta ei taha. Killukõnõ tõrvast avitas, nigu tä kõgõ om avitanu. Pliidipuid õnnõs om viil mõni, nii kostus pea praksmist ka pliidi alt. Väiku tsäikannikõnõ nakkas pragunõnu pliidiravva pääl tassa­kõistõ hälmä, nõst iks ütte ja tõist viirt. Vello tiid, et ku vesi tassi vanalõ tsäipurulõ pääle valla, saa viil peris kõrraligu joogi. Kohvi Vello ei juu.

    ***


    «Trr-trr-trr.» Starter ei jõvva külmä õlli ümbre ajja, huulmada tuust, et Vello kõgõst jõust sidurit põhjan hoit. «Taad oll’ arvada,» vidä Vello umma kühmän keret tarõ poolõ.

    Eelektripliit olõs nigu kotust muutnu, a lõpus löüd Vello tuu iks sahvrinukast üles. Akulaatja om uma paiga pääl. Vello vidä pikendüsjuhtmõ autu kapoti mano, lask kõtuldõ lumõ pääle ja toukas eelektri­pliidi uma Žigulii karteri ala. «Tunni aoga om õli vetel nigu vesi,» om Vello uma küländ pikä elo seen selges saanu. Tä tiid ka tuud, et akut pidänü tarõn lämmän laatma, a kiä tuu jõud nii pall’o rabõlda.

    Vello sääd verevä laatja­juhtmõ aku plussklemmi ja musta miinussõ külge, lask kapoti tassakõistõ alla, nii saa laatja kapoti pääle tukõ. Juhtmõotsa pistiku tsuskas tä pikendüse stepslihe, akulaatja nakkas tassa­kõisõ hürisemä. Vello lask käpilde, vaotas pää vasta lummõ. «Kõrran, tossu tulõ,» saa eelektripliidi ravva kontroll tettüs. Tekk om nüüd viil jäänü, tuu tulõ tarõ mant tuvva.

    Tekk katt kapoti ja edeklaasi iloste kinni. Nüüd ei olõ inämb muud, ku tunnikõnõ uuta. Ahi taht kah kinnipandmist, üts tukk om ullistõ palamada jäänü.

    Vello võtt tulõtangi ja kand tuki vällä, ussõ ette lumõ sisse. Tii pääl pudõnõs hüdsi tuki külest ja tarõ saa tossu täüs, a tuust ei olõ hätä. Vellol om jakkunu niipallo mutsu, et tä olõ ei määnestki suitsuandurit hindäle lakkõ säädnü. Tuu olõs kül säändse tossu pääle larmama naanu. Saapa külest raputõdu lumi kistutas hüdse põrmandu pääl. «Huhh,» nüüd tulõ veidükese tehkätä, siibri kinni panda, tsäi lõpuni juvva.

    ***

    Kolm kilepakki omma lavvanuka pääle visatu. Vello tege ruumi, et putõl kah är mahtunu, ots klaasi ja väidse ja perämäne süümaig või pääle naada. Väidsega uuristas tä mulgu edimädse kilepaki sisse ja võtt säält vällä suitsutedü kanakoiva. Tõõnõ koib jääs pakki, Vello olõs häämeelega üteainuma koiva ostnu, a poodimiis es olõ nõun pakki lahkma. «Hää külh, midä ma tan õks inämb kokko hoia,» oll’ Vello mõtõlnu ja käega löönü. Ku hamba omma pruuni kana­naha sisse kõrraligu mulgu vao­tanu, hiidüs Vello üles. «Kuis ma niimuudu, tsiamuudu...»

    Naanõ eläs jah, joba tõist aastakka, alevin kortinan. Ütel’, et ei kannata inämb säänest võhlutsõmist vällä. «Ei tiiä midägi, kiä tuu suurõmb võhlutsõja vai vingja oll’,» lüü viha Vello näo veretämä.

    Poja omma mõlõmba Soomõn, vanõmb om haigõmajan õdõ («Meeste­rahvas pidänü vast iks veli olõma?»), noorõmb om Soomõ põhaosan tii­ehitüse pääl. Ei olõ näist midägi jupp aigu kuulda olnu. Telefonni Vellol ei olõ, tuu tekütäs päävähki.

    Piirakidõ kilekoti jaos ei olõ väist vajjagi. Vello saa küüdsiga mulgu sisse ja nõst lihapiiraku suu mano. Klaasi pääle jääse rasvadsõ näpujäle, a mis sis tuust, tuu ei olõ kellegi asi. Välän om hämäräs lännü. Vello sääd hindä parõmbalõ tugituuli istma, et puusavallu tunda ei olõs.

    «Inämb ma tast ei nõsõ, » om Vello kimmäs. Perämädsest kilekotist õngitsõs tä vällä pehme Valgõvenen tettü kompvegi. Ai, seo om makus!

    ***

    «Mis valgus seo sääne om?» Vello tege silmä vallalõ. Sälg valutas iks viil. Kostus kilekoti krõbinat. Valgus paistus aknõst lavva pääle. Hiir juusk minemä.

    «Ei saa olla valgõt päivä! Taa pidi jo läbi saama!» Vello om hiitünü. Tä püüd hinnäst tugitooli pääl vähä käändä, valu lüü puusa sisse. «Kas tõtõstõ, kas tõtõstõ seo es lõpõki? A pidi jo, oll’ jo niimuudu üteldü.» Vello ei saa tugitoolist pistü. Tä püüd tukõ hinnäst kura jala pääle, a ei õnnistu tuugi. Kiä tiid, ku kav­va tan tugitoolin kõvõran olõk om perämädseki kundi valusas tennü. Pää valutas.

    «A hää külh, tõisilõ tä es tulõ, a mullõ või iks tulla,» tege Vello otsussõ. Tä ei tulõki inämb tast tugitoolist pistü, küll sis kunagi tuu lõpp kah tulõ. Timä hindä ilmalõpp. Vello om rahul, täl om häämiil uma otsussõ pääle. Ei saa jo olla nii, et kõik vussi lätt. Mõni asi võinu iks plaani perrä kah minnä.

    ***

    Olõk om hämmär. Tarõ om külm. Vello pand silmä kinni.
    Pää valutas, kõtt valutas, sälg valutas. Püksü omma likõ. Vello pand silmä jälki kinni.

    ***

    «Noh, Vello, kuis sa tan sis niimuudu?» Naabrimehe käsi patsatas vasta olga. Ai, vallus om!

    «Kulõ, tulõ pistü, pane midägi pääle, sul om külm nigu soelaudan! Ma lää tuu puid ja panõ tulõ aho ala!» Naabrimiis om Vello pistü kaknu ja kaos ussõst vällä. Vello kopõrdas nagi mano ja pand jope sälga. Läbi valu om kuulda, kuis ussõ poolõ tulõva sammu. Sälä takast lätt keski müüdä, pauguga satas üsätäüs puid pliidi ette. Pliidiuss kriuksatas, naabrimiis kolistas midägi ja joba kostus tulõprakin. «Ma tuu ahopuid kah!»

    Küll mõni inemine või iks rabõlda! Ei läpe paigan istu. Nojah, naabrimehel om hää elu, timä või rabõlda kah. Täl om õkva nigu sääne nõna, miä rahalõhna tund. Vahtsõ traktori, autu.

    Egäsugumadsõ projekti. Põldu pidä kah innekõkkõ toetusõ peräst, om Vello kuuldnu. Tüllü näil õkva nigu ei olõ, a ega tä peris õigõ miis iks kah olla ei saa!

    «Mu provva saatsõ sültü ja verivorsti! Ja ooda!» Naabrimiis kaos jälleki vällä ja tulõ tagasi, suur sinine pall käen. Tä press vaivaga palli ussõmulgust sisse.

    «Sul pidi sälg haigõ olõma, külä pääl kõnõldas. Võta, istu seo palli pääl ja kii­guta hinnäst edesi-tagasi, tuu pidi häste mõoma. Mul tü­tär om aeroobika­treener, tuu tiid. Ja kae, seo panõ kah pük­se külge! Egä päiv peat kümme tuhat sammu tege­mä, sis püsüs tervüs kõrran!» Sammu­lugõja säetäs Vello joba kuiunuidõ pükse külge.

    ***

    «Huhh, lõpus ummõtõ saa rahu!» Naabrimiis om lännü. Vello istus suurõ palli pääl lavva veeren ja höörütäs tagaotsa. Peris hää om, ei olõki nii väega vallus. A tuu naabrimiis, kül tuu või asjata! Esiki hiire jäivä tälle ette, pandsõ kats lõksi üles ja painut sääl midägi, ütel’, et tegi lõksi kõrda. Mõni inemine om sääne, et ei püsü pudõlingi paigal, a Vellot väsütäse säändse.

    Verivorst om hää. Sült kah. Kae, palukasahvti ja ätiket om kah naabrinaanõ taibanu saata.

    Vello süü ja ei mõistaki inämb midä­gi mõtõlda. Aho puult tulõ lämmind sälä pääle. «Klõps!» Vello aja hindä pistü. Palli päält nõsõminõ om hulga keremb, ku tooli päält. Tä lätt lõksi mano ja kumardas. Sälg lask esiki kumarda. Vello nõst lõksi silmi mano. «Rasvanõ jurakas,» hindas tä hiirt.

    Jalgu ussõ poolõ lohistõn tulõ Vellolõ miilde, et varrampa om tä hiiri veidü pelä­nü. Tuu tunnõ om kao­nu. Vello viskas hiirõ ussõst vällä lumõhange, palanu tuki kõrvalõ ja lätt tarrõ tagasi. Tä sääd lõksi vahtsõst üles, üts kruup verivorsti seest söödäs, istus sis palli pääle ja kaes sammumõõtjat. Tuu om viistõistku sammu är lugõnu.

    «Peat vist makki tuu vahtsõ aasta iks är uutma,» tege Vello otsussõ. «Ja täämbä peat viil ütessä­ tuhat ütessäsada katõssakümmend viis sammu kah astma.»



     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin