Nummõr' 273
Joulukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõtsan oll’ joulurahu
  • Uudissõ
     
  • Uma as’a jääseki esierälidses kingis
  •  
  • Uma suursilt välän
  •  
  • «Tagamõtsa» ETVn
  • Elo
     
  • Vello ja ilmalõpp
  • Märgotus
     
  • Võrokõsõ võtva aasta kokko
  •  
  • Ooda reformi haldusõn ja uman perre-ettevõtlusõn
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Kiri
    Uma as’a jääseki esierälidses kingis
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
      
     
    Urvastõ kama kingipakk «Kimmäs kamakas». 
      
    Võromaa uma ja hää as’a, näütüses kingitüisi konkursi «Uma meelüs» parõmba tüü jõvva-i kuna­gi ekkä suurtõ puuti – tegi­jä taha-i masstuutmisõ pääle vällä minnä.

    «Uma meelüse» konkursi võidu­tüü «Kimmäs kamakas» (Urvastõ kama pakk üten luidsa ja kausiga kingipakin) autor, puutüümeistri Parijõe Ahti ütel’, et jõudnu tetä puukarpi mitusada tükkü kuun. «Sepp tege luitsit kah küländ kipõstõ, kõgõ inämb lätt aigu kausi palotamisõga,» ütel’ tä.

    Ka Urvastõ kamma saa-i lõppõ­malda tetä. Kamategemise üts vidäjä Kõlleri Mariina rehkend’, et parhilla tegevä Urvastõ naasõ kamba pääle kamma 100 kilo ümbre kuun, võimu olnu kats kõrda nii pall’o tetä. Kässiga tüüd om peris hulga ja villä jahvata-rösti saa-i kah väega pall’o kõrraga. Ja kamategemise kulu om parhilla nii suur, et tuu päält suurt midägi teeni-i.

    Nii arvas’ki Parijõe Ahti, et «Kimmäs kamakas» jääs tälle sändses aoviitmise-tüüs. Leevä toova lavva pääle puust käsitüüriista ja miis märk vällä ka vahtsit puuasjo, midä om laapsamb tetä ja müvvä.

    «No ku tellitäsi tuhat Haanimehe nöpsi (rahva lemmik «Uma meelüse» konkursil – UL), sis tii kolmõ-nelä päävä­ga är külh,» rehkend’ Võro savikunstnik Rumvolti Aivar. A massilidsõ tuutmisõ pääle tä siski minnä taha-i. «Savikunst om mu elolaad, mitte tüüstüs,» kõnõl’ Rumvolt. «Ku sai tettüs Seto tsäimaja jaos kokko päält 2000 as’akõsõ, hans’apitsest haudmispottõni vällä, kuus kuud jutti tüüd, sis sai külh viländ.» Tuuperäst om savikunstik är ütelnü mitmõ telmise vällämaalt – hinnapakminõ om olnu hää, a kogussõ timä jaos pall’o suurõ.

    «Uma meelüse» külälise-kingi­tüse (turismimeene) valimisõl sai tõsõ kotussõ Pikäkannu perimüskeskusõ rahvarõiva­kirjuga pakin käki. Nuu omma nii vahtsõ as’a, et noid olõ-i viil kohegi müüki viidü. A keskusõ vidäjäl Tamra Avel halgahtu, et kõgõ parõmbalõ lääsi näide müümine arvada Tal’na sadaman ja linnujaaman.

    Külh om keskusõl häste lännü koolisahvti-äri (tulu lätt Pikäkannu kooli hääs): müüdü päält 600 purgi. A sahvti jõutas tetä kooni sada purki päävän: ubinit piät käsilde kuurma.

    Pikäkannu sahvti müvväs Tal’nan, Tartol ja Võrol.

    Sannan suidsutõdu liha müümise iist võitlõja Mooska talo pernaanõ Veeroja Eda suidsut’ inne joulu edimädse laari lihha vahtsõn, õnnõ lihasuidsutamisõ jaos tettün savvusannan.

    Eda ütel’, et suidsutas lihha nii pall’o, ku talost müvvä jõud. «Tetä saanu pall’o rohkõmb, ku parhilla teemi. Kas tüü iist ka õigõt hinda küssü saat, om tõnõ asi,» kõnõl’ Eda. «Mi savvutami lihha tuuperäst, et meile miil­düs hindäle tuu liha ja et liha savvutamisõ muud iks är es häönü. Ku hengega tiit, sis om tuu mekist kah tunda.»

    Eda suidsuliha-ärri suurõs ei aja, a oppas hää meelega liha sannan suidsutamist. Tarkusõ Hiiumaalõ veenü miis and’ ildaaigu teedä, et täl tull’ uman sannan väega hää liha ja tä nakkaski uman koton suidsulihha tegemä.

    A tuun omma ummi ja hüvvi asjo tegijä ütte miilt, et ku vana Võromaa asotusõ, ettevõttõ ja inemise tegevä joulu-, sünnü­päävä- vai muid kingitüisi, võisi kink olla uma meistri tett, mitte Hiinast tuud. Ja ku pidolauda kokko säetäs, sis võinu sinnä pääle kraami telli väikeisi tegijide käest, mitte osta poodist.



     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin