Nummõr' 272
Joulukuu 11. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • «Tagamõtsa» ETVn: krutskiga küläelo
  • Uudissõ
     
  • Avita valli illos Võromaa kingitüs!
  •  
  • Perimüslaagri Urvastõn
  •  
  • Võro köögi kolmas tsõõriklaud
  •  
  • Veebiviktoriini «Ütski tark ei sata’ taivast» parõmba
  • Elo
     
  • «Tagamõtsa» tegemisest
  •  
  • Medä külh kinki?
  • Juhtkiri
    Jutuvõistlus 2012
    Ruitlasõ jutt
    Autopuut
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Uma Lehe 2012. aastaga suurõ jutuvõistlusõ võidujutt!
     
    Luhtalännü pahrujaht
     
    Prisko Mart Toku, Urvastõ kihlkund

    Vinne ao algusõn oll’ mi Antsla jahimiihi päälikus vana Koemõts, kiä elli vanan viitornin. Kur’a olõmisõga miis nõudsõ jahieetikast ja iinkiräst kinnipidämist.

    Jahimehe olli meil inämb-vähämb vanõba mehe. Üte võidõlnu timuka Jossi suurõ as’a ja imäkese maa iist. Tõsõ tapõlnu Sinimäkin vai Krivassuun esämaa iist. Vaihõl läts’ noidõ katõ leeri vaihõl ütlemises. Ütskõrd tuudi eski «tulõnuia» vällä. Mi, selgembä pääga mehe, hoitsõmi suurõmba verevalamisõ är.

    A mis puttu jahipidämiste, sõs es tähendä tuu, kes olõt, kas võtsõt jahi lõpun säläkotist vällä «tsiatapja» vai kalli konjagu, kõik olli jahin võrdsõ.

    Püssä olli meil sileraudsõ, midä mi kutsõmi «vihmaviitorrõs». Mõnõl oll’ koton kapi takan optikaga Saksa vintpüss. Tuu võeti vällä sõs, ku oll’ kimmäs jahiseltskund.

    Põhilinõ jahielläi oll’ tuukõrd jänes. Tetri olli sõs kah viil puuladva täüs.

    Egä aasta anti meile kats mõtstsia ja kats põdra laskmisõ lupa. Kõgõpäält pidi üte põdra ja tsia laskma riigile, sõs sai ka hindäle laskmisõs lua.

    Ütsaasta õdagu visas’ vanajummal tsiajahi algusõs ilosa lumõ maaha. Järgmäne hummok olli kõik jahimehe platsin.

    Mõtstsia, mis läts’ riigile, saimi joba lõunas kätte. Tsiga tull’ nilgu ja jupõs tetä. Et kõik mehe olli välän, jäi tuust tsiamassast viina kõrvalõ veitüs. Lõiksimi tsia keskelt katõlt puult katõ ribi jago lihha massalõ mano.

    Järgmädsel pääväl veimi liha Võrro kokkoostu. Vastavõtja muias’: «Teil, Antsla miihil, om vahtsõnõ töntsi kerrega mõtstsiatõug ilmunu.»

    Ma sõs seleti, et tuu vaenõ tull’ üle Läti piiri. Lätin omma suurõ paksu mõtsa. Lühkese kerega om sääl puiõ vaihõl keremb liiku. Tuupääle kirot’ vastavõtja tseki pääle: kesik–121 kg.

    Jahimajandist kirotõdi meile vällä uma tsia laskmisõ luba. Kah’os nakas’ kadri kusõma.

    Lumõkõnõ kattõ. Pall’a maaga oll’ rassõ tsiku üles löüdä. Kätte jõudsõ viimäne jahipäiv.

    Lummõ es olõ, a külmä oll’ joba kümne pügälä man.

    Viimätsel jahipääväl aeti kõik mehe vällä. Plaaniti mõts mast masti perrä läbi kammi, vast trehväs.

    Päiv aigo sumbõrdõdi mõtsu piten. Midä es olõ, ütestki mõtsatsihist vällä es tulõ, tuu oll’ mõtstsiga.

    Päiv säädse joba õdakulõ. Võtsõmi viimädse mõtsatükü ette Tiku tii veeren vasta Linda koloosi kalalumpõ. Siin kah es olõ tsiahaisugi. Kiäki ajajist oll’ nännü mõtsan suurt kulti puiõ vaihõl vilksahtaman, a kes tuud inämb usksõ. Mehe võtsõva kalalumbi viirde suurõ kuusõmõtsa ala laagrihe. Püssä säeti suurõ kuusõ nõalõ. Vällä otsiti võileevä ja kõvõmb kraam Kannukikkast lapigu Pliska pudõlini.

    Meil oll’ üts vahtsõnõ jahimiis Eedi. Tä oll’ Eesti aigu poiskõsõn astnu karskusseltsi ja vandnu, et elo seen viina suhvõ ei võta. Tä otsõ uma võileeväkese vällä, nosisi tuu kuivalt är ja läts’ kalalumbi viirde aigu parras tegemä.

    Õigõ pia oll’ tä joosuga tagasi: «Suur... suur... ku...kult sais lumbi ijä pääl!»

    Mehe karksiva pistü ja lätsivä mõtsa viirde kaema. Ja mis sa ütlet. Ilmadu suur pahr nigu susla vakon saisõ 50 sammu takan kalalumbi ijä pääl. Edesi läts’ ijä ohõmbas ja paarkümmend sammu inne lõunapuulsõt lumbiviirt oll’ vallalinõ vesi.

    Kõik haardsõva puu nõalt püssä. «Stopp!» kärät’ vana Koemõts. «Jommin pääga kiäki püssä ei putu ja jahieetiga ei lupa hättäjäänüt eläjät laskõ.»

    Mis kuradi hättäjäänü – ku tuu pahr viil edesi lätt, om tä uppunu! «Hädatapp,» võtsõ kur’alt sõnna üts mi tõpratohtrist jahimiis. Tuuga oll’ päälik nõun, õnnõ et hädätapu vii täüde Eedi ku ainumanõ selge pääga miis.

    Eedi «tulõnui» kaeti kipõlt üle. Täl oll’ jumala vahtsõnõ Tuula katõraudnõ. Feliks, kes oll’ kuulsa ummi häste kõvvu müräkide poolõst, võtsõ hindä padrunivüüst kats padrunit ja andsõ Eedile. Noidõ pronksist treiätüide kuulõ pääle sai kimmäs olla.

    Eedi hiilse kurõvarbil lumbi viirde. Tsihtse. Püssätoro värisi nigu tissiimejä tallõ saba. A Eedi võtsõ hinnäst kokko. Tõmmas’ rõnna õhku täüs... no nüüt saisõ püssä ots nigu tikk.

    Õdaguvaikusõn oll’ kuulda ilmadu müräkäs. Eedi linnas’ viis sammu tagasi. Pahr oll’ nigu niidet ijä pääl pikäle. Värist’ tagumast jalga ja sirut’ tuu sõs pikält vällä. Üts külä tsiatapja tiidse üteldä: «Tuu liigutus näütäs, et elotoss om eläjäst välän.» Mehe joosi ijä pääle, a pidivä tagasi tulõma, ijä es kanna. Päälik võtsõ kamandamisõ hindä kätte. Kõgõpäält panti raha kokko. Volli saadõti Mosuga liina ettevalmistuisi tegemä. Oll’ ka viimäne aig, pia olõs viinapuut kinni pantu.

    Jahisäädüs nägi ette, et inne es tohe lastut eläjät kotussõ päält liiguta, ku luba om maaha kantu. Tuuga ütelpuul, kässe Koemõts kõik püksi- ja püssärihma ohelikku köütä.

    Eedi ku keremb ja selge pääga miis ruumas ijäd piten pahru manu ja köüt rihma välläsirutõdu jala külge, tõnõ ots vaivalt küündü maa pääle.

    Nii ku Eedi märki andsõ, et või tõmmada, karas’ pahr pistü, ijä läts’ katski ja Eedi kuun pahruga rabõliva viin. Rihma veerepuulnõ ots linnas’ kavvõndalõ ijä pääle.

    Es jää Eedil muud üle ku ronisi pahrulõ sälgä. Üte käega hoitsõ pahru kõrvast, tõsõ käe ruskuga pesse ijäd pahru nõna iin purus. Esi kamand’: «Tavai... tavai notsu.»

    Nii jõudsõva nä vallalistõ vette ja kattõva üle lumbivalli. Es hooli inämb kiäki kiildmisest.

    Puu nõalt haarõti püssä. Üte käega pükse üllen hoitõn joosti ümbre lumbi sinnä, kon pahr, joro rihma takan, üle valli kattõ.

    Lumbivalli takan juussõ Lambahanna uja. Üle uja mõts oll’ joba Tagula jahimiihi maa. Sinnä tuu vesine rada läts’. Verd es olõ kongi tsilkagi. Õdaguvaikusõn oll’ kostki õnnõ plaginat kuulda.

    Valli takan kasvi hürske pai. Säält tuu plakin kostsõ. Ülevän paiu otsan istsõ üleni likõ Eedi ja plagist’ hambit.

    Eedi tuudi puu otsast alla ja avitõdi joosuga laagriplatsi pääle. Kõigist pudõlist nõristõdi perä tiiklaasi ja kästi Eedil tuu segu är juvva.

    Eedi ai edimält sõra vasta, a eloiso sai lõpus võitu. Plagisiva nuu hamba tiiklaasi veeren mis plagisiva, alla tuu tulinõ jutt läts’. Eedi põsõ naksiva veretämä ja elovaim tull’ sisse.

    Eedi sai kotussõ lämmän kabiinin, tõsõ ronisiva krusa veokasti ja sõit läts’ kodo poolõ. Tii pääl kostsõ kabiinist Eedi rõõmsat laulujorro: «Oh sa, mu kullakallis kodomaa, kos ma üles kasvi õllõ, viinaga.»

    Antslan viidi kõgõpäält Eedi kodo magama. Sõs sõidõti garaasi mano, kon Vollil ettevalmistusõ tettü. Garaas oll’ puhtas lüüdü, kesk põrmandut kardokakasti pääle säetü lavats – tsia nilgmise kotus. Pliidi all hubisi tuli, veere pääl saisõ suur malmpada. Saina veeren pikä lavva pääl pikk pudõlidõ rivi, poolik leeväpäts ja korv sibulidõga.

    Tassakõistõ võeti viina ja nuusutõdi vinläse muudu kaskakäüst pääle. Ku muido massasüümise ja kärägavõtmisõ aigu tull’ miihil põnõvit jahijuttõ nigu Vändrast saelaudu, sõs seokõrd olõs nigu hääd jahisõpra matõtu.

    Esieränis murrõn paistu olõvat vana Koemõts. Pahruluba om maaha kantu. Luba kuun nahatsekiga tulõ jahimajandidõ viiä. Kost toda tsianahka no võtta? Tuu nahk patsiir pahru sälän ilma ütegi mulgulda kongi Korva luha pääl. Miihi püssä- ja püksirihma kah viil kauba pääle.

    Vasta hummogut kuulsõ Feliksi naanõ Linda vüürüsen kolinat. Ku tarõussõ valla tekk’, jäi täl imehtüsest suu ammulõ.

    Meheraasukõnõ uimõrd’ saina nõal, püss toro-otsa piten käen, püksi lohisi ütte harro piten jala otsan põrmandut piten. «Issänd jummal,» lei Linda kässi kokko, «teid om külh täämbä litsmajast vällä visatu!»

    Järgmäne päiv pidäsivä Tagula jahimehe jänesejahti sääl üle uja mõtsan, kohe tuu pahr kattõ, ja imestivä: «Ei tiiä, mis sõta naa Antsla mehe eelä pidäsivä, kõik mõtsaalonõ om püssa- ja püksirihmajuppõ täüs?!


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Maakinon

    Võromaa miis oll’ tulnu perrega Järvamaalt umma kodokanti elämä. Naasõl oll’ edimält väega rassõ, selle et kiil om tan jo tõistsugumanõ.

    Tuukõrd, 1960. aastidõ algusõn, oll’ maal päämine aoviidüs rändkino. Film oll’ kerit tsõõrõ pääle, nuu kõrisi, ku kinopilti näüdäti.

    Mõni massinameistri jätt’ osa pildist ülepää näütämäldä. Inemise tuust egä kõrd arvo es saa. Pääle kinonäütämist oll’ kõgõ tands, no sis jäi tandsus ja sehvtis rohkõmb aigu.

    Ku mõnikõrd juusk’ film taasperi vai juhtu mõni muu vipõrus, sis tei kinokaeja kõvva larmi.

    Ütskõrd kattõ kesk näütämist helü är. Rahvas saalin naas’ jalgu trampma ja rüükmä: «Helü kaonu! Helü kaonu!» Tuu Järvamaalt tulnu naanõ sai nii arvo, et kiäki Helju om kohegi kaonu. Ku tä koton tuust kõnõl’, saiva tõõsõ naarda.

    Muidoki seletedi «umbkiilsele» kinonkäüjäle asi ilosalõ är.


     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin