|
|
| | Üte Võromaa huuldõkodo hoolõalonõ läts' hambatohtrõ mano umma viimäst hammast vällä tõmbama. Värisi tõnõ nii ku haavaleht' ja tunnist' tohtrõlõ kah, et tä väega pelgäs.
Ku tohtrõ küsse, misperäst, kõnõl' mammi, et kaaslasõ huuldõkotost ütlivä, et elosalt timä säält inämp tagasi ei tulõ.
Kõnõliva tälle kokko egäsugutsit hirmujuttõ hamba vällätõmbamisõst ja tohtriist. Mammikõnõ jätnü egäs juhus kaaslaisiga hüväste, ku juhatajaga üten nakas' tohtrõ mano tulõma.
Ega tä ei olõski sinnä lännü, a es saa inämp süvvä. Viimäne hammas mugu võngut' edesi-tagasi. Aastid kah umajago – katõssakümmend ütessä.
|
Tohtrõkõsõ askõldiva veidükene aigu mammi man ja kõrraga oll'gi hammas välän. Näüdässivä tälle käh. Patsient' es usu ummi silmi ja tuudki, et elon om. Hää miil' oll', et nii lihtsäle kõik' kävegi. Küsse vällätõmmatut hammast hindäle, et iks timä viimäne.
Tohtrõ pandsõ hamba ilosalõ paprõ sisse ja andsõ mammilõ. Saatsõ sis ederuumi, kos huuldõkodo juhataja tedä uutsõ. «Näet sis, ello jäi, es olõki nii hirmsa, nigu kaaslasõ seletivä. Nüüt piä iks uma jala pääl huuldõkotto tagasi minemä,» ütel' mammi juhatajalõ ja astsõ rõõmsa meelega minemä.
| | |
| | | Ruitlasõ Olavi, pühämiis' |
| | «Ja istõn aardõkirstu vastan, kaiõ Jessukõnõ, kuis rahvahulk pandsõ rahha aardõkirstu. Ja pall'o rikka pandsõva pall'o. Ja üts' vaenõ läsk'naanõ tull' ja pandsõ kats' leptonit, miä om üts' veering.
Ja kutsõn ummi jüngrit hindä mano, ütel' Jessukõnõ näile: «Ausalõ, ma teile ütle, seo vaenõ läsk'naanõ pandsõ rohkõmb ku kõik', kiä pandsõva sinnä kirstu, selle, et nimä pandsõva umast küllüsest, timä pandsõ aga viletsüsest kõik', miä täl oll' ja nii terve uma elätise.»
Sääne pühäkirä jupp' jäi mullõ Internetin silmä ja naksi tuu pääle väega tõsitsõlt mõtlõma. Ku neo Jessu ria tõtõstõ õigõ omma, om meil Eesti näol tegemist maailma üte väega hää riigiga, selle, et meil, nigu tuul naasõlgi, mitte sittagi ei olõ.
Suusatamisõn näütüses, andsõmi Oberstdorfi Šmigunni, andsõmi tävveligust vaesusõst uma Kiku, selle, et meil rohkõmb naissuusatajit ei olõki. Tulõmus tull' sama vaenõ nigu tuu läsk'naasõ uma. Veerpaluga kõik' aig säänesama lugu!
Joba halli pääga Noolõ Erkit annami maailmalõ, katskiidsi kõõlussidõga külh, a miä sõs – hüppä ja karga, läsk'naanõ!
Vai Iraaki annami kats' tükkü hukkamisõs vai tsunaami jaos n'aputävve. Iraanin oll' jäl maavärrin, viis'sada inemist läts' luujakarja, a läts' rikkusõst, selle et Iraan om inemiisi poolõst rikas maa.
Nii vaenõ, külm ja hallõ om Eesti, et päiv inne vabariigi aastapäävä paraati peeti nõu, et terve orkestri tüü piät är tegemä lint'maki, selle et ku virotas kümme kraati külmä, ei avitav es'ki pasunidõ sisse valõt piirõtus muusigariistu kinni külmämäst.
Peläti, et kõik' paraat' näge päält, kuis kaitsõväe orkestri sais ulle lõustuga, kõik' tuuba, mõtsasarvõ ja muu rassõ toro mokkõ külge kinni külmänü. Tati lämmä, moka maani!
Selle, et ma olõ pasunaorkestriid inne ka nännü – ku tuuba sisse piirõtust valla, ei tulõ inne tsiuksugi, ku samm mõtsa vidä. Ja sõs tulõ suumlaisiga sama hümni asõmal tuut-tuut!
Sõs võis tetä jo lihtsämbält, lasõs kõik' muu kah lindi päält, saa tangi ja linnugi ja suurõtükü hellü; lepüs Hollivuudi miihiga kokko ja lasõs paraadi asõmal «Reamiis' Ryani ärpästmise» muusikat. Hoitnu NATO linnukiil kütet kokko.
Lähä-i määndsidki pasunit ei piirõtust! Ja umbõlõ uhkõ värk' olõssi inemiisil, ku Rüütli Arnold uma pühäligu mooduga Hänksi Tomi perrä tiissi!
A kümne kraadiga saa tegeligult pasunat puhku külh, tuud ärke ajagõ! Sai Vinne sõaväen, saa seo resiimi aigu kah!
Nõks om üts', piirõtus tulõ lihtsäle õkva ja ilma ullitamalda õigõlõ kotussõlõ valla!
|
Vahtsõl Eesti-aol naati ka Võro puutõn egäsugust vällämaist kraami müümä.
Tütretütär' uma peigmehega sõidi nädäli lõpul maalõ vanaimäle küllä, poodist ostõti hulga liinakosti, tuusiän hulga lõunamaa puuvilju üten. Vanaimäkene võtt' kõik' tenuga vasta.
Perän tütretütär' kõlist' liinast vanaimäle ja küsse, et kuis tälle kiivi miildü.
Vanaimä kitt': «Kivvest tiiä-i ma midägi, a üte kotitävve rohilidsis lännüid tossatanuid kardokit visassi külh minemä!»
| | |
| | Vaabina miis' kuts' kodo tsiatapja. Tuu külämiis' oll' kõõrdsilmäga – üts' silm vahtõ ütele, tõõnõ tõõsõlõ poolõ.
Katõkõisi naksi mehe tsia man tohkõndama. Tsia umanik visas' kõrras pilgu tsiatapja poolõ ja röögät' hirmsa helüga: «Ku sa tsuskat sinnä kotsilõ, kohe vahit, sis lasõ ma tsia õkva vallalõ!»
|
|
|
| | Kae, miä ütel´!
Lindi kõrval olen ma...kuidas seda kõige paremini ütelda...poiskõnõ!
Võromaa suusamehe Saarepuu Anti puhtsüämlik ülestunnistus (ETV)
| |
| | |
|
|
