| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Pulga Jaan ütles, et põrna piät kaema säält puult, miä jääs seod pilti kaiõn hääd kätt | | | | |
| Pulga Jaan: külm tulõ vahtsõaastakuul | | |
Talopidäjä ja ilmakaeja Pulga Jaan (täämbä saa 65) ütles talvõilma tsiapõrna päält ette, a kaes mano muid luudusõmärke kah.
Põrna kaias värskelt. Tähtsä om, ku korgõs taa hari lätt, kost taa nakkas ja kost lõpõs. Želninil (ilmaennustaja ˇelnini Vadim 1909–1996 – UL) oll’ väikene raamatukõnõ, sääl oll’ õkva sentimeetriten kirän, et ku paks põrn om ja ku pall’u sis tulõ külmä. Täl oll’ õkva sääne rusikuriigli, a ma ei usu, et sääl ütsütest vastavust om.
Ilma ennustaminõ om iks tundõasi. Sul om lihtsalt iin üts asi, midä nimetämi põrnas. Lasõt tuu n’appõ vahelt läbi, kobit ja kujotat ette, et tuu om talv. Sõs kaet – ahah, siin om mulk. Nii, tuu om sula. Edesi lätt jäl külmäs, sis om jäl mulk, tuu om jäl sula. Tuu om sääne ülemeeleline tegevüs, ärätundmisõ asi.
Ku seod põrna kaia, sis külm tulõ kõgõpäält ja mõnõ ao peräst nakkas talv – tulõ lummõ. Inne piässi maa är külmämä ja sis nakkama lummõ tulõma.
Kõgõ külmemb aig piässi jaanuarri jäämä. Tuud om innegi ollu, et detsembrin külm ei tulõ.
Ku ma Kamaran suurfarmin olli, sis viil 20. detsembril kävevä mullika välän.
Paistus, et lummõ kah iks tulõ – lummõ näütäs sis tuu põrna laius.
Mõni ilmakaeja nakkas hoobis põrna tõsõst otsast pääle. No tuud ma ei kujota ette, et seo põrna perrä tõsõst otsast talv tulõ! Et nigu poolõ talvõ pääle tulõ viil külm? Ja seo suur külm piässi sis külh maikuussõ vällä minemä! Kadunu Allasõ Jaan näüdäs’ mullõ, et iks siist otsast (kae pilti – UL) tulõ kaia ja nii oll’ ˇelninil kah.
A tuu, et kaet är, et siin om külm, siin sula, siin lumi, egä tuuga viil midägi tetä ei olõ, tuu piät viil kallendrile pääle pandma. Tuu ei käü nii kah, et panõ kallendri põrna alla ja sis all tuud kallendrit nihuta!
Üte põrna perrä ei saa väega kimmäs olla, a üts sõbõr kõnõl’ mõtstsiapõrnast ja nuu kats põrna näütäse inämb-vähämb ütte mulku.
Olõ abis võtnu iks muid asju kah. Üts küländ kimmäs asi om lambidõ otsminõ. Lambil om üts sääne massilinõ otsmisõ päiv.
Ku arvõstat tiinusõ pikkusõ vällä, sis tallõ tulõva inämb-vähämb tuul aol, ku suurõ külmä omma läbi ja lumi nakkas sulama. Tuu rehkendüse perrä piässi külm 20. märtsist perrä andma.
Talvõ algust ei olõ põra kuskil nätä: suurõ kuldnokaparvõ liigusõ ümbre maja, õigõt hanide minekit ma es saaki pihta... Luiga, noid aig-aolt lätt iks mõni punt üle, ildaaigu näi viil toonõkurgõ...
Nigu tarõussõst nõna vällä pistät, nii omma märgi õgal puul. Haina ja värgi omma meist vanõmba maakerä pääl ja tundva luudust parõmbalõ ku inemine. Püvvä kaia kokku, kuis nä umavahel klapisõ. Ku sügäväle näütüses vihmäussi läävä. Seo talv ei olõ nä sügäväle lännü seoniaoni, iks näet, et kana om mõnõ koskilt vällä tõmmanu.
Seo aasta omma väega vastakadsõ märgi: võit nii ja tõisipite tõlgõnda. A külm tulõ! Üts kimmäs märk, et külm tulõ, om tuu, et ma naksi tarõpäälist lämmistämä. Õkva lõiksi mõtsast palgi ja lassõ lavvus lõigada. Lauduga panni soojustusplaadi alla ja no om pia ärki kõik.
Inemine, kes välisõhku iks hingäs päiv läbi ja kuigipall’u tatsus sääl vällän, tuul ei piäki alati olõma, et kõik lätt mõistusõst läbi.
Taa või olla nii kah, et kiäki lihtsäle tsuskas: mine nüüt ja tii toda! Peräst nakkat mõtlõma, mille ma toda tei, ei mõista seletä mõistusõga. Takastperrä ütlet, et väega hää oll’ külh, et ma nii tei!
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
