Nummõr' 270
Märdikuu 13. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sandi-aig
  • Uudissõ
     
  • Kirotamisõ võistlus latsilõ ja nuurilõ
  •  
  • «Mehe mõtsast» ja «naasõ nurmõst» Umalõ Pidolõ!
  •  
  • Savvusannapäiv Ruusal
  •  
  • Ettelugõmisõpäiv läts’ lustiga
  •  
  • Saa oppi küläkandlõmängu
  •  
  • Uma Lehe suur jutuvõistlus!
  • Elo
     
  • Perretohtri – maa suul
  • Märgotus
     
  • Inne mõtlõ, sis ütlä!
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kiri
     
     
    Lauluga sahvrilõ
     
    Pähnä Raimond

    Aastanummõr näüdäs’ sis 1949–1950. Kõgõ rassõmb aig eesti rahva jaos müüdälännül aol.

    Kolhoosi olli sundkõrran joba inämb-vähämb luudu ja sundkollektivisiirmisega oll’ jõutu talomehe kah är vaesõs tetä. Inemiisist oll’ viimäne mahl vällä pitsi tet.

    Meil oll’ külh käsitüüliisi pere, a näide sais es olõ sukugi parõmb. Mi perren es olõ inämb miist, latsil essä. Esä läts’ siist ilmast är joba 1947. aastal haigusõ peräst. Oll’ neli last, kellel sis imä püüdse hinge seen hoita. Latsõohtu ollimi viil kõik. Kõgõ vanõmb meist oll’ 17aastanõ sõsar. Ma olli 15aastanõ ja kats velle viil noorõmba.

    Tühi kõtt ja pall’a jala olliva nuu, minka ollimi harinu pääväst päivä ja minka pidimi lepmä. Nelä latsõ kottalõ oll’ kats paari tsuugõ vai sis määndsitki muid jalavarjõ, midä ütstõõsõ ala tarvitimi. Söögis oll’ päämidselt suur paatäüs suppi, kon sis ujjo seen mõnõ kardogatükü, kruubaterä, suvitsõl aol ka maldsa ja nõgõsõ.

    Mõnikõrd harva trehväs’ sääl olõma paar-kolm lihalipsi keist, mis imäl ei tiiä määndse naabrinaasõ käest saadu. Ku sis meist neläst latsõst kiäki püüdse ütte liharaasukõist supi seest hindäle püüdä, oll’ tõisil õkva nurrin, et ega timä kõtt tühemb ei olõ ku tõisil. Muiduki oll’ kõigil õigus tuu liharaasukõnõ hindäle saia, a imä oll’ mõistnu meid niimuudu kasvata, et ka vaesusõn pidi kõik võrdnõ olõma.

    Magusapuudus oll’ tuukõrd suur. Tsukrut näimi väega harva. Imä kiitse tsukrupiitest siirupit, midä anti kah jaoperäst.

    Sis oll’gi nii, et lauda kraam’ma pidimi sõsaraga katõkõisi ja ülejäänü peedisiirup vai sis mõni väega defitsiitne söögipoolis, näütüses kesvä jahust karaskijupp tull’ sahvridõ tagasi viiä. Ku sahvrin trehväs’ olõma ka mõni kanamuna, sis võisõ jo sahvrin käüjä umma kõttu säält midägi nihvõrda.

    Et säänest asja är hoita, anti sahvrilõ minejäle selge kõrraldus: «Laula!» Sahvrin käüjä pidi tuud kõrraldust täütmä ja laulma, sis es olõ määnestki võimalust suud süümise jaos pruuki. Nuu kõrraldusõ andja ollimi muiduki mi sõsaraga katõkõisi – päämidse sahvrin käüjä.

    Säädüs säädüses, a egäle kihvtile om ka vastakihvt. Ku ma tuud aigu viil takast perrä miilde tulõta, sis sahvrilõ minnen ma muiduki laulsõ, a ku sõsaratirts kolhoosi laudan lehmi nüsse, sai ma iks sahvrin är kävvü ja harva külh, a mõnikõrd oll’ sääl ka paar luidsatäüt tsukrut ja mõni kanamuna. No muiduki es jätä ma võimalust tarvitamalda. Uma kõtt om iks lähemb.

    Nüüt om peris nal’akas miilde tulõta ja mõtõlda, et kunagi tõtõstõ säändse ao olliva.


    Blondiin ja massin
     
    Ütel keväjäl sai vahtsõ auto. No mitte vagivahtsõ – iks säändse puulpeetü, nigu nä omma.

    Sõit läts’ laabsahe nikagu sügüseni. Edimädse nilbõga viroti Väimälä puult Võro ringtii poolõ, nikagu STOP-märgini. Nigu pidurit vaoti, naksi nuu kõrisõma – õkva ku olõs jalaga määndsidegi orrõ vasta vaotanu. Olku muuga kuis om, a piduri piät autol kõrran olõma, märge ma ja sõidi õkva teedä remondimehe mano. Tuu tekk’ mitu proovisõitu, võtt’ eski üte tsõõri alt, a ütel’, et piduri piässi külh seol autol akuraat olõma. «ABS-piduri kõrisõsõki,» selet’ autoparandaja piso muiatõn. Mul lei vere näkko – olli jo varramba õnnõ nn harilikkõ piduridõga massinit pruuknu.

    Läts’ tsipakõsõ aigu müüdä, ku naksi auton ollõn hirmsat keemiähaisu tundma. Õkva ossõlõ ai – iks sääne klaasipuhastamisvii vurhvi pahnutt.

    Nii nädäli pidi vasta, a perä kõrd sõidi jäl remondimehe mano. Esi kõnõli: vast määnegi klaasi puhastusvii toro om kapoti all lahenu ja vast õhukeerotaja aja haisu salongi.

    Auto jäi parandustõ, es joosi tüüle. Õdakupoolõ kõlisti, hirm nahan nigu õks: pall’o remont masma lätt, sõs tiiä raha üten võtta. Remondimiis oll’ tõsõl puul torro jupp aigu vaiki, a sõs ütel’: «Seokõrd lää-i midägi masma – ma löüdse läbi juuskma naanu ijäsulataja ti pardatšokist üles.»

    MaaS ‘ka Manni


    Ettetiidmise vägi
     
    Ollimi tõsõpoolõga pia 20 aastakka ütist ellu elänü. Meil oll’ elu peris häste lännü: kats armast tütärd ja «vanan iän» saimi poiskõsõ pesämunas.

    A 1986. aasta kevväi olõs meile saatusligus saanu. Tšernopõl võtsõ pall’u mehepoigõ.

    Kas tapsõ peris vai tekk’ sandis. Sinnä taheti esieränis säändsit miihi, kellel latsõ jo olõman. Mi perrepääl olõs kimmäle minek ollu.

    A talvõl tüült tullõn sattõ miis ijä pääl, murdsõ jala alt keeru kotsa päält väega purus.

    Muiduki panti kipsi ja terve talvõ käve tä tarri piten karkõ pääl. Mahlakuu lõpun võeti kips maaha ja kästi käümä naada. A tuu es lää kõrda.

    Tetti pilt ja säält paistu, et jalg ei olõ õigõlõ kuun. Viidi tä sis pääliina Seppo kliinikulõ lõikusõlõ. Tuus aos oll’ ka Tšernopõl «kütse».

    Muiduki uutsõmi tedä kodu. Umbõs nädäli peräst pidimi tä haigõmajast kätte saama.

    Ma olli tuul pääväl perre pindremaal. Tüüst vaba päävä peräst olõs hulga aiatüüd õdagus tettüs saanu, a kõrraga tull’ sääne seletämäldä tunnõ, et ma piä õkva kodu minemä. Käe es nõsõ inämb midägi tegemä.

    Mi elli tuukõrd Alu alõvigu ilmadu suurõn majan kolman da kõrra pääl. Ku ma maja nuka ligi jõudsõ, näi, et ütest autust roni vällä ei kiäki muu ku mu Panga Jüri. Kargu kah ilustõ üten. Ku üles saimi, es jõvva meheimä kene är imestä, kost mi külh nüüt katõkõistõ tulõ.

    Panga Milvi


    Jänese päsemine
     
    Koski 1970. aastil sõidi talvit sõl aol õdagudsõ Obinitsa-Saatsõ-Krupa bussiga kodo poolõ. Buss oll’ rahvast täüs, riidiõdak ummõtõgi.

    Üts tsopskih miis tull’ tordiga pääle, tugõsi tuu tordi PAZ-bussi kontrolööri istmõ pääle, eis nakas’ bussijuhi käest piletit ostma. A nikani ronisi tõõnõ joobõr ka pääle, kai, et vaba kotus, ni istõ tordilõ päälegi.

    Edimäne sai piledi ostõtus, käändse torti haardma, ni jäi ulli näoga ümbretsõõri kaema, kohe tuu tort no jäie. Ku pihta sai, õt tõnõ pääl istus, naas’ toolõ väega harja.

    Tuu õs olõ ka suu pääle sada nu ja trüüste: näet, mul om soro puuh, ma anna seo sullõ asõmõlõ. Tõsõl õs olõ vaihtusõ vasta midägi.

    Teivä pudõlikõsõ valla, nühk sevä tõsõ püksi kah veidü puhtambast ja pido läts’ lepmise märgi all edesi.

    Ma liiku taadõ poolõ ni sai istma katõ vanamehe taadõ, kes kah puust kinnütüst võtsõva, nii et näil jutupaila valla pässivä.

    Üts sosahut’ tõsõlõ, õt tä sai ilma piletildä pääle. A Otsal tull’gi nuur preilna pääle, kiä ütel’, õt nakkas piletit kontrolma.

    Huviga kai, mis mehekese no pihta nakkasõ. «Jänes» tsehkend’ midägi ummi pükse karmani man, tsusas’ käe karma nihe ja tõmmas’ tuu paheldõ vällä.

    Sis eis naas’ väega ikulidsõ näoga seletämä: «No ma jo ütli naasõlõ, õt lää täämbä liina, kaegu, õt tä mulgu tah karmani seeh är parandas – a kost timä.

    Nüüt omgi hädä hukah, pilet kaonu! Ooda, latsõkõnõ, ma saista pistü, lasõ püksi maaha, vast om kohegi kintsõ vaihõlõ kinni jäänü, saa viil kätte…» Ni naas’ki pükse päält rihma valla pästmä.

    Näüdsik hiitü är, pobisi õnnõ: «Olõ-i vaia, olõ-i vaia!» Tõmmas’ näost väega vereväst ni läts’ uma kontrolmisõga kipõstõ edesi.

    As’aosalidsõ mugisti tassa kõistõ naaru peo pääle.


    Kõo Leo


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Imä jõgi ja esä jõgi

    Nuur koolioppaja opsõ tüü kõrvalt Tarton ülikoolin. Mõnikõrd ku sessile sõitsõ, võtsõ pojakõsõ üten – sugulasõ elli kah Tarton. Vabal aol näüdäs’ latsõlõ liina. Pojalõ miildü väega Imäjõgi.

    Ku nä pääle sessi Võrolõ tagasi jõudsõ ja bussijaamast kodo poolõ naksi astma, jäi lats Koreli oja silla pääl saisma ja naas’ vette vahtma.

    Imä küsse, mida poig nii hoolõga kaes. «Sääl om su jõgi,» ütel’ väiku tarkpää ja näüdäs’ käega sinnäpoolõ, kost buss oll’ tulnu. «A tan om esä jõgi.»




     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin