Nummõr' 270
Märdikuu 13. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sandi-aig
  • Uudissõ
     
  • Kirotamisõ võistlus latsilõ ja nuurilõ
  •  
  • «Mehe mõtsast» ja «naasõ nurmõst» Umalõ Pidolõ!
  •  
  • Savvusannapäiv Ruusal
  •  
  • Ettelugõmisõpäiv läts’ lustiga
  •  
  • Saa oppi küläkandlõmängu
  •  
  • Uma Lehe suur jutuvõistlus!
  • Elo
     
  • Perretohtri – maa suul
  • Märgotus
     
  • Inne mõtlõ, sis ütlä!
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kiri
      
     
    Nõlvaku Kaie,võrukõnõ Mõnistõ kandist 
      
    Inne mõtlõ, sis ütlä!
     
    Eestläisi «ummamuudu must huumor» om vast hoobis viisakusõ puudumine
     
    «Või jummal, melle sa nii paksus olõt lännü?» hõigas’ minevä suvõ kiäki mu lähkün, ku üten suurõn poodin kassajärekõrran saisi.

    «No mis sa ütlät, kas ommaki nuu maasikidõga üten ärä süüdü koorõliitri jo nätä,» hiitü ma esihendäst ja tõmmassi kõgõst jõust kõttu kuumbalõ. A es üldäki mullõ seokõrd nii hullustõ, hoobis kassapreili manu oll’ tutva saisma jäänü.

    Tuu, vaesõkõnõ, läts’ näost muiduki vereväs nigu keedet vähk ja kõnõl’ medägi õdaku ilda süümisest, selle et päivält ei olõ aigu…

    Ma olli külh kõrval jumala võõras, a mul oll’ nii häpe ja kassatütrigust hallõ. Tei näo, et ei kuulõ. Mu iin saisõ järekõrran üts vanõmb meeste rahvas, tuul lätsi ka kõrva vereväs… Jo es olõ tä ka kuigi tihtsäle säänest mõtlõmada juttu kuuldunu. Õkva katõ jalaga pangi, üldäs sääntse as’a kotsilõ mõnikõrd.

    Või imekene, määntsest kotust külh sääntse inemise kasusõ, kiä arvasõ, et nä tõsõlõ üldä võiva, meä sülg suuhtõ tuu, mõtli, ku poodist ütskõrd vällä sai.

    Tull’ miilde, et tõnõkõrd omgi millegiperäst hoobis vastapite. Tiiä esi ütte viisakat perekunda, kon latsi teretämä opati ja muidu kah nii-üldä joonõ pääl hoiti.

    A kõrralik kodu es sekä säält peri tütrigul umalõ kona gitsõlõ oppajalõ üle uulidsa hõigada, ku tuu tedä tähele es panõ: ma tiidse, et sa ei näe, a sa ei kuulõ kah…

    Õnnistekij külh, olõs mu kaonu imä tuu pääle ütelnü – esi oll’ hõikaja sis jo latsõ imä, a arru pään es olõ.

    Nii et mine võta kinni, vast kasus tuu hõikaja latsõst hoobis viisakas inemine, ku pand tähele, meä ei olõ illus. Vai jätt miilde, meä koolin kõnõldas.

    Ma ei olõ esi ammuilma ütengi koolimajan pikembält ollu ja ei tiiä arvada, meä sääl põra tetäs vai tegemäldä jäetäs, a mi aigu kõnõl’ külh klassijuhataja tuust kah, medä kõlbas tõsõlõ üldä. Ja et ku om tõnõkõrd vaia üldä medägi halba, sis ei tetä tuud nii, et kolmas-nelläs päält kullõs.

    Ku tüüoppusõ tunnin tütri kõlõ söögitegemist opati, sis kõnõldi tuust kah, et külän ei passi ilmangi söögi kotsilõ muud üldä ku õnnõ kittä, esiki sis, ku suula veidü vai pall’u vai pernaasõl tuu tegu hoobis summa lännü om.

    A jälleki, ma tiiä ütte moodulist ja liinavurhvi provvat, kiä konagi pidulavva man kõva ja selge helüga ütlämädä ei jätä, ku timä meelest söögil medägi puudus vai pall’u om saanu. No kas ei olõ tälle sis latsõn kõnõldu vai om unõtanu?

    Hoobis hullustõ või minnä tõnõkõrd arsti man, ja mitte õnnõ põratsõl aol. Põra pedi hoobis nii olõma, et sääl suurt enämb ei kõnõldagi, hääd ei halba, kirutõdas ennegi ja saadõtas ussõst vällä.

    A jo mitukümmend ajastaiga tagasi oll’ mu diplomitüü juhendajalõ, kiä sis viil kuuskümmend täüs es olõ, tohtri ülnü, ku tä jalavallu kaivas’: ti olõt jo nii vana joba, ega kavva enämb kannatada ei olõki jäänü…

    No ja mis taa targutaminõ tan avitaski, sääntsit asju om kõigil kimmäle esi ka ette tullu ja tuu netin ilma umma nimme alla kirutamada sõimaminõ and viil huugu takast.

    Päälegi kõlbas miilde tulõta üte hää tutva 90aastadsõ imä irvitämiisi ütlämist tõisi kritisiirmise pääle, et külh om õks häste, et mul hendäl üttegi vika ei olõ. Selle et vääga ullistõ võit medägi küssü vai kõnõlda ka sis, ku halba ei taha, a tõsõst inemisest ja timä perreas’ust pall’u ei tiiä.

    A mõni nuur inemine arvaski, et ilma mõtlõmalda ütlämine om julgusõ ja hää läbikäümise näütäjä.

    Sis tulõ sääne tunnõ, et ku vällämaal üldäs, et eestläisil om umma muudu must huumor, sis tuu ei olõki vast muud ku lihtsä viisakusõ ja taktitundõ puuduminõ.

     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin