Nummõr' 269
Rehekuu 30. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pildikeisi Lindora laada päält
  • Uudissõ
     
  • Võro keele nädälil otsitas häid ütlemiisi
  •  
  • Võrokõsõ Manõja saarõ pääl
  •  
  • Uma Lehe suur jutuvõistlus!
  • Elo
     
  • Tõsõ ilma nägejä
  • Märgotus
     
  • 75 000 võro keele mõistjat
  •  
  • Kardoka-logistika
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kirä
     
     
    Mustlasõnoorik mi abielosängün
     
    Säinasti Asta

    Seo luu aigu ellimi ja tüütimi üten Harjumaa sovhoosin, a poodin kävemi liinan. Ku kraam ostõtus sai, istsõmi autohe, a es sõida õkva minemä. Suur iso oll’ pääliina kraam kipõstõ är pruumi, aig ka joba üle keskpäävä ja hummogu sai tühä kõtuga vällä tultus.

    Olli lihapiiragu süümisega poolõ pääl, ku autouss valla läts’ ja mino kõrvalõ tagaistmõ pääle prandsaht’ kette kõlinaga tummõ naistõrahvas.

    «Kallis provva, kas mina tohtima teile üts lämmi kamps pakku,» kudisi mustlanõ mesimagusahe.

    Mu hiitümine oll’ nii suur, et es saa suumulku vallagi tetä, päälegi ku sääl liha ümbre käve. A naanõ õngitsi joba umast ilmatumast kotist vällä lillilidse kampsi. Illos oll’ külh, värvi olli herksä ja puhta.

    «Kae, tävveste vahtsõnõ, hinnasilt kõik külen, õkva prõlla osti. Nii hallõ om är müvvä, a raha om otsan, ei saa kodo sõita. Provva ost vast är,» lõpõt’ naanõ uma ikmise. Mul oll’ karmanin kruunõ väega veidü, a hallõ nakas’ mustlasõst ja osti sõs kampsi är.

    Vaivalt sai tuuga ütele poolõ ja kauba umma kotti panda, ku mino poolõ küünüt’ kullast sõrmussidõga tummõ käsi: kallis provva, vast võtat ilosa mütsü ja kinda kah! No nüüt külh avitas! «Kas lääti õkva autost vällä vai kutsu miilidsä!» tei ma kurja hellü.

    Viuhti oll’ mustlasõmutt autost välän – miilitsit nä pelksi. Ku koton kampsi lähembäst kai, löüdse tuu seest mito mulku. Ku naabrinaasõlõ umast äpärdünüst ostmisõst kõnõli, trüüste tä minno: «Sul läts’ viil häste, nõglut mulgu kinni ja saat kampsi sälgä panda. A mu sõbral läts’ kehvembäle – timäl oll’ pakin üte käüssega kamps. Otsi sõs inemist, kiä tõõsõ mano kuda...»

    Ütel pühäpäävätsel pääväl põrotimi jälki Tal’nahe puuti. Ku kodo jõudsõmi, kutsõ naabrinaanõ minno hindä poolõ.

    Ütli sõs mehele, et tä panõsi kohvivii nakkama, ma käü kipõstõ är. A naabrimutil oll’ lavva pääl kuum kohv ja ahost võet kuuk. Noidõ kõrvalõ jakku ka lämmit küläuudissit.

    Ku paari tunni peräst uma kodoussõ valla tei, es olõ sääl kohvihaisugi. Tagomadsõst tarõst kuuldu jutukõminat. Tei tassakõistõ ussõ vallalõ ja jäi soolasambas – mi pühän abielosängün pikut’ nuur tummõ naistõrahvas, timä kotsilõ kummardu viianomaga mu säädüsline miis.

    «Miä tan sünnüs? Kas ma olõ bordellin vai uman koton?» sai ma vihatsõs. Miis visas’ viiklaasi käest ja kattõ küüki.

    Mustlasõnoorik hüpäs’ kõrvarõngidõ kõlinaga sängüst pistü ja kokut’: «Pa-pai pernaanõ, är pahandagu, mul naas’ kõtt hirmsalõ haltama. Pikutõn lätt kõtuhalu üle.» Vüürüsen pallõl’ minno viil vahtsõhe, et ma toosi tälle klaasi vett, täl vaia tablett võtta. Ku köögist viiklaasiga tulli, oll’ vüürüs tühi. Ei mustlast egä mu kapi pääle unõhtunut rahakotti.

    Ku Tartomaal talopidämist alostimi, sõs rõõmustimi tuu üle, et nüüt ei mõista siiä veeremaalõ inämb mustlasõ perrä tulla.

    A võta näpost! Tulli ja viil sakõmbalõgi ku liina vai liina lähküle maalõ. Ütel päältlõunadsõl aol sõitsõ mi moro pääle valgõ Žiguli. Sohvri tekk’ ussõ valla ja nakas’ mullõ kuhvti pakma.

    Õnnõs vai õnnõtusõs oll’ kuhvt mullõ väiku ja kaup jäi katski.

    Sõs võtsõ miis karmanist passi ja näüdäs’ toda mullõ. Panni tähele, et passipildi pääl olõja ja auton istja mehe nägo es lää kokko, a ma es tii vällägi. Miis nakas’ vigatsõn eesti keelen kõnõlõma, et tä om leedukas, tulnu Eestimaalõ kaupa ostma. Nüüt om raha otsan, ei saa bendsini osta, et kodo tagasi sõita. Ku kuuld’, et mul kah om raha otsan, lei pauguga autoussõ kinni ja kihot’ minemä.

    Rõõmustimi, et saimi kutsmalda külälidsest vallalõ. A arvssimi jälki võlssi! Joba järgmädsel kuul oll’ auto mi moro pääl tagasi. Seokõrd istsõ auton kats inemist.

    Vaivalt oll’ auto saisma jäänü, ku edeussõst pudõsi vällä tummõ naistõrahvas, nõstsõ kapotikaasõ üles ja hõigas’: «Provva, tulõ ilosat kuhvtat ostma. Anna häste odavalõ!»

    Massina pakiruum oll’ värmiliidsi ihokattit täüs.

    Jälki ütli, et ostasi külh, a rahha ei olõ. «A kas sul lihha vai munnõ om?» küsse mustlasõmutt. «Ei olõ mul eläjitki,» ütli ma.

    Nüüt lüüdi kapotikaas kolksuga kinni, mutt vihisi vihaga autohe ja tõmmas’ kraapsuga minekit, arvada tõistõ paika vahtsit ohvrit otsma.
     
     
    Kae kos rikas herr om är koolnu!
     
    Vanatsõdsõ Liine kõnõl’, kuis nä lätsi 1930. aastidõl naabrimiihiga Peterburi talokraami müümä, et saia veidükese rahha ja osta tsukrut, suula ja muud kraami, mis elon vaia.

    Kraam ostõtu, kai egäüts niisama hindä perrä ümbre, et lõpus kokkokõnõldul aol naada kodo poolõ sõitma.

    Tsõdsõ kõnõl’, et timä jalot’ ka sääl Talvõpalee ümbre ja vahtsõ noid ilosit suuri majjo.

    Sis mõtõl’, et küsus üte kotusõpäälidse mehe käest, kelle maja neo omma. Tuu miis ütel’: «Ne ponimaju.» Tsõdsõ es mõista vinne kiilt ja tuu miis es saa eesti keelest arvo.

    Tsõdsõ imeht’, et kül tuu Ne Ponimaju oll’ rikas miis, ku jõudsõ säändse maja ehitä. Tsõdsõ tiiä es, et tõnõ es saa timä küsümisest arvo.

    Astsõ tsõdsõ sis jupp maad edesi ja näkk’ uhkit viipurskuisi. Küsse jälki üte müüdäminejä käest, kelle uma neo omma. Neiokõnõ ütel’ niisama: «Ne ponimaju.»

    No astsõ jäl edesi ja nägi, et vasta tulõ uhkidõ hobõsidõ ja tõlduga matusõrong.

    Tsõdsõ pidäsi jälki uudishimost üte vanõmba naistõrahva kinni ja küsse, kes tuu nüüt är om koolnu. Tuu ütel’ muidoki jälki: «Ne ponimaju.»

    Sis tsõdsõ kõnõl’: «Ma lei kats kätt kokko ja mitu risti ette ja ütli toolõ vanamammilõ, et kül iks om hallõ taast rikkast mehest, kes är kuuli, a ei tiiä, kellele kül jääse nüüt neo maja, viipurskusõ, uhkõ hobõsõtõlla ja muu kraam!»

    Muidoki, ku tä taad juttu kodotii pääl vanõmbilõ miihile kõnõl’, kes olli tsaari kroonu läbi tennü, oll’ naaru hulga.


    Johansoni Madis


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Brežnevi pakikõnõ

    Üts õdak küsse Reikopi Marko ETV «Ringvaate» saatõn, mis nõuka-aost kõgõpäält miilde tulõ. Mullõ hälgät’ miilde: Brežnevi pakikõnõ!

    Asotusõ saiva umilõ tüüliisile poodist kaupa telli. Egä kõrd oll’ muu värgi hulka, nigu räim tomatin, tsusatu kas jupp suidsuvorsti, konservherne vai purk lahustuvat kohvi. Rahvasuu and’ säändsele söögikompsulõ parteijuhi perrä nimes «Brežnevi pakikõnõ».

    Tutva kuulmeistri, kes oll’ joba pinsi pääl, oll’ kah nimekirja võet. Tollõ kooli oppaja saiva uma proviandi suurõst söögipoodist – vet kaupmiihi latsõ käveki sääl koolin.

    Tuu vana oppaja uut’ küllä ütte abielopaari. Nuu pidi tulõma õkva tuusama päävä õdagu, ku pakikõisi jaeti. A läts’ tõisildõ. Vasta oll’ võet toitlustusprogramm ja mitu inemist poodist, tõisi hulgan ka pakikõisi kokkosäädja, saadõti šeflusõ kõrran kolhoosi hainalõ.

    Nõuka-ao kaubandusõn oll’ uma salarelv – tutvus! Vanalõ oppajalõ tull’ miilde, et üts timä koolitütrikke om üte tõsõ poodi juhataja. Suurõn hädän otsõ tä uma opilasõ üles. Tuu ütel’, et suidsuvorsti täl joht anda olõ-i, a omma viineri.

    Vana oppaja sai terve kilo! Üten küläliisiga tundsõ tä hinnäst nigu kuninga kass: sai süvvä ja sõprulõ ütengi panda.












     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin