Nummõr' 269
Rehekuu 30. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pildikeisi Lindora laada päält
  • Uudissõ
     
  • Võro keele nädälil otsitas häid ütlemiisi
  •  
  • Võrokõsõ Manõja saarõ pääl
  •  
  • Uma Lehe suur jutuvõistlus!
  • Elo
     
  • Tõsõ ilma nägejä
  • Märgotus
     
  • 75 000 võro keele mõistjat
  •  
  • Kardoka-logistika
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kirä
     
    Kardoka-logistika
     
    Rootammõ Rein
     
    Seo ao noorõ ei tiiä pia midägi tuust aost, ku Eesti kruun tull’. Tinavaasta sai tuust katskümmend aastakka. A inne toda tull’ Eesti riik ja viil inne toda oll’ suur segähüs üle terve Vinnemaa.

    Rahha es olõ ja kaupa es olõ. Eestin tetti kaupa külh ja saadõti Vinnemaalõ, a rahha säält vasta es tulõ.

    Tõsõlt puult tetti Vinnemaal kah kaupa, a Eestimaalõ tuu es jõvva vai jõudsõ väega vaivalidsõlt ja müüdi siin maaha vanno, inne Gorbatšovi aigsidõ hindoga, tuu tähendäs väega odavalõ. Raha saadõti Vinnemaalõ. A midä nuu tuutja vai tegijä sääl tuu iist saiva? Mitte midägi.

    Terve süstem oll’ mokan. Käve naturaalmajandus: mina sullõ munnõ, sina mullõ terri.

    Näütüses Kalinini-nimeline elektrotehnigatehas tekk’ Krivoi Rogi metallurgiakombinaadi jaos puuljuht-sagõhusmuunduriid suuri valtspinke mootoridõ kiirusreguliirjide jaos. A Krivoi Rogi tehassõl es olõ rahha noidõ iist massa. Niimuudu lepse Eesti NSV valitsus Krivoi Rogiga kokko, et tuu saat Eestile vasta raudtiipöörängide ristrüüpit, mis omma kõvast mangaanterässest valõdu. Nii käve kaubandus tuu aig.

    Ku Eesti kruun tull’, sõs kattõ tuugi kaubandus. A mis päämine – Vinne turg kattõ är ka Eesti viläle, kardokalõ ja lihalõ. Määnestki kauplõmist dollari vai euro iist nigu prõlla sõs es olõ.

    Põllumajandus läts’ hukka, kolhoosi lätsi lakja.

    Põlva kolhoosin olliva iinotsan noorõ mehe: Jaak, Valdur, Piitre, Madis ja Aadu. Nuu märksevä tuud asja nii- ja tõistmuudu ja arvssi, et ku laskõ kolhoos lakja, sõs tulõ esi kuusõ ala minnä. Ei, tuu ei kõlba, kolhoos tulõ alalõ hoita ja kül asi parõmbas lätt.

    A maa, mis nüüt vannolõ maaumanikõlõ tagasi mõõdõti, tull’ kätte saia. Kooni asi paika lätt, tull’ maaumanikõga kaupa tetä. Egäle vahtsõlõ maaumanikulõ anti jupp maad ja üteldi: tekke midägi, mi harimi!

    Vanalõ kolhoosi tüükõrraldajalõ, autojuhtõ ja traktoristõ hirmulõ Elvile anti kah maad. Elvi pand’ kardoka maaha. Kolhoos harisi näid ja võtt’ üles kah. Sügüse tuudi Elvi moro pääle pia kats tonni kardokat. Elvi kandsõ kardoka kuupa ja nakas’ otsast süümä.

    Keväjäpoolõ talvõl kai Elvi, et kardokat om iks väega pall’o. Tä kõnõl’ umma hätä mu naasõlõ. Naanõ ütel’: «Ah, tuu olõ-i määnegi hädä!» Timä vana oppaja Tal’nan om pensionäär, saasõ 280 kruuni pensionni kuun – timäl om kardokat vaia.

    Midägi, Elvi sortsõ kats kotti kardokat vällä ja ku õigõ aig tull’, sõs ai uma Volga vällä. Nõstsõmi kardokakoti pagasnikuhe ja sõitsõmi Põlva jaama. Ku rong tull’, nõstsõmi kardokakoti rongi pääle ja sõitsõmi Tartohe.

    Sääl nõstsõmi koti perrooni pääle ja jäimi uutma Tal’na rongi. Ku tuu ette tull’, nõstsõmi koti sinnä pääle ja sõit läts’ Tal’nahe.

    Sääl nõstsõmi koti vagonist vällä ja kandsõmi trammipiätüste (tuu oll’ paar-kolmsada miitret).

    Ku tramm tull’, sõs nõstsõmi koti trammi pääle ja sõitsõmi mitu piätüst Sitsimäele. Säält tull’ viil mitosada miitret kottõga kõndi ja kolmanda kõrra pääle ronni.

    Naasõ vana oppaja imeht’ väega, täl oll’ väega hää miil. Rahha mu naanõ timä käest muidoki es võta.

    A Elvile nakas’ tuu asi miildümä. Tä paksõ, et nüüt tä sort neli kotti kardokat vällä ja mi veemi nuu jälki Tal’nahe. Nii saigi tettüs, õnnõ tuu vaihõga, et ma vei koti nüüt uma tüü mano ja pandsõ iinvüürüste ritta. Hummogu ostõti kats kotti õkva är.

    Ülejäänü koti ma nõstsõ jälki trammi pääle ja sõitsõ noidõga kats piätüst tagasi Sirbi piätüste, kon oll’ söögipuut. (Prõlla om sääl Regalia puut.) Juhataja kai kardokit – hää ilosa kardoka –, võtsõ õkva vasta ja massõ raha peo pääle. Tuu nakas’ mullõ miildümä.

    Nii sai tettüs kuus vai säidse kõrda. A pääle kolmandat kõrda nakas’ naanõ porisõma, et timä piät kotost vällä tulõma, latsõ süütmädä ja kasimada… «Hää om olla terve ja nuur,» naari ma vasta ja vissi koti ola pääle.

    Kottõ oll’ vaia valvada trammipiätüsen. Jaaman perrooni pääl es putu näid kiäki. Ega es lääki ütski kott kaoma.

    Keväjä, ku olli õnnõ väiko kardoka perrä jäänü, sõs võeti nuu kah är. Massõti ilma kaalmada, silmä perrä kats kruuni kilost peo pääle ja kõigil oll’ hää miil.

    Elvile ma muidoki es ütle, et poolõ rahast hindä karmanihe jätse. Mis täl olõski vasta üteldä olnu – tütär opsõ ülikoolin, kõik olliva rahahädän. Ja naasõlõ es anna ma midägi.

    Ka kolhoosi noorõ mehe olliva rahul, et näide eksperiment nii häste õnnistu. Õnnõ kats vai kolm miist kolhoosist naksiva esi umma tallo pidämä. Muu maa jäi kõik kolhoosilõ.

    Prõlla om Põlva kolhoosil vahtsõnõ nimi: OÜ Põlva Agro. Tä om ehitänü hindäle vahtsõ lauda vahtsõ ao kõrra perrä, kar’an om pia kats tuhat lehmä.

    Paar aastakka tagasi oll’ keskmäne piimäand 10 500 killo lehmä kotsilõ aastan, mis katskümmend aastakka vai rohkõmb tagasi olõs olnu uskmalda lugu. Kae sullõ sõs kolhoosikõrda!

     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin