Nummõr' 269
Rehekuu 30. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pildikeisi Lindora laada päält
  • Uudissõ
     
  • Võro keele nädälil otsitas häid ütlemiisi
  •  
  • Võrokõsõ Manõja saarõ pääl
  •  
  • Uma Lehe suur jutuvõistlus!
  • Elo
     
  • Tõsõ ilma nägejä
  • Märgotus
     
  • 75 000 võro keele mõistjat
  •  
  • Kardoka-logistika
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kirä
      
     
    Mõttusõ Kalev pand seo vana lössivaonu kündle egä aasta hingipääväl palama imäle, sõsaralõ ja vanatädile 
      
    2. märdikuu päiv om hingipäiv – tuust nakkas hingiaig
     
    Tõsõ ilma nägejä
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
    Egä aasta hingipääväl ots Varstu valla Mõtstaga külä miis Mõttusõ Kalev (59) rehe alt vällä vana kündle ja pand palama: kaonulõ imäle, sõsaralõ, vanatädile... «Kül nä üleväst nägevä,» ütles miis kimmäle: uma inemise omma tälle tõsõst ilmast teedä andnu, et nä iks kuigimuudu olõman omma.

    Kalev eläs ütsindä uma vanatädi talon – ehit’ majast pistü jäänü korsnajala ümbre hindäle väiku tarõkõsõ. Sugulaisi trehväs tä harva, häid sõpru olõ-i ja naist kah mitte: noorõ-iä armuluu hallus lõpp sekä seoniaoni. Seltsis om pinikene, telekas ja sorga, kiä tarõ pääl kõvva madistasõ.

    Külärahvas kõnõlõs, et Kalev om tsipakõsõ esimuudu miis. Tä näge sändsit asjo, midä egäüts näe-i.

    «Ma ei olõ pall’u asju tihanu kõnõlda – et peetäs ullis, – a imäga kõnõli neli-viis aastat pääle timä surma,» seletäs Kalev. 84aastadsõs elänü imä Meeta oll’ eloaol kangõ naistõrahvas, kiä katõssa last piaaigu ütsindä (joodikust mehest olõ-s suurt api) üles kasvat’ ja kõvastõ kõrda nõudsõ.

    Tõsõst ilmastki jagi imä päämidselt oppust. «Ütel’ iks, et är tuud tekku ja är tuud tekku!» kõnõlõs Kalev.

    Ku imä är kuuli, sis havvakaibja kaibsõ havva tsipakõsõ liuhka. «Imä ütel’, et täl om halv, ku pää allapoolõ om, a ma ütli, et hauda iks inämb valla ei kaiva kiäki!» seletäs Kalev.

    Imä – Kalevi kõgõ parõmb sõbõr – om mitu kõrda unõn teedä andnu, et poig saa perändüse. «Seoniaoni ooda – olõ-i määnestki mõtõtki, kost tuu või tulla!» muhelõs miis – seod ettekuulutust tä väega tõsitsõlt võta-i.


    Esierälidse võimõ omma peri suguvõsast

    Kunaginõ umakandi rahvatohtri Pommeri Piitre om Kalevilõ esä puult sugulanõ.

    Esä Jaan ütel’ Kalevilõ täpsele ette, kuna tä koolõs (lugu tuust ja viil kats Kalevi tõsõ-ilma-juttu omma kirän 6.03.2012 Uman Lehen).

    Kalevi imä es olõ kah peris harilik inemine: tä tiidse tialasõ tsädsistämise perrä kõgõ ette, kedä om küllä uuta.

    «Ma tsirkõ kiilt ei mõista ja tohtõrdamist es mõista kah hindä teedä mitte, a 20 aastat tagasi juhtu üts esimuudu lugu,» kõnõlõs Kalev. «Listakul elli miis, kiä murdsõ käe är ja pääle käe kokkopandmist es kao valu är. Ütspäiv tull’ miis mu manu ja ütel’, et Kaika Laine oll’ juhatanu mu maja kätte, et las Kalev pand üte käe su käe ala ja tõsõ pääle. Ma pandsõ ja valu kattõgi! Ma külh Kaika Lainet tundsõ, a kuis tä tiidse niimuud mu manu saata!»

    Kalev om nännü ka asju ette: silmi iin Ungari kiräsõbra elämist Budapestin ja löüdnü aastak ildampa üles sõsara kingidü, kaoma lännü kolm ruublit. «Näi unõn kotussõ är, raha oll’ vaivalt puul miitret tuust kotussõst!» seletäs Kalev.

    Sõsar Luule oll’ Kalevile lähkü inemine ja timä oll’ kah tsipa esieräline. «Tohtõrd’ rõnnavähki 27 aastat maarohtõga, es lasõ lõigada, es midägi. Ma ei olõ kuulnu, et ütski niikavva rõnnavähiga eläs. 66 oll’ sõsar vana, ku kuuli,» ütles Kalev.


    Määnegi vägi om kõikaig hoitnu

    Kalevil om tunnõ, et tedä hoit määnegi vägi, kaitsõingli. Tä om mitu kõrda napistõ surmast päsenü. «Olli väiku tatikõnõ, ku panni tarõ palama,» jutustas Kalev. «Külm oll’, noh. Imä-esä lätsi kohegi är ja ütli, et ku külm om, panõ ahju tuli palama, a ma panni hoobis kardina palama...»

    Järgmädsen elopaigan naas’ Kalev pilma granaati, midä veli koton hoitsõ. «Veli perän ütel’, et olõssi viil kõrra visanu, olõssi splint är tullu ja ma surnu ka ollu. A iks hoiti minnu...» seletäs miis.

    Viil om Kalev tennü tsikli päält katsamiitredse õhulinnu ja kihotanu rattaga kraavi, a iks inämb-vähämb terves jäänü.

    «Tutva naistõrahvas ütel’ mullõ ütskõrd: Kalev, pallõ umma kaitsõinglit, ku sa tä käest küsüt, sis tä avitas sinnu, ku ei küsü, sis ei avida! Olõ pallõlnu kah,» ütles Kalev.


    Hingiao mõttit
     
     
      
    Hingiaig om rassõ kanda. Musta mõttõ tulõva päähä, nakkas hallõ kõigist koolnuist.

    Üte sügüse näi ma Tal’nah säänest und. Oll’ nigu üü, ümbretsõõri oll’ kõik vakka. Ma lätsi millegiperäst aita. Säänest suurt aita olõ õi meil Räpinäl kotoh kunagi olnu. Ja ega säändsit aitu vast ei olõki – pall’o tühjä ruumi ja üts peris suur akõn kah.

    Aknõst tull’ nii pall’o kuuvalgust sisse, et kõik oll’ nätä. A ega sääl kaia midägi es olõki – kõik oll’ tühi. Sõs ma näi, nigu olõs valgõ õhupall peris madalalt läbi aida hõl’onu, ussõst vällä.

    Ma lätsi hoovi pääle kaema, a midägi es olõ nätä muud ku et kuuvalgus oll’ illos sinine ja hain väega rohilinõ.

    Lätsi aita tagasi. Aidapõrmand es olõki inämb kõvas tambitust mullast – põrmandu pääl oll’ paks tolm, vähämbält kolmõ sõrmõ jago.

    Sääl tolmu pääl olliva pall’a jala jäle, nigu mito inemist olõs läbi aida lännü. Tolmukiht oll’ paks ja pehme, a jäle olliva väega kerge, vast üte sõrmõ jago. Kes säält aidast ka läbi läts’, tuu pidi olõma väega kerge, nigu õhupall.

    Sõs ma sai arvo, et sääl omma mu väega vanno edevanõmbidõ jäle. Hirmu ma es tunnõ, nakas’ hoobis hää ja kerge tunnõ – et näet, nä tulliva meid kaema ja hinnäst kah näütämä, et mi näid es unõhtanu.

    Tuu uni tulõ mullõ hingiaigu iks miilde. Ku ma sõs kündlit palota, saa rahuh mõtõlda noist, kes lännü – kõigist kõrraga. Et ku ei olõs noid, ei olõs ka minno, ja aiteh näile kõigilõ.

    Edevanõmbil es olõ elo kerge, a egäl inemisel ja egäl aol om eloh ka hääd ja rõõmu olnu, ja tollõst tulnugi mõtõlda. Ja kes mõist edevanõmbidõ kiilt, tuu piäsi mõtlõma tollõh keeleh – sõs saat esi kah parõmbalõ arvo, kuis nimä võisõva mõtõlda. Kes taht, tuu või ka mõtõlda, et kiäki tä häid mõttit kuuld.


    Pärnaste Eve



     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin