| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Harju Ülle, päätoimõndaja | | | | |
| Juhtkiri: Õigõ otsus om kulda väärt | | |
Hää as’a väärtüsest saat arvo sis, ku olõt tuust ilma jäänü, oll’ joba vanalrahval tarkus. Tuu tarkus passis häste lännü katõ nädäli kotsilõ, miä läts’ müüdä tohtridõ streigi tähe all.
Loi imehtüsega, kuis inemise poliitikide takasttsuskmisõ pääle õiõndama naksi, et nimä tegevä sama kavva tüüd ja saava pall’o veidemb palka ku tohtri – hirmsa ebaõiglus!
Tull’ miilde mõnõ aasta tagonõ juhtuminõ hindä elost: oll’ väega kehvä olõminõ ja lätsi Võro kiirappi. Tull’ tohtri, kai ja kumbas’, ütel’: «Mul om tunnõ, et taa om pümmesoolik. Kas lõikami?»
Ütli vasta, et ku om tunnõ, sis lõika õkva. Olõt jo tohtri, as’atundja. Lõigas’ ja ütel’, et perämädsel minotil: pümmesoolik olõssi lahenu ja hädä olõssi kümme kõrda hullõmb olnu.
Taha-i mitte mõtõldagi, ku tuu hää tohtri olõssi olnu joba Soomõn parõmba palga pääl ja timä asõmõl olõssi mõni tõnõ andnu paratsetamoolitableti ja kodo tagasi saatnu, nigu om kah meediäst lukõ olnu...
Umalõ Lehele kirot’ ka üts tenolik vanainemine, kinkalõ oll kalmuaia pääl havvaplaat jala pääle sadanu ja luu purus murdnu. Võro tohtri pand’ luu nii häste kokko, et vanainemine es jää eski kunkama.
Õigõ otsus ja õigõ tegotsõminõ õigõl aol – tuu mõistminõ om suur ja väärt kunst. Esieränis sis, ku tuud saava tunda pall’o inemise. Sändsele mõistjalõ piätki väärilist palka masma. Olku tuu mõistja inemine tohtri, oppaja, riigijuhtja...
A ku mõni tohtri tohtõrdas võlssi, oppaja ei oppa vai riigijuhtja juht õnnõ riigi rahha hindä karmanihe, sis tulõssi tuu inemise käest ammõt är võtta.
Mitte väikumbat palka pakku.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
