Nummõr' 268
Rehekuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma söögi nädälilõpp
  • Uudissõ
     
  • Võro-Seto tähtraamatut saa Lindora laadust
  •  
  • Võromaa ots umma meelüst
  •  
  • Uma Pido kuts lauljit kirja pandma
  •  
  • «Kurõsaak» oll’ Võromaal keskmäne
  •  
  • Rahvamuusigakursusõ Põlvan
  • Elo
     
  • Vanna ehitüskunsti opma
  • Märgotus
     
  • Timmi Mart: talomiis piät märkmä ummi tegemiisi mitu aastakka ette!
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kirä
      
     
    Ruitlasõ Olavi, meditsiinimiis 
      
    Tohtri piätki pesmä!
     
    Ildaaigu hiitü Tal’nan maan pikäle olnulõ mehele kiirabi kutsnu seltskund: 30 ümbre meesterahvas oll’ maan uma ossõ seen ja kiirabitüütäjä and’ kõgõpäält mehele jalaga sälgä.

    Pahadsõ päältkaeja joosi aokirändüsele kaibama.

    Müts maaha kiirabitüütäjä iin. Tävveste õigõhe tekk’! Ku pall’o saasi ütiskunnan üte jalahoobiga kõrda!

    Õnnõ sälgä ei olõ vaia lüvvä, nigu tuul mehel hingämise aparaadist ossõ välläsaamisõs – õkva persehe tulõssi anda. Mõistust lüvväs õks alt ülespoolõ, pääst perse poolõ lüüt jo inemise viil ullimbas.

    Suurõmbalõ osalõ pääliinast olõssi kõrraga säänest kiirapi vaia. Inemiisi tulõ ello herätä.

    Ärliinastunuilõ inemiisile tulõ perädüsuur hirm pääle, ku supõrmarkõti saladi seest vaglakõsõ löüdvä. Rüükvä, nigu olõs pandeemiä vallalõ. Saladi seen omma vagla? No mis sääl ands’akut om, korja vällä ja mõsõ uma salat puhtas!

    Ainumanõ hingeline, kedä liinainemise nännü omma, om puhtatõvvolinõ liinapini, kink takast tulõ kilekotiga junnõ kor’ada.

    Maal om maas’ka külen tsiatigo, ku liinainemine piässi maalõ trehvämä… Või õnnõ ette kujota, miä saassi, ku Vabahusõ platsi pääle Aaviksoo risti ette lehm vallalõ laskõ. Kiirabil tulõssi anda nii, et jalg paistõn.

    Vai tõnõ näüde. Riigikogo infotunnin läts’ ildaaigu tülüs. Lang läts’ Toobali pääle närvi ja ütel’, et uutku tuu tohtridõ streigi lõpp är ja minku ravilõ. Ma ei tiiä, midä Toobal vasta ütel’, a Lang olõssi pidänü õkvalt tuusama kiirabi telmä, saanu Toobaliga kõik kõrda. Nüüt läts’ nii nigu läts’. Suurõ mehe, Ergma Ene, vaesõkõnõ, pidi lahutama tulõma! Ja ega tuu Toobal inne kiirapi inemiisile närve pääle käümist ei lõpõta! Nii ku saa, nii nakkas jälki pääle.

    Nall’akas, et tuu, miä om tõtõstõ jälle, liinainemiisile esiki millegiperäst miildüs.

    Printsessisaatõ Delisa kaos aastakõsõs är ja ku tä jäl vällä tulõ, om tä hindäle huuli sisse midägi süstnü. Nuu omma nüüt paksu ja lihava, nigu olõssi kats pereviinerit huuli asõmõlõ ummõldu. Rahvas kuts tedä nüüt hellä nimega pardsihuulõs.

    Plika seletäs, et tekk’ niimuudu noorõ inemise uudishimost. No mis sa ütlet?!

    Muud midägi, ku et seo johtumisõ puhul tulõsi külh kiirabitüütäjil erändkõrran üllest alla anda. Selle et ku vaakumpakki pessät, sis tä tõmbas vast läbi alomadsõ mulgu veidükese värskit õhku sisse. Asi tuugi!


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin