Nummõr' 268
Rehekuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma söögi nädälilõpp
  • Uudissõ
     
  • Võro-Seto tähtraamatut saa Lindora laadust
  •  
  • Võromaa ots umma meelüst
  •  
  • Uma Pido kuts lauljit kirja pandma
  •  
  • «Kurõsaak» oll’ Võromaal keskmäne
  •  
  • Rahvamuusigakursusõ Põlvan
  • Elo
     
  • Vanna ehitüskunsti opma
  • Märgotus
     
  • Timmi Mart: talomiis piät märkmä ummi tegemiisi mitu aastakka ette!
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kirä
     
     
    Vapra latsõlats
     
    Säinasti Asta


    Mõni ütles mullõ, et ma olõ õnnõlik vanaimä ja viilgi õnnõlidsõmb vanavanaimä. Muidoki olõ, ku vällä arvada tuu sõna «vana».

    Mul om kuustõist latsõlast ja lõppu ei paistu niipia viil tulõvat. Seo kõik om hää, a tõsõst külest, kiä jõud naid nimmipäivi, kooli alostamiisi ja lõpõtamiisi, paariminekit ja lahotamiisi meelen pitä. A kõigilõ tahtnu kingitüisi tetä ja oppuisi jaka.

    Inemise kõnõlõsõ: tii esi kingitüse. A kuimuudu ma tii, ku olõ täütsä uma imä muudu, kiä es tii kah käsitüüd. Saa õnnõ latsõlatsilõ näist hindäst vai näide vanõmbist mõnõ luu kirota ja näile kinki.

    Ku pojalatsõ, sis kolmõaastagadsõ Karoliina vanõmba tüüle lätsi, tõiva nä latsõkõsõ maalõ – mi vanno silmärõõmus.

    Imä oll’ uma tüdikese nii hindä külge har’otanu, et edimäne nätäl oll’ timäga peris põrgu. Lats es süü, es juu ja mugu otsõ umma ärkaonut immä takan. Es käü poti pääl, es lupa pissitsit pükse jalast võtta. Tõnõ nätäl naas’ joba latsõkõsõlõ süük miildümä, saimi sõbras tsiidso ja kutsaga.

    Nädäli lõpun tulli esä-imä umma väikeist võsokõist kaema. Karoliina mürräs’ ja hullas’ imäga, nigu jõudsõ, a ku vanõmba minemä olli lännü, naas’ kõik otsast pääle. Lats muutu tikõs, naas’ kiusama. Pidimi vällä mõtlõma vahtsõ viguri, minka tedä maaha rahusta. Naksimi tsehkendämä ja värvmä. Edimält kässe lats vanaesäl umma immä tsehkendä, sis essä ja mängoasjo. Ildampa pruuvsõ tä esi näid perrä tetä.

    Ütel pääväl tuudi meile kalla. Otsustimi last kah kalasöögiga har’ota.

    Kala süümine om umaette teedüs. Nii om näütüses havvõl ribi ja säläjago peenikeisi luid täüs, a hannajago ilma luiõlda. Latikil õkva vastapite: ripõl suurõ pikä luu, midä hää vällä kor’ada, a hand om paksult katõharoliidsi pindluid täüs. Järve kõgõ kallimbat ja parõmbat kalla sudakut om kõgõ parõmb süvvä. Tuul kalal nigu es olnugi luid sihen – hää ja makõ kala, ku tä õnnõ odavamb olõs.

    Mi praatsõmi latikit: veerütimi riivsaia seen ja küdsimi ilosas kuldpruunis. Ma korssi kallo seest luu ilosahe vällä ja andsõ sis latsõlõ. Tä sei isoga, õnnõ üte kõrra vidi näo kõvõras, a es lausu midägi. Ildampa nakas’ suurõ helüga ikma, terve üü virisi. Mõtli, et kurvastas viil imä peräst.

    Hummogu nakas’ lats vahtsõst ikma. Ütli papalõ: «Aja auto ussõ ette, sõidami tohtri mano.» Latsõ käest küsse: «Tüdikene, kõnõlõ, kost sul halutas!» Tuu pääle näüdäs’ lats suu pääle.

    Sis käsi Karoliinal suu valla tetä ja mis ma näi – kurgu tagomadsõn otsan oll’ kinni suur katõharolinõ pindluu. Käsi latsõl kõvva köhähtä, midä hää lats ka tekk’.

    Luu liiku ettepuulõ, Karoliina pand’ uma väiko sõrmõ suuhtõ ja võtsõ hätä tennü kalaluu vällä. Latsõ piina olli tuuga otsan. Tohtri man jäigi käümäldä, a no olnu mullõ hindäle tohtrit väega vaia. Mõtõldõ – terve üü kannahta kurgun tsuskvat kalaluud. Tuu oll’ suur asi, midä egä suur ineminegi es sutnu! Es julgu latsõ imäle-esäle tuust äpärdüsest kõnõldagi.

    Aastit om müüdä lännü, latsõlatsõst om kasunu koolilats, a mino hinge tsusk õks viil katõharolinõ kalaluu.


    Valgõ märä tembu
     
    1953. aastal olli ma Rõugõ külänõvvukogun Sadramõtsan raamadukogu juhataja. Ku mu raamadukogulõ tulli raamadupaki, sis pidi ma nuu Rõugõ sidekontorist postimehega är tuuma.

    Hobõsõga.

    Ütskõrd lätsi jäl postimehe aos Rõugõhe. Postimiis Pedäjä Jakob istsõ iks uma voorimehekotussõ pääle ja ma ummi raamadupakkõga vankri perä pääle, jala üle veere maan.

    Sõitsõ mi sõs nii, nigu tuu hobõnõ esi arvas’ astu, kooni jõudsõmi sinnä, kost tii käänüs Ristemäe pääle. Jakob pidi hobõsõ kinni ja kärät’: kurat, kavva mi tan lökutami! Tä andsõ mullõ uma karmaniväidse ja kässe mul võpistikust üte malaka tuvva.

    No ma sõs tõi ka õigõ pikä ja andsõ Jakobi kätte, esi istsõ õks jäl perä pääle. A oh sa põrgu, ku tuu Jakob sai üte välgi hobõsõlõ anda, alas’ üts igäväne kiidsmine ja lapin. Ku ma sõs üle ola ettepoolõ kai, käve hobõsõ hand viuh ja viuh edesi-tagasi. Jakobi kaabu viirt piten juusksõ alla tuu, midä hopõn säält vällä puistas’.

    Ma kai, kuis ma säält vankri päält maaha sai… Mõtli, et vast nakkas viil paksõmbaga kah puistama. Jakob läts’ õks edesi umma hobõst nüpelden ja vandõn.

    Äkki jäi vankri kollin vakka. Ma kai, et nüüt puistas’ hopõn tä kraavi. A ku ma ligembäle sai, näi, et vankri ja hopõn omma õks pistü, õnnõ vana miis käü ümbre vankri ja vand. Hopõn oll’ jala üle vehmre visanu, persega pääle istnu ja seo katski murdnu. Sõida nüüt edesi, ku tahat!


    Pleschi Aino


    Kuis ma päkäst olõs ilma jäänü
     
    Seo lugu johtu 1946. vai 1947. aasta suvõl Võromaal Räpinä rajooni Toostõ külän. Imä toimõnd’ tarõ man. Ma, umbõs viieaastanõ, ja mu vanõmb veli õiõndimi ummi asju.

    Meil oll’ talon hekslimassin, millega eläjile värskit haina piinüs tetti. Tuu oll’ nelä jala pääl saisva puurenn, otsan ravvanõ massinavärk, kost lasti hain läbi. Renni raudkere külge oll’ võlliga pantu miitredse läbimõõduga vunkratas, millel olli külen kats terrä ja ümbreajamisõ jaos vänt.

    Vanõmbidõ massinidõ puhul panti hain renni ja tõugati käsilde ette. Meil oll’ joba vahtsõmb massin: renni põh’an oll’ kett-transportöör. Ku no vändäga vunkratast ümbre aia, sis lint vidi haina ette ja terä lõiksiva jupi haina maaha.

    Harilikult tekk’ tuud hainahekseldämist esä vai imä. Imä läts’ tarõ mano ja hoiat’ viil, et hoitku mi, poiskõsõ, massinast kavvõmbahe. A meil läts’ kiild ütest kõrvast sisse ja tõõsõst vällä. Naksi massinat uurma ja kai, et hekseldä kah veidükese. Massina vunkratas oll’ mu jaos suur ja väntämise jaos pidi ma käe üle pää sirotama.

    Tei paar tsiiro vändäga, sõs kai, et osa haino jäi massina lõugu vaihõlõ, puhasta säält ka haina är. Võti hää käega hainost kinni, nii et päkk jäi lõugu ligi, kura käega haari massina vändäst.

    Liiguti vähä väntä ja kai, et päkk om väega lapik. Kääni vändäst tagasi, a terä oll’ joba päkäluu läbi lõiganu ja päkäots oll’ viil väiko naharibaga käe külen kinni.

    Panni rüükmisega tarõ poolõ. Imä nõst’ päkäotsa uma kotusõ pääle ja köütse sidemega kinni.

    Rutto hopõn vankri ette ja Räpinä poolõ tohtri mano! Seo oll’ tuul aol «kiirabi»: kas sõidõti hobõsõga tohtri mano vai tuudi tohtri kodo.

    Räpinäl kai tohtriherrä päkkä ja ütel’, et tan ei olõ täl suurt midägi tetä. Imä oll’ esi pandnu päkä tagasi õigõ kotusõ pääle. Tohtri pand’ kats klambrit päkäle pääle ja kutsõ kolmapäävä tagasi.

    Kolmapäävä kai tohtri kätt, võtt’ klambri är ja ütel’: noh, pojakõnõ, nüüt võit pruuvi jäl päkkä lõigada.

    Nüüt om tuust müüdä umbõs 65 aastat. Päkk om õnnõ sentimiitre jago lühemb ja veidükese jämmemb, ka lõikamisjuun om viil nätä. Siist oppus: kullõlgõ õks vanõmbidõ kiildmist ja käskmist!


    Liiske Ahto

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Tutvassaaminõ

    Suu kuuli tull’ vahtsõnõ vinne keele oppaja. «Üksik,» ütel’ direktri ja and’ vahtsõlõ kolleegilõ tutvas saamisõ märgis käe. «Mina ka üksik,» kitt’ nuur naisoppaja rõõmsalõ vasta.

    Säälsaman sai selges, et nä kõnõli esi as’ust. Direktri tutvust’ hinnäst nime perrä, timä oll’ Üksiku Paul. Vahtsõ oppaja vastus tähend’ tuud, et tä om ütsik naistõrahvas, kinkal viil miist ei olõ.

    Pall’o aigu om müüdä lännü, Suu koolimaja sais jo mitu aastat tühält. A tuu ands’ak tutvas saamisõ lugu om vannul kolleegel iks meelen.

     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin