Nummõr' 268
Rehekuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma söögi nädälilõpp
  • Uudissõ
     
  • Võro-Seto tähtraamatut saa Lindora laadust
  •  
  • Võromaa ots umma meelüst
  •  
  • Uma Pido kuts lauljit kirja pandma
  •  
  • «Kurõsaak» oll’ Võromaal keskmäne
  •  
  • Rahvamuusigakursusõ Põlvan
  • Elo
     
  • Vanna ehitüskunsti opma
  • Märgotus
     
  • Timmi Mart: talomiis piät märkmä ummi tegemiisi mitu aastakka ette!
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Piimäpukk
    Kirä
    Tands ümbre piimäpuki
     
    1984. aasta hainakuun ehiti ma Kungla kolhoosi malõvarühmän lehmälauta. Minevädse malõvlasõ olli tuu lauda kuvvõrialidsõs tennü, a tull’ vällä, et nii pall’o hõhvakõisi sinnä iks es mahu, ja meil tull’ säält kõik vällä lahku ja laut vahtsõst nelärialidsõs tetä.

    Elämine oll’ meil mereviirsen talomajan. Maja takan kasvi kolhoosi kesv, säält edesi tull’ illos kadastik, kon joosiva ümbre kolhoosi hõhva. Ku mi edimäst kõrda läbi kadajidõ mere viirde tsuklõma lätsimi, oll’ hiitümine suur – lehmi oll’ egäl puul.

    Maja väreti iin oll’ külä piimäpukk. Tuu oll’ väega tähtsä kotus. Egä hummok tulli külänaasõ ummi piimäkarduga ja ku piim sai är antus, oll’ aigu küläuudissit kõnõlda.

    Mi rühmä poisi tahtsõ naisilõ pulli tetä, ai hinnäst hummogu varra üles, panni tüürõiva sälgä ja lätsi suurõ lauluga väretist vällä.

    Lauliva ütte krõpõt lorilaulu, määndse vägevä liinamehe omma küllä tulnu ja mis nä kõik maanaisiga ette võtva. Naisi jutt jäi õkva katski, mõni hoitsõ süämest kinni.

    Mi majaperemiis Arno oll’ läsäs jäänü ja kurtsõ iks, et külänaasõ ei anna rahhu, mõni käü õdagu aknõst sisse kaeman. Tä es olõ tuud kaejat viil kätte saanu, a egäs juhus lei lavvajupi naklu täüs ja pand’ aknõ ala haina sisse. Sis om hummogu õkva nätä, kiä piimäpuki man jalga liipas!

    Kurksõ sadaman oll’ tuudaigu piirivalvõkordon. Meile üteldi, et kiä õdagu ilda mere viirde lätt, tuu võetas kinni ja pandas kordonin kardohkit kuurma.

    Toda es juhtu, a egä hummok tulli kordonist rivin juuskõn soldani. Olli väiku, musta pää ja pilusilmiga. Piimäpuki man käändse rivi ümbre ja juusksõ kordonihe tagasi.

    Egä kolmapäiv kell kolm tull’ piimäpuki mano autolahvka. Sis oll’ jälki terve külä kuun. Kiä är vässü, sai puki astmõ pääl jalga puhada.

    Mi rühmä poisi olli maia õllõ perrä. Poodimüüjä oll’ peris hädän, et osa õlut är pästä: tõsõ külämehe tahtsõ kah juuki saia.Tütrigu panti piimäpuki pääle istma, anti vana piimäkard kätte ja kästi õlu pudõlist karda ümbre valla. Sis sai pudõli õkva tagasi anda ja rahha kullu veidemb.

    Üts päiv lätsi ma peris ütsindä mere viirde. Tulli tagasi ja kuuli kadastikun imelikku hellü. Naksi ümbre kaema ja puhmast tull’ vällä illos verrev lehm.

    Kolhoosi kari oll’ mustavalgõtkirja, nii et säält tuu elläi peri es olõ.

    Lehmäl oll’ utar paistõn, egäst nisast pritse piimä. Oll’ arvada joba mitu päivä nüsmäldä. Lehmäkene kai minno ummi suuri silmiga ja nakas’ mul perän käümä nigu pini.

    Nii jõudsõmi katõkõistõ kodo. Lätsi tarrõ ja ütli tõisilõ, et ma löüdse lehmä.

    Tõsõ vasta, kas ma olõ ullis lännü vai. Lätsimi vällä ja oll’gi lehm, piimärada takan.

    Rühmäpäälik nakas’ õkva käske jagama, et kiä tuu pangi, kiä tuu pingi, kiä hoit lehmä kinni. Lehmäkene vaia är nüssä! Ja nüssetüs tä sai. Paar kõrda õnnõ lei pangi jalaga ümbre.

    Pannimi lehmä lauda taadõ aida kinni ja hummogu uursõmi piimäpuki man, kost tä jalga om lasknu. Külänaasõ es tiiä midägi, a päävä pääle tull’ vällä, et lehm oll’ är juusknu vinläisi mant kordonist. Nii sai väsünü elläi ilostõ kodo tagasi.

    Üts õdak käve mi aia takan kõva pauk. Joosimi tarõst vällä ja näimi, et piimäpuki otsa oll’ sõitnu kõllanõ Žiguli.

    Massinast ronisi vällä mi brikatiir, pur’on nigu sikukõnõ. Kitse viil esi, et kae, bambus tull’ ette.

    Pannimi vägimehe tarrõ magama, massina käksemi talli taadõ är ja õdagus sai piimäpukk kah kõrda tettüs. Esiki laut sai suvõ lõpus valmis.

    Niimuudu om lännü, et ma elä nüüt tansaman Kurksõ lähkül.

    Lehmi tan inämb ei peetä, kesväpõllu pääl kasusõ kadaja ja kadajidõ vaihõl omma liinamiihi suvila, üts uhkõmb ku tõnõ.

    Paar aastakka tagasi kasvat’ üts ettevõtja külämiis mi ehitedün laudan kanepit.

    Muido ei olõs vaihõlõ jäänü, a nakas’ eelektrit virotama. Ja piimäpukist om aolugu saanu.


    Vähesoo Luule