Nummõr' 267
Rehekuu 2. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Põlva kihlkunna pühapaiga saava kaitsõ ala
  • Uudissõ
     
  • Võro lipu konkurss oll’ väega väkev
  •  
  • Tulõ uma söögi tsõõriklaud
  •  
  • Kolm vahtsõt umma raamatut
  • Elo
     
  • Pildikeisi Sulbi mihklilaada päält 29. süküskuu pääväl
  •  
  • Süvähavva rahvas kaes huviga tele-Süvahavvat
  • Märgotus
     
  • Rahvakirä rahvalõ tagasi!
  •  
  • Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Innembi
    Piimäpukk
      
     
    Ruitlasõ Olavi, ehvektimiis 
      
    Kepp vai pudõr?
     
    Hää oll’ kolm aolehenummõrd puhada. Muid asju tei edesi, väsüti hinnäst sammamuudu vai rohkõmbki... A puhkusõga käü üten keerolinõ termin nigu «platseeboehvekt». Tuu om sääne asi, et ku pää valtas ja tohtri and sullõ tuu ärvõtmisõs kaltsiumitableti ja sa esi usut, et võtit ibuprofeeni, sõs lättki halu üle.

    Nii om ka puhkusõga. Ku võtat ammõtligult puhkusõ, tuu vällä kuulutat, sõs võit tüüd edesi murda, kihäle om ant märgüs, et sa puhkat. Timä arvas, et sa olõt Egiptusõn vai määndsegi paradiisisaarõ pääl, ja puhkas hinnäst õkva vällä. Inemise aju om tark, a kihä and är pettä. Ma puhassi ja tiinse tuul aol veidükese leevä pääle. Mis sa hing viil tahat!

    Jah, nii lihtsä välläpäsemine omgi – platseeboehvekt. Hinnäst ja tõisi tulõ asjo uskma panda.

    Hirsipudru iin võit hinnäst uskma panda, et seo om tatrigupudõr. Ku mao olõt külmä vett täüs tõmmanu, om joba lihtsä ette kujota, et tuu, mis naba all loksus, om kaost jahtumast vällä nõstõt piim.

    Aokirändüs pand inemiisi kõik aig vastapite asjo uskma. Et elo om rassõ. Mi olõmi seod nii uskma naanu, et elo omgi latsõst pääle sääne paistnu. No proovimi tõistpiten, patseeboehvektiga, ja ma usu, et kõik muutus.

    Ku seenimaani naksimi halvast pääle, sõs no kaemi kõgõpäält as’a hää küle üle.

    Ütlemi, et mõni ligimäne koolõs är. Harilikult tulõ suguvõsa kokko, naatas inemist miilde tulõtama. Sõs tulõ halõhus pääle, tuu matusõvärk om rassõ ja lätt udsutsidõ silmiga.

    Seokõrd tulõmi sugulaisiga kokko ja kõgõpäält teemi selges, mis kadonukõnõ elon halva tekk’. Loemi tä võla kokko, tulõtami miilde, ku halvastõ tä ütele vai tõsõlõ ütel’, kas lask’ vetsun veere pääle, kas jätt’ midägi latsõlatsilõ…

    Sõs lätt kõik tuu talitusõvärk lihtsämpä ja odavampa. Sitalõ inemisele kallist marmorit?

    Avitas nurmõ päält võetust maakivist külh havva keskel! Mitte sildi jaos, a tuu jaos, et rõip vällä es roninu.

    Ku sa hummogu ussõst vällä astut, sõs kumma üle pinil parõmb miil om, kas pudrokausi vai tuu üle, et peremiis viskas tälle kepi ja täl tulõ tuu är tuvva. Pini taht kimmäle keppi rohkõmb ku putro!

    Ku no hindä käest küsümi, kas olõmi ummi valitsõjidõ käest vahtsõst esisaisvas saamisõst pääle putro saanu, sõs piäsi vastus meid kõvva rõõmsambas tegemä. Nii tuu platseebo inämb-vähämb tüütäski!


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin