Nummõr' 267
Rehekuu 2. päiv 2012
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Põlva kihlkunna pühapaiga saava kaitsõ ala
  • Uudissõ
     
  • Võro lipu konkurss oll’ väega väkev
  •  
  • Tulõ uma söögi tsõõriklaud
  •  
  • Kolm vahtsõt umma raamatut
  • Elo
     
  • Pildikeisi Sulbi mihklilaada päält 29. süküskuu pääväl
  •  
  • Süvähavva rahvas kaes huviga tele-Süvahavvat
  • Märgotus
     
  • Rahvakirä rahvalõ tagasi!
  •  
  • Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Innembi
    Piimäpukk
      
     
    Sommeri Lauri Sännän Pärlijõõ veeren 
      
    Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava
     
    Kirämiis Sommeri Lauri (39) eläs üten naasõ Liisu ja väiku tütre Liidiga Sännä lähkül Räestu talon. Tuust vanavanõmbidõ elopaigast, kon Lauri latsõpõlvõ suvõ om olnu ja minkast om saanu timä kodo, om Lauri kirotanu raamadu «Räestu raamat». Tuu iist and’ Võro maavalitsus tälle timahavadsõ Kangro kirändüspreemiä.

    Lauri om ka laulumiis. Tä laul vanno lõunaeesti rahvalaulõ ja tege ummamuudu muusikat artistinime Kago all. Kagol om vagivahtsõnõ lauluplaat välän – «Ibipaio».

    Mis raamat om «Räestu raamat»?

    Seo om üte paiga aolugu. Ja inemiisi, puiõ ja kassõ ja kõik, mis siist omma läbi käünü. Seo kandi kirämehe Adson ja Jaik omma kah sinnä pantu, nii, nigu ma näid näi, nigu ma näidega sõbras sai.

    Mu meelest om sääl seen väega pall’o su hindä lukõ. Kas uma hinge alastõ kiskmine om rassõ?

    Inemine om üts ihon, tõnõ vaimun ja kolmas sõnan. Allõs päälekaeja vai lugõja vai Jummal pand naa as’a kokko. Esi hinnäst näe-ei. A ansamblil Vennaskond oll’ vanast laulurida, et om alastõ jo olla ülihää.

    Taa om nigu kerkoh veedataminõ, saat henge kerembäs.

    Kuis sul nii pall’o meelen om?

    Kõnõli kah inemiisiga, mis nimä mäletäse. Muidogi tan om pilte tettü kõik aig, mõnõ pildi päält näet, et tuu kitsõ vas’kas oll’gi tähtsä ja...

    Ku tükk aigu olt üte as’a kallal, sis nakkas rohkõmb miilde tulõma. Ma olõ Kõivu (kirämiis Kõivu Madis – UL) lugõnu, sis kae, kuis täl kah edimält om üts as’akõnõ meelen, a sis tulõva tõsõ robinal perrä.

    Sis tulõva lõhna miilde...

    Kõik tuu värk jah. Ja mõni asi om tan õks alalõ kah. Nigu määnegi lüliti om. Ku aida iin istut, sis tulõ miilde, kuis vanastõ oll’ sääl ümbre. Ku om hulk talvi ja sügüsit, sis nuu peegeldäse mõnikõrd ütstõist.

    Kas sa olõt siiä Räestulõ no tagasi tulnu?

    Ütsä aasta iist, ku maja tühäs jäi, naksi siiä rohkõmb käümä, kolm-neli aastat olõ elänü. Seo om mu maailma telg, kavva aigu ei saa siist är olla. Paik taht kah, et sääl inemise midägi toimõndanu. Ku köüdüs paigaga om jäänü, sis lövvät siist hindä kah vahtsõst, tult tagasi.

    Kuis sa maa- ja liinaello kõrvuisi säädnü?

    Mullõ tunnus, et Talliina kant om tävveste tõnõ riik. Inemise mõtlõsõ tõistmuudu, näil om tõnõ keskkund ja tempo ka niipall’o tõnõ.

    Võromaa ja Lõuna-Eesti mullõ tuuperäst miildüs, et sa saat iks inemisele mano minnä ja timäga midägi kõnõlda. Talinan om tuu võimalda, nigu määnegi sain olõs vaihõl.

    A liinan om uma tävvehüs, ku kaia ja löüdä mõistat.

    Kas sa tunnõt, et olõt maamiis?

    Ma tiiä õnnõ tuud, et ma olõ siin eletu aoga muutunu. Mul om kats kotust: sündünü olõ ma Jämejalan Villändi lähkül, tuu om kah väigukõnõ kotus, kolm-neli majja, haigla ja park. Mu maailm omgi sääne: tollõ pargi meeleolo ja Räestü kandi meeleolo.

    Muu kotussõ omma nigu saivasjaama, kost rong läbi sõit.

    Määndse omma seo kandi täämbädse päävä elo hää küle ja hädä?

    Mõnõ mõistva suurõlt ette võtta ja fondõst rahha küssü, sis eläse küländ häste.

    A tõisil om kitsas käen.

    Kolmanda eläse pinsist vai mõtsast. Tuu asi om rassõ, et tan ei olõ inäp laembat struktuuri.

    Mi külän siin mõtsa takan omma päämidselt pensionääri, kats latsõkõist kül kah. Ku vana är kaosõ, sõs ei mõista arvada, mis saa.

    Kas külä jääs tühäs?

    Tuud näütäs aig. Perijä omma kõigil olõman, a kas nä nakkasõ tan elämä vai võtva õnnõ mõtsa maaha vai jätvä paiga suvõkodos, tuud ei tiiä.

    Luhamõtsa oll’ ka vanastõ suur külä, a om õks pall’o vähämbäs jäänü.

    Mis tuu vasta avitas?

    Ma uma raamatuga olõ püüdnü kah näüdädä, et väiku kandi omma väega huvitava. Ku esi mõistat nätä, sis om pall’o huvitavat nätä ja ka hää ellä. Ku esi kõrran olt. A ku esi kõrran ei olõ, sis om ütskõik, kas sa olõt maal vai liinan.

    Kas hindä seen kõrda luvva om maal lihtsämb? Kas vaikus avitas?

    Mõni taht vaikust, mõni ei. Mõni löüd maal paradiisi, a mõni põrgu. Hinnäst põhja juvva om kah maal lihtsa. A sama lihtsa om kainõs jäiä, ku hüvvä tegevust lövvät.

    Om vannupoissõ ja -tütrikke ja om nuuri perrit. Om raholiisi inemiisi ja om säändsit, kiä omma hinnäst üles poonu.

    Kõik variandsi omma.


    Raamatun kõnõlõt sa kah kõgõst hääst, a sis üts päätükk om tuust kah, miä om halva juhtunu ja olnu.

    Kodopaigan kõkkõ roosas maali om ka võlss. Elon om iks pall’o külgi ja kõiki ei näe, mõnõ jaos olõt viil ull.

    Mõnõ as’a saava vast kümne vai 20 aasta peräst selges, ei tiiä, pall’o ello om antu. Umma ull’ust tunnõt kah mõnikõrd sis, ku om väega vaiknõ.

    Kas sa määnestki tüüd kah tiit vai olõt kiränik?

    Mul tull’ plaat vällä, tuu lindistämine oll’ mu suvõ tüü.

    A sääne asi ei tuu leibä lavva pääle?

    No veitkese tuu, autoritaso omma jo olõman.

    Kõgõ nal’akamb omgi, et ma olõ seo suvõ aigu kõgõ rohkõmb tiinnü rahvalaulõ laulmisõga.

    Õkva tõlgi inglüse keelest Richard Brautigani, looda, et saa raamat timä parõmbist jutõst.

    Lõuna-Eesti eri nulgõst olõ mõnõ jutusõ tennü, vast saa naist ka ütskõrd raamat.


    Küsse Rahmani Jan


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin