Nummõr' 267
Rehekuu 2. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Põlva kihlkunna pühapaiga saava kaitsõ ala
  • Uudissõ
     
  • Võro lipu konkurss oll’ väega väkev
  •  
  • Tulõ uma söögi tsõõriklaud
  •  
  • Kolm vahtsõt umma raamatut
  • Elo
     
  • Pildikeisi Sulbi mihklilaada päält 29. süküskuu pääväl
  •  
  • Süvähavva rahvas kaes huviga tele-Süvahavvat
  • Märgotus
     
  • Rahvakirä rahvalõ tagasi!
  •  
  • Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Innembi
    Piimäpukk
     
     
    Liimika hapnidõ kapstidõ sisen?!
     
    Patte Maimu

    2006. aasta sügüse oll’ meil aian pall’u ilusiid kapstapäid – kõik valgõ, puhta, kõva. Es olõ juurõ ümbre liimikiid egä muid vaklu. Hää oll’ näid kaia ja pia hapata.

    Tütär tull’ kodu, vidi kapstapää muru pääle, kon tä nakas’ki näid käärmä. Inne käärse pää mõsuvanni, kon tä näid tampsõ ja hõõrdsõ, kooni mahl vai vesi vällä tull’. Sis nõstsõ puhtadõ plekkpangi ja vaot’ kõvva kinni, pääle säädse kapstalehe, kiletükü ja lõpus nõst’ rassõ kivi ka viil.

    Mõnõ päävä peräst oll’ kapstavesi hapu ja üle pangi vällä ajanu, nii et köögi põrmand oidsõ.

    Tütär maitsõ, et kapsta olli parra hapnõ. Tä kuumut’ nä paan kiimiseni, sis pandsõ purkõ sisse ja surbsõ kõvva kinni. Plekk-kaas käve purgilõ pääle.

    Ku tütär jäl kodu pidi tulõma, võtsõ nõus uudsõt – hapniid kapstiid ahju panda. Ala panni veidü kapstiid, sis läbikasunu liha lipsi ja kamara, sinnä pääle kapstakõsõ-kallikõsõ ja veidü vett kah.

    Õdagu ilda võti rassõ poti ahust vällä, pandsõ paar lohedsatäüt kausikõistõ hindäle maitsa. Inne segäsi potin, sis sei kuninglikku süüki.

    Mis ma äkki näi – mustas keenü liimik söögi sisen. Hiitü nii är, et süägi läts’ halvas, es kae enämb kausi poolõgi.

    Es nakka toda vingõrdajat putma. Terve üü mõtli. No mis ma kül tii: kas visada terve potitäüs tsolki vai süvvä iks är? Tütär hummõn jo tulõgi, ei jõvva vahtsit kiitä. A kost tuu liimik umõta sinnä sai – kapsta olli jo puhta, õnnõ küümnit sai manu pantus.

    Ku segäsi, näi viil kattõ liimikut. Sa pühä taivas! Terve kihä oll’ murrõ peräst haigõ. Visksi neo kats liimikut minemä, lämmisti osa süüki är ja pandsõ lavva pääle, ku tütär Karin süümä istsõ. Tä ütel’: «Mu suu juusk õkva vett nii hää kapstalõhna pääle. Naa omma jo umatettü kapstakõsõ.»

    Ma es lausu sõnnagi, hing oll’ haigõ. No vast õks kõlbasõ süvvä, ei jää haigõski, mõtli hindän. Ei tiiä, mis saa, ku Karin ka mõnõ küdsedü liimigu löüd. Ma esi es tahaki süvvä, moodu peräst panni ka taldrikudõ veidükese.

    A Karinil oll’ suur rõõm ummi «hainu» suuhtõ kühveldä. Tä ütel’ rõõmsalõ: «Või ku hää kapsta omma, makõ laonu lihatükü ja kamara ka seen.»

    Ma jäi saisma nigu soolasambast Loti naanõ, es mõista sõnnagi üldä. Kas sis es olõki liimigu vai löüdse tä mõnõ viil?

    Tükü aigu saisõ ja mõtli, es ütle Karinilõ medägi. Nuu neli-viis kamarat es olõ liimigu, hoobis pikki liharaasõ keenü kamara! Nojah, ma panni naa poti põhja, es olõ enämb meelengi.

    Tennässi õkva Jumalat, suur murõ kattõ nigu vits vette. Ku mõistus jäl tüüle nakas’, sai arvu, et pää olli jo kõva, Karin mõsksõ nä viil üle ja riiven olõs liimikiid nännü. Karin sai är minnen viil kapstiid ütengi.

    A mõnikõrd või suurõ kogu seen ollaki liimikiid – mis nuu sis tegevä, võetas vällä.

    Sööge õks kõik inemise kapstavitamiine, nuu omma kasus! Mu papa ütel’ nii: «Naa haina kõlbasõ süvvä külh, a inemise ihu piät õks sisen olõma.»


    Elovas’ka vaihtus
     
    Seo lugu juhtu 1936. aastaga keväjäpuulsõl talvõl. Vanaimä pidäsi tallo vanaesä, vanaesä vanatütrikust sõsara ja poissmehest pojaga. Lehmi oll’ taloh kümne ümbre ja noid andsõ katõl keskiäh naistõrahval iks tal’ta. Vanaimä oll’ taloh kõgõ tähtsämb.

    Vanaimäl oll’ ka üts murõ uma kar’a peräst: kõik lehmä olliva nii-üteldä harilikku maasorti, es olõ sordilehmi. Vanasõna ütles: kos hädä kõgõ suurõmb, sääl abi kõgõ ligemb. Nii oll’ ka vanaimäl.

    Timä veletütär oll’ saanu mehele suurdõ tallo Aravulõ. Sügüse Rasina laadol kokko saiõh olliva nä tennüvä umavaihõl kauba: ku keväjä poolõ lehmä nüsmä tulõva, vaihtas vanaima hindäle kah veletütre käest sordilehmä vas’ka, nii-üteldä elovas’ka.

    Tull’ sõs paras aig minnä vas’kat vaihtama. Tähtsä oll’, et saasi viil perämädse riitiiga är kävvä. Vanaimä naas’ varra minemä, uma pullvas’k koti seeh riiperäh ja hindäl hää miil, et saa veletütrele küllä ja elovas’ka kah vaihtõdus.

    Jõudsõ sõs vanaimä häste peräle ja küläline võeti suurõ rõõmuga vasta.

    Veletütre taloh elli viil meheimä ja meheesä. Meheimä käve ka lehmi tal’taman. Päält süüki otsustiva sõs vanapernaasõ, et nimä läävä esi katõkõistõ lauta ja vaihtasõ vas’ka är.

    Vanapernaanõ võtsõ latõrnaga tulõ ja nii nä katõkõistõ tuu tähtsä tüü är teivä. Tuukõrd olliva jo laada pimme, vahel oll’ ka ainumanõ akõn viil külmä kaitsõs kinni topitu.

    Vanaimä nakas’ sis kodo minemä, miil ja mõtõ joba edespididse elo man. Jõudsõ kodo, vei vas’ka sulgu, tundsõ, et om pikäst tiist peris väsünü, ni hiitse magama.

    Hummogu tull’ mehesõsar väega naarulidsõ näoga eläjit tal’tamast ja ütel’ kõva helüga, millest oll’ tunda häädmiilt: «Kulõ, pernaanõ, su pall’o kitet elovas’k kusõs kõtu alt!?»

    Arvada olliva kats vannapernaist puulpimmeh laadah kogõmalda pullvas’ka kotti pannuva.

    Kas tuu oll’ uma vai veletütre lehmä uma, selle et sääl ollõv noid vas’kasulgõ mito olnu, toda es tiiä kiäki, muudo ei olõs säänest essümist olnu.


    Kruusati Ilse


    Karmanist löütü «varandus»
     
    Kaimi imäga pulstipoodist mullõ midägi sälgä. Saimiki üte hää pluusõ. Illus valgõt värvi, lilli ja karmani puha pääl.

    Lätsimi kodu. Mul tull’ tahtminõ pluusõt sälgä pruuvi ja suurõ piigli iin kaia, kuis seo passis.

    Pandsõgi pluusõ sälgä. Ei tiiä, mille ma käe karmanilõ pandsõ. Ja ku ma sõs rüükmä naksi…

    Määnegi asi oll’ karmanin. Kisksõ ruttu pluusõ säläst ja visksi nukka.

    Imä tull’ kaema, miä latsõga juhtunu om. Raput’ pluusõt ja karmanist sattõva vällä pinipräänigu. Nüüt oll’ imä kõrd naarda – lats pelgäs pinipräänikit.

    Mõsksõ pluusõ är ja asi sai kõrda.

    Olõ kuuldnu, et mõnõ löüdvä karmanist rahha, a mul oll’ peris valmissüük. Kae ku hää teenindüs om vahtsõmba ao poodin!


    Jagomäe Annika Parksepä keskkoolist


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Tarku naisiga kohtun

    Üte Võromaa elomehe man es püsü naasõ. Miis esi oll’ harilik matsijurakas, a naasõ korgõlõ koolitõdu ja piinüide ammõtidõ pääl.

    Katõst naasõst oll’ tä joba är lahutõt, tulõman olli pulma kolmandaga. Sõbra anni mehele nõvvo, et võtku lihtsämpä sorti naistõrahvas, mõni umblõja vai söögikiitjä – tuu jääs püsümä.

    «A targa naasõga om huvitavamb kohut kävvü!» oll’ mehel kimmäs tiidmine.


    Kirävaihõmärgest ja täpitähist

    Koolipoiskõnõ, Kalju nimi, es tunnista üttegi kirävaihõmärki. Ka tähti pääle jätt’ tä täpi süämerahun pandmalda. Oppaja karist’ Kaljut, et nii ei kõlba: lausõn piät olõma koma ja punkti, muido tulõ vällä üts joro.

    «Ma ei julgu panda, peräkõrd lätt võlssi,» oll’ poiskõsõl vabandus valmis.

    «Sa kiroda nä kõik lõppu, kül nuu koma ja punkti esi löüdvä uma õigõ kotusõ,» soovit’ pinginaabri kõrvalt.


     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin