Nummõr' 267
Rehekuu 2. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Põlva kihlkunna pühapaiga saava kaitsõ ala
  • Uudissõ
     
  • Võro lipu konkurss oll’ väega väkev
  •  
  • Tulõ uma söögi tsõõriklaud
  •  
  • Kolm vahtsõt umma raamatut
  • Elo
     
  • Pildikeisi Sulbi mihklilaada päält 29. süküskuu pääväl
  •  
  • Süvähavva rahvas kaes huviga tele-Süvahavvat
  • Märgotus
     
  • Rahvakirä rahvalõ tagasi!
  •  
  • Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Innembi
    Piimäpukk
     
    Piimäpuki eutanaasia
     
    Seo sündü 21. aastasaa alustusõn Mulgimaal, mis om Adamsoni Hendriku luulõtusõst teedä ku kõgõ parõmb paik maailman. Kõnõldas kah, et mulgi omma naa kõgõ õigõmba inemise.

    Nigu kullatükü.

    Ma olõ esi kah imä puult Helme mulk. A tuu, millest ma tahtsõ kõnõlda, es sünnü mitte Helme, a Paistu kihlkunnan.

    Aasta oll’ 2009, ku mi Muusikusõ Ingmariga, kiä om üts kaunis hellä käega pildistäjä, kõmpsõmi Eesti ütest otsast tõistõ, kundiauruga, tuu tähendäs jalaga. Teimi reportaaži Luudusõsõbra aokiräle – kõgõst põnõvast, mis tii veeren nätä.

    Oll’ süküs, mihklikuu 22. päiv, ku astsõmi Kärstnä puult Holstrõ poolõ.

    Kae perrä ja är olku ullikõnõ, kiä Holdrõ ja Holstrõ segi aja, muidu võit mulki pahanda! Holdrõ, nii pehmele vällä üteld, om kotus, kost näütlejä Eelmäe Lembit om peri ja jääs Läti piiri viirde.

    Holstrõ, «Kroonu onu» autori Kunderi Juhani sünnüpaik om Paistu kihlkunnan, kah Eesti rahvusligu heränemise kotus nigu kõik Mulgimaa.

    Oll’ illus minnä mõtsatiid pite, vannunaisisuvõ päiv lämmist’ sälgä.

    Kärstnä mäe pääl kulssimi nõmmõlõõvokõsõ laulu ja neo helü omma säändse, nigu su uma vanaimä kõnõlõs sullõ tõõsõst ilmast: dli-dli-dli. Tekk’ hinge helläs.

    Ollimi Kärstnalt juba päält tosina kilomiitre kõmpnu, ku tühi kõtt nakas’ hindäst märki andma. Oll’ külh säläkotin mõni leevämuru, sipul ja tops sulatõdut juustu, a ega sa pistüjala pääl saa-i süvvä, piät hindä iks kohegi tugõma, kas vai bussipiätüse pingi pääle. Säänest kotust mi naksimi sis kaema, a tedä es tulõ.

    Päält lõunõ lätsimi edesi suurttiid pite. Ütekõrraga jäi Muusikusõ Ingmar saisma ja ütel’, et timäle ei miildü inämb ummi niigi väsünüid jalgu vasta asfalti tampi, et käänämi kõrvalõ, kon üts külätii läts’ kinkõ vaihõlõ – jõvvami taad pite kah Holstrõdõ, kilomiitrene tsõõrikõnõ õnnõ tulõ.

    Ma kai kaardi päält perrä, et taa külätii viirde jääs Pulleritsu koolimaja.

    Manu oll’ kirutõt, et tuu oll’ 19. aastasaal üts rahvusligu heränemise keskus. Olli sis peri taad käänängit tegemä – saa Järvamaa miis Ingmar kah nätä, kost seo eesti vaim ja vimm peri omma.

    Olli kül väsünü ja kõtt oll’ kaunis helle, a Ingmar iks härgüt’, et läämi viil edesi – läämi Holstrõ pääle, sääl söömi.

    Õnnõs tull’ tii veeren vasta üts piimäpukk, üts kaunis suur ja korgõ piimäpukk, kon kats miist võisõ vabalt ütstõõsõ kõrval istu. Ma ütli Ingmarilõ, et avitas, mis asja mi kablutami, nüüt teemi väiku piätüse tan puki man ja võtami pruukosti.

    Piimäpukkõ ollimi trehvanü ummi jalagarändämiisi aigu ütsjagu. Pukk andsõ meile põhjust aig maaha võtta, puki vasta nõatuda, puhada.

    Puki pääle sai söögikraami laota ja topsi toeda. Pukk oll’ paik, kon uma ja võõras võisõ kokku ja ka sõbras saia.

    Egäsugudsõ mõttõ naksiva puki man liikma, ja liiku tan elu kah viil. Es olõ inämb piimävidäjit, a postimiis iks käve. Nii olliki puki saanu hindäle vahtsõ ülesandõ – postkastihoitja. Mõnd säänest pukki oll’ ka vahtsõ lavvaga parandõt, et tä parõmbidõ vihma piässi.

    Pulleritsu pukk oll’ külh õigõ mädä, säält võinu lihhenoluug kümme liiki samblit kokku lukõ. Pukk õkva kõiku ummi jalgu pääl, ku tälle sälgä ronõmi. Ma naksi eski pelgämä, et tä satas mi all kokku. Tuu olõssi korgõst sadaminõ, kae, et katõ miitre päält.

    Pukk hälse ja käädse nigu kärbläsesiin uma peenükese jala pääl, a mi naksimi siski leeväkottõ harutama. Jalgu es julgu suurt liiguta, a suu käve. Seimi sibulaleibä ja juustu ja mis meil sääl võtta oll’, paar lonksu kah plaskust, et suurõst käümisest kangõs jäänüid liikmit pehmitä.

    Vannuimmi mälehtüses kah.

    Ma kõnõli sis Ingmarilõ, kuis mu Helme vanaimä Ilse piimäpüttü jalgratta pakiraami pääl suurõtii viirde puki pääle sõidut’. Vanaimä kullatükükese pukist olõ õi inämb jälgegi.

    Ku kõtt täüs ja mi puki otsast tassakõistõ alla ronõmi, kõiku tuu viil inämb. Ja mul tekkü säändene tunnõ, et mi olli viimädse inemise, kiä sääl puki pääl olla saiva. Mõni vanamiis, kiä roni tä otsa olt mekmä, või hindä üten pukiga sandis sata vai koolilats jala är nisõrda.

    «Es saa pukki perändkultuuri nimekirja panda, tä es püsü ku ahomüür vai vesikivi. Ma touka taa õigõ ümbre,» tull’ sääne segäne mõtõ. «Tii tälle eutanaasia!» Üts nõksak, tä om küllüle ja saa naada rahun lagunõma. Mõtli, a es tii ja es ütle. Kai, Ingmar oll’ pildimassina vällä võtnu ja tekk’ pukist pilti.

    Illus paistu seo samblõhe kasunu pukk ja sis tull’ nigu miil kodu – mis as’apulk ma sääne olõ, et üte Pulleritsu puki üle otsusta. Hää külh, Helme mulk, a esi olõt kunagi säänesama nigu seo pukk ja ega sis vast ei taha, et kiäki sinnu, vanakõist, tulõ tii päält iist toukama.

    Lätsimi edesi. Es nakka mi üles otsma Pulleritsu koolimajja, kon viiemeistri Aaviku Juhan 19. aastasaal sündünü oll’.

    Väsümine võtsõ võimust. Holstrõdõ jõudsõmi muast kar’atiid pite, mis vei üte vana kolhoosilauda manu. Lauda man istsõ paku pääl üts miis ja süütse saiaraasakõisiga pinne.

    Näid oll’ neli õigõ kopsakat krantsi. Pini es tii meist vällägi, tsiiruti ümbre mehe ja saiapätsi.

    «Tere! Miä pini neo omma?» hõiksi. «Tere-tere! Neo omma vahipini,» hõigas’ miis vasta.

    Nal’akas, mõtli, neli suurt pinni valvva ütte vanna lauta. Noid satu piimäpütte, midä vanaimä tii viirde pukkõ pääle vei, es valva kiäki. Autu tull’ kunagi ja vei piimä kombinaati. Ei pinne, ei vahikaamõrit.

    Vai oll’ sääl vahtja siski olõman – üts mulgi jummal. Taivaesä mi hindä sisen.


    Pütsepä Juhani

     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin