| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
1942–1943, sõaaigu, tetti talodõn eläjide äkiliidsi ülelugõmiisi: kas om eläjit nii pall’o, nigu om vallan ja talopidämise raamatun kirän.
Oll’ sügüsene aig, vili oll’ joba pestü ja põhukuh’a pistü. Ütel hääl pääväl sõitõ huuvi uhkõ maastigumassin (vallalidsõ kastiga auto). Rooli takast paistu vällä siuhkõ, korgõ Saksa kulliga vormimütsün Saksa sõaväeohvitsiir nimega Gutcke (Tartomaa varumisvolinik). Timäga oll’ üten illos daam, võrkkinda käen. Tuu oll’ tõlk.
Mõlõmba teretivä immä kättpiten. Tull’ ka mino sõsar, kes oll’ parõmb saksa keele kõnõlõja.
Suuri eläjide arv oll’ kõrran, a lambidõga oll’ veidükese segähüst. Oll’ 14 lammast ja üts oinas. Gutcke ja daam loiva lambit ja ütliva, et meil om 15 lammast.
Ma tahtsõ näile väikeist vigurit tetä ja ragosi, et lambit om 14 ja üts oinas. Nimä vasta, et lambit om 15.
Ma vaidli iks edesi, et lambit om 14. Sis Gutcke vihast, võtt’ kabuurist püstoli vällä ja kärät’: «Junge, Hände hoch!» («Poiskõnõ, käe üles!» – saksa k). Ma vastsi: «Bitte nein, bitte nein!» («Pallõsi ei, pallõsi ei!» – saksa k) ja pandsõ käe püksikarmanni.
Ohvitsiir pand’ püstoli kabuuri tagasi. Daam kirot’ 15 lammast üles.
Ohvitsiir pahasi är, selle et tä arvas, et ma, poiskõnõ, piä tedä tuus ütes oinas. Timä jaos olõ-s vaiht, kas omma lamba vai oina.
Saksingu Olev Karaski küläst
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
