Nummõr' 266
Süküskuu 18. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Loetas suukurgi
  • Uudissõ
     
  • 25 aastat «Mino Võromaa» võistlust
  •  
  • Orava koolin omma võrokiilse ussõsildi
  •  
  • Mõni päiv saa viil võro lippu pakku
  • Elo
     
  • Talomiis: kits om targõmb ku lammas
  • Märgotus
     
  • Kauksi Ülle: ütle vällä luuvusõ kaitsõs
  •  
  • Nuuri soovi
  • Juhtkiri
    Innembi
    Lõvvamehe jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
      
     
    Reimanni Nele, kaeja ja kullõja 
      
    Nuuri soovi
     
    Taa päälkirä võti lainus Karula kirämehe Lattiku Jaani käest. Timä jutusõ päätegeläse mängvä lännü aastagasaa alostusõh liivahavvah pulmõ ja pidävä plaanõ, midä suurõst pääst tegemä naada.

    Ma saiõ seo suvi tutvas üte tütrikuga, kiä lätt gümnaasiumi viimätsehe klassi.

    Tä kõnõl’, mändse omma seoilma-ao noorõ inemise arvamisõ ja tahtmisõ, mõttõ elost.

    «Külh põhikooli aigu olli oppaja mi klassiga hädäh – teist kellestki saa ei midägi, arvas’ ni üts ku tõnõ,» kõnõlõs timä. «Ja nii om pia lännü kah. Õkva pääle lõpupäivä sõit’ üts poiss esä massinaga vasta puud – koolnus, tõnõ sattõ pur’oh pääga jõkkõ. Kats tütärlast lätsi ullis, kolmas sünnüt’ päält põhikooli kats last ja kasvatas noid ütsindä – kõik kolmõkõistõ omma näläh. Säändsit, kiä ei opi ja ei käü tüühü, om iks hulga.»

    «Kas tahat siski kuuli minnä?» küsü timä käest, et kõnõlust kergembä teema pääle juhti.

    «Taha külh, a pelgä kah. Gümnaasium panti põhikoolist eräle: tulõva vahtsõ oppaja, vana umah tiidä häädüseh jääse inne põhikuuli. Nimä saa-ai ummi tunnõ muido täüs. A millest oppaja eläs?» seletäs tä elotargalt.

    «Külh om koolikõrd käest är lännü,» ohkas sis peris süämest. «Kõgõ hullõmb om põhikoolih.Noorõmba latsõ kullõsõ vanõmbidõ käest perrä, midä kõkkõ tetä või, ja saava tuust julgust mano. Oppaja pelgäs uma tüükotusõ peräst, koolijuht pelgäs kooli hää nime peräst …»

    Säändsit, kiä tahtva rahuligult oppi, om iks kah,» proomi nõvvu anda.

    «Mu väikene veli pidi sügüse kuuli minemä,» tõmbas tütrigu nägo mõros. «Tä tund külh tähti ja numbriid, a hädä tull’ säält, kost mõista-as mõtõldagi. Mis taal latsõl vika om, nõvvõti kur’alt. A velekene omgi tasanõ, hää ja taht umaette olla. Nii oppaja ku vanõmba omma nakanu loomuligus pidämä, et latsõ tegevä, mis näil päähä tulõ. Oh, nuu latsõ omma saadu nivõrra noorõlt, et näide vanõmba esi olõ-õi viil latsivanõmbas saanuki!»

    Seo õkva-kõnõlõja nuur tütrik om terve suvõ perämädse keskkooliaastaga tarbis rahha tiinnü.

    Tä vaivas umma pääd murrõga, määndseh koolih ja mille iist edesi saanu oppi. Kas minnä ülikuuli vai kõrraga ammõtit opma? Kas kooli kõrvalt tüül käümise ärkiildjä iks periselt tiidse, midä nimä suurõmbast perrest vai ohkumba rahakotiga noorilõ tegevä?

    «Tuu, kelle opmisõ omma vanõmba kinni masnu, saa teno rahalõ kergehe koolist läbi ni kipõstõ korgõmba kotusõ ja hää palga pääle. A kuis tä saa tetä otsussit, ku esi olõ-õi peris eloga kokko puttunugi?» lätt tütrik palama.

    Mu suuv om, et seo tark ja truksa tütrik saanu kõrraligu haridusõ. Ja istnu ütskõrd säändse lavva takah, kos jaetas suuri rahho ja võetas vasta säädüisi, mis mõotasõ hulga inemiisi elosaatust.

    Hääd koolitiid latsilõ, kellel om kõtt vaihõpääl tühi ja tarõ külm! Andku ei ti elolõ kergehe alla! Hääd koolitiid latsilõ, kiä kandva joba kooliaol täüsinemise vastutust – omma näütüses perre vähämbile vällämaalõ lännü imä vai esä iist.

    Mõtõlusõkotus suurilõ: mõnikõrd pand õigõl aol pakutu söögitaldrek, ola pääle pantu käsi vai paar hääd sõnna paika latsõ elosaatusõ…

     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin