Nummõr' 266
Süküskuu 18. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Loetas suukurgi
  • Uudissõ
     
  • 25 aastat «Mino Võromaa» võistlust
  •  
  • Orava koolin omma võrokiilse ussõsildi
  •  
  • Mõni päiv saa viil võro lippu pakku
  • Elo
     
  • Talomiis: kits om targõmb ku lammas
  • Märgotus
     
  • Kauksi Ülle: ütle vällä luuvusõ kaitsõs
  •  
  • Nuuri soovi
  • Juhtkiri
    Innembi
    Lõvvamehe jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
     
     
    Jutt Jürkast ja kolmõst kahrust
     
    Vähesoo Luule

    Oll’ hall sügüsene hummok Risti kolhoosikülän katsakümnendide keskel. Aastidõga oll’ sinnä ehitet mitu vahtsõt üttemuudu mitmõkõrdsõt majja.

    Kolhoosi esimiis mõtõl’ parajahe lämmän tüütarõn mõttit, ku sisse karas’ zootehnik Agnes.

    Tä oll’ hindäst tävveste välän, iksõ ja pruuvsõ iku vaihõlõ midägi seletä.

    Esimiis kutsõ sekretäripreili Elle ja käskse Agnesele vett tuvva. Ku vesi juudu, sai Agnes uma murrõ är kõnõlda.

    Täl oll’ tulõman suur juubõlisünnüpäiv ja õdagu oll’ tä lännü imä poolõ krõnglit küdsämä.

    Süldi, saladi ja rulaadi olli joba valmis tettü ja külmäkappi pantu.

    Hummogu tull’ tä kodo ja näkk’, et kiäki om tarõn käünü. Külmäkapp oll’ tühäs süüdü, sängün oll’ kiäki maganu ja terve tarõ oll’ jälgi täüs. Ja nuu es olõ hariligu, a sitadsõ jäle!

    Esimiis krundsut’ kulmõ, a sekretäripreili hoitsõ naaru tagasi. No kon om lugu: kiä om Agnese kausikõsõst söönü ja timä sängükesen maganu?! Peräkõrd käve kahr? Nakati sis asja uurma ja lõpus löüti süüdläne kah.

    Nuur puusepp Jüri oll’ ildaaigu kolhoosi tüüle tulnu ja pääle edimäst palgapäivä tull’ tõisilõ vällä tetä.

    Istsõva sis mehe puutüükuan seenimaani, ku välän oll’ joba peris pümme. Ku kodominek käen, olli kõik parasjago pur’on. Nakas’ Jüri minemä ja näkk’, et üle hainamaa lätt kodo poolõ illos sille tsimmendist tii. Kuu paistu kah nii ilostõ...

    Tä astsõ sammu, tõsõ viil ja tii kattõ jalgu alt. Upuskõli määndsegi hirmsa haisuga ollusõ seen ja lõpus sai arru, et om sadanu sitapatareide.

    Hirm tull’ pääle, et peräkõrd jääski sinnä… Sis mõtõl’, et kos tuu häbü ots, ku hummogu kopamiis tulõ ja nõst tä kopaga patareist vällä. Siiä tä ei koolõ! Nii räpse Jüri elo iist ja pässi vällä.

    Maru külm oll’ ja tä juusksõ kodo poolõ nii, kuis jala võtsõva. Jõudsõ maja mano ja käändse uma võtmõga ussõ valla.

    Kõtt oll’ tühi, tekk’ külmäkapi vallalõ ja või jummal, kon oll’ süvvä! Sei nii pall’o ku sisse mahtu, ja perän läts’ õkva sängü ja jäi magama. Rõivit es nakka säläst võtma, väsümine oll’ nii suur.

    Hummogupoolõ üüd heräsi Jüri üles ja kai ümbre. Tulõ taivas appi – tuu es olõ ülepää tä hindä kodo! Tä karas’ sängüst pistü ja pandsõ ussõst vällä. Jõudsõ järgmädse maja mano ja löüdse lõpus uma kortina kah üles.

    Ku asi vällä tull’, pidi Jüri kontorin seletüskirä kirotama. Agnesse käest pallõl’ tä süämest andis.

    Patareist pässi Jürka eloga vällä, a jutu seest ei päse. Tuud luku tulõtõdas tälle miilde elo lõpuni.


    Naistõrahva hirm bussipätte iin
     
    Vanaltsõdsõl Liinel juhtu umal aol üts põnnõv lugu, mis tä kuuld’ päält ja näkk’ liinaliinibussin, ku käve Raadi rahupaigan sugulaisi haudu kaeman.

    Tuu juhtumisõ päälkiri võisi olla «Naistõrahva hirm vihmavar’o ja kanamunnõ peräst».

    Nimelt sõitsõ vanatsõdsõ Liine keskliinast bussiga kalmuaia poolõ. Buss oll’ umbõlõ rahvast täüs. Tuu oll’ nii aastal 1978.

    A midä lähembäle kalmuaialõ tä sai, toda rohkõmb rahvast pääle tull’.

    Ütel naistõrahval oll’ ola pääl käekott, kon olli kanamuna ja vihmavari.

    Muidoki tä peläs’, et mõni lits tä muna purus vai varastas mõni tsura tä vihmavar’o är.

    Nii tä sis tõmmas’ egä jupi ao takast koti luku vallalõ ja kumpsõ, kas vihmavari ja muna iks omma alalõ.

    Ütekõrraga läts’ tsurmminõ suurõmbas. Üts miis astsõ tuu naistõrahva jala pääle ja naistõrahvas nakas’ miist sõimama, mille tuu om nii huulmada, ei kae ette, kohe astus.

    A miis ütel’ toolõ sõimajalõ naasõlõ: «Kuis sa ei saa är kannahta ütte jala pääle astmist, ku ma pidi är kannahtama, ku sa mu püksiluku viis kõrda vallalõ tõmpsit ja kinni pandsõt ja mu kallit riistakõisi kumpsõt?!»

    Mi muidoki naarimi ja es taha tuud juttu häste usku, a Liine ütel’, et tuu om egäüte hindä asi, kas usku vai ei.


    Johansoni Madis


    Nii lõppi tsiapidämine
     
    Seo juhtu 15 aastat tagasi Räpinäh. Jäimi tuul aastal mõlõmba mehega pinsi pääle. Mõtlimi, et võtami põrsa, om hää, ku liha om hindä käest võtta.

    Uursõmi perrä, et Orava talomiis müü joba suurõmbat põrsast – kesikut, kes inämb ei taha piimä, süü kõkkõ muud süüki.

    Sõitsõmi väikumbat sorti veomassinaga tsialõ perrä, pannimi tä veomassina kasti puuri. Tuu es olõ õigõ tsiapuur, lihtsäle üts korgõmb kast. Ku kesik kastin, pannimi presendi kah kasti pääle ja naksimi kodo tagasi sõitma.

    Edimält oll’ kuulda tsia mürgeldämist autokastih, a poolõ tii pääl jäi kõik vakka. Mõtlimi, et tä jäi magama.

    Ku kodo jõudsõmi, nakas’ miis viil tsiasulgu kobistama. Naksi presendi ala kaema, midä tsiga tege, et nii vakka om. A oh hätä – tsika es olõki kastih.

    Lätsi mehe mano lauta ja küsse, kas tä nõstsõ ütsindä tsia är sulgu. Miis ütel’, et tuud tä es tii. Tä tull’ kaema ja näkk’, et es olõki kedägi autokastih.

    No mis tetä? Mis muud ku minnä tagasi tuudsamma tiid ja kaia, kohe mi tsia är kaotimi.

    Inne Niitsikut näimi joba kavvõst, et tsiakõnõ om kesk tiid ja tsung. Nõstsõmi tsia vahtsõst autokasti.

    Kotoh pandsõmi tsia sulgu ja sai selges kurb tõtõ: tsiakõsõl oll’ üts puusaluu katski ja tä es nõsta inämb tagomast otsa üles.Tohtri ütel’, et tsia puusaluu ei paranõ, ärku mi vaivaku hinnäst ega tsika – timäst ei saa eloeläjät. Nii lõppigi mi tsiapidämine.

    Haina Hilda



    Santsavi
     
    Vinne aigu oll’ koolilatsil kohus kodukolhoosin abin kävvü ehk šeffes olla. Nigu aamõn kerikun pidi õga süküs nurmõ päält karduliid korjama.

    Kuuli pidi tulõma tüürõivin ja sõs viidi autuga nurmõ pääle, kon juba palgalidsõ kolhoosnigu oodiva. Õgalõ ütele jaeti vällä uma jagu ja ku massin üles pilsõ, pidit kartuli är korjama ja vakka valama.

    Ku vakk täüs, vei kokkukorjaja kartuli kuhja. Mõnikõrd sai peris kõva kopka tuu tüü iist.

    Ütskõrd trehväs’ mullõ väega savinõ kotus. Tuupäiv tull’ latsi tüüd kaema koolidirektri esi.

    Kai, ai juttu ja küsse, kuis om.

    Ütli nii: «Kõik olõs hää, ku taad sitta savvi es ollu.» Direktri pahasi väega är. Es saa ma hulga aigu arru, minka ma tä är pahandi.

    Kõnõli sis tõisilõ latsilõ kah. Nuu ütli, et kas ma sõs es tiiä, et koolidirektri om jo Savi.


    Mõttusõ Kalev



    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Pelgämi paksumassu

    No om Eesti riigin jutus, et paksusõ päält tulõssi massu võtma naada – avitas tühjä riigikassat täütä külh!

    Tull’ miilde, kuis ma uma tutva Õitsõga mitu hääd aastat tagasi uulidsanuka pääl juttu ajama jäi. Peräkõrd, ku kõik liinauudisõ olli arotõdu, arvas’ Õitsõ, et seokõrd avitas. «Ku mi tan viil kavva saisami, tulõ asfaldi sisse mulk. Sis käänetäs meile paksumass kaala!» visas’ Õitsõ nall’a.

    Tulõ vällä, et tä oll’ jo peris prohvõt! Kah’o, et tedä hinnäst inämb tuu iist kittä ei saa.




     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin