Nummõr' 265
Süküskuu 4. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mahhe-huvi nõsõs
  • Uudissõ
     
  • Aiandusõ hää tundja omma otsitu as’atundja
  •  
  • Kirändüslige jalajälgi pääl
  •  
  • Karula vana asja näütüsele!
  • Elo
     
  • Külvimassin Saksamaalt
  • Märgotus
     
  • Võrokeisile uma lipp!
  •  
  • Võrokõisi lipu konkurss
  • Juhtkiri
    Kirä
    Piimäpukk
    Pulga Jaani jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
     
    Haisupommiga köhä vasta
     
    Väljandu Ellen
     
    Sinnä om pia 50 talvõ, ku ma opsõ Võro Kreutzwaldi kooli 8. klassin. Tuul aol oll’ kombõs ekä asja helävide nimmiga õnnista.

    Nõstit sa lapjut ni sulõpääd, iks oll’ väkev loosunk saina pääl. Nii kutsuti parajahe tuud aigu püürdelidses aos. Ega tä peris võlss es olõki: mi olli viimädse, kiä mittetävveligu keskkooli säitsme klassiga lõpõdi. Edesi tull’ joba katõssa klassi koolin kävvü.

    Tuu püürdeline aig trehväs’ õnnõs vai õnnõtusõs kokko mi hindä püürdelidse aoga. Mi noorõ hormoni maruti ummamuudu. Päälegi peimi hinnäst joba ullimuudu targas.

    Toona opas’ meile rehkendüst väegä kinä provva Tsuhna. Umma tüüd tund’ tä häste, päälegi es lasõ tä hinnäst kellelgi provotsiiri ni tunni sekä. Eski mi edimäne Tuuts Tuha Juhan püssü taan tunnin vakka.

    A ütskõrd teimi tükü, miä eski oppaja Tsuhnal har’a vereväs ai. Iin uutsõ rassõ kontrolltüü ja mi mõtli vällä, et nakkami kõik kuun köhimä. Niimuudu, et aknõalonõ rida alostas üteviisi pinke pite, edesi vahelminõ jago, kõgõ lõpun ussõalonõ jago. Nii teimiki.

    Tsuhna kullõl’, kullõl’, kai õnnõ üle prille. Ku kell tunni lõppu kõlist’, läts’ vällä ja visas’ üle ola: ku köhiti, võtkõ rohto! Kae, ku hüvä plaan. Kiäki viil arot’, et tulõ iks kõrralinõ plaan paika panda, ega kuulsa Napoleon kah Mosku pääle ehkoga es linda. Inne märgot’ ni mõtõl’, ku valgõ hobõsõ sälän kekotama nakas’.

    Toona oll’ sääne kõrd, et egän klassin pidi sanitaarpost olõma. Tuu tähendä es muidogi puuhalgo.

    Üts koolilats oll’ säändse ammõdi pääle paika pant. Timäl oll’ eski märss verevä ristiga küle pääl. Rohoki akuraat seen. Näütüses aspõriin, nuhupiiretüs (tuuga sait mõnõ üles turguta, kiä katõ pääle är sattõ), sis purgeen, miä kõtu kõrralikult juuskma pand’, puumvillanõ mähe, ni kimmäle aniisitsilga. Nuu mõiu köhä vasta. Olli hää makõ, a haisiva ulli muudu.

    Tuu aasta oll’ märss Tätte Arno kammanda. Mi kõnõli Arno pehmes, ni õkva inne rehkendüstunni tsilgot’ tä noid tsilgakõisi lajalt põrmandu pääle. Hais sai sääne, et olõs kähril kah köhä valla võtnu.

    Ku Tsuhna-provva klassi astsõ, ollimi köhäst ontligult prii – mis tuu tsill’okõnõ haisupomm sis lugi. Tsuhna tõmmas’ paar kõrda nõnaga ni küsse: «Mis hais tan om?» Mi hõigi koorin, et köhärohi, esi ti käsit võtta. Timä sis küsse, kiä tuud võtt’. Mi jäl hõigi, et kõik võtimi.

    Tsuhna püssü paar minotit vakka, astõ sis klassist vällä. Mi muidoki sumisi ku vapsigupesä, arotimi, miä tulõ.

    Kibõna ao peräst läts’ klassitarõ uss valla, kuun Tsuhnaga marssõ sisse pelät direktoriherr Reiman. Timä vahtsõ mi pääle kur’a silmäga, kärkse kõvva. Küsse jälki, kes tarvit’ tsilku. Mi iks ai umma jorro, et kõik võtsõva. Sis küsüti, kiä roho kuuli tõi. Tuu pääle ollimi vakka ku suka.

    Klassijuhataja tull’ umma tunni, ütel’ mesimakõ helüga, et roho tuuja tulku timä mano, tä direle ette ei kanna.

    Mi pei sõanõvvo maaha. Arno arvas’, et avitas taast nall’ast, tä lätt ni kõnõlõs. Muidogi, klassijuhataja umast lubahusõst kinni es piä, kand’ iks kiilt. A säält pääle saisi mi suu timä iin lukun.

    Järgmäne mäso tull’ tõsitsõmbast oopõrist: mi es kanna inämb tuud pioneerikaalarätti. Es mi pelgä, es tunnõ hirmo – kae, kuis nuu murdmisõiä hormoni mässivä.
     
     
    Aususõ iist
     
    Väkev Vinne aig. Aasta 1964. Olli edimäst aastat pääliinan kokakoolin.

    Ei olõ inämb meelengi kõiki egäpääväasju, midä tuukõrd saia es olõ.

    Üts asi, mis imäle maaelun väega är kullu, a kättesaamalda jäi, oll’ latsõpudõli lutt. Nuid panti mahlapudõli pääle.

    Apteegin külh müüdi, a õnnõ kats tükkü kõrraga.

    Imäkene kirut’ mullõ liina, et sääl jo pall’u rohupuutõ, olõ hää lats ja osta katõkaupa mõnõkõsõ meile kah.

    Lätsigi sis ostma. Edimädsen ja viil mõnõngi ladina köögin läts’ kõik kõrda.

    Ku sai üteldüs viisakalõ, palun kaks lutti, oll’gi kaup kuun.

    A ütskõrd Suurõ-Karja uulitsan kärät’ üts vanõmb kuri tädi: «No sul küll last ei ole!» «Ega ole küll,» saigi tä teedä.

    «Noh, hea küll. Aususe eest saad need kaks lutti, aga ära enam tule.»

    Nii saigi mu, 19aastadsõ näio edimäne pääliina «äriprojekt» õnnõdu lõpu.

    Panga Milvi
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    K-tähega sõbras

    Õiõkõnõ oll’ teräne talolats, kes pand’ ümbretsõõri kõkkõ tähele. Aho kütmise man tulõt’ tä miilde: «Vanaesä, lasõ armu-uss vallalõ!» Karmust, jah, või pall’o pahandust tulla...

    Ütskõrd jäl tull’ Õiõ joosuga ja kuulut’: «Unonaanõ, suur ull om oroh!» Teedä puha, kull passõ sääl kannu...

    Õiõkõnõ oll’ jo kuvvõaastanõ, a es ütle k-tähte. Tõõsõ tähe, nigu rassõ «r» ja «s», tulli täl ilosalõ vällä. Mitte ei tiiä, mille tälle «k» es miildü. Õiõ jutt oll’ sääne, et vägüsi naksit naarma.

    Uno Jaan oll’ kuulmeistri. Tä ütel’: «Ei saa midägi. Lats lätt pia kuuli, a mõista-i õigõlõ kõnõlda.» Tä võtt’ as’a käsile ja pia oll’ lats tuu tähega sõbras saanu. Kiäki es naara inämb timä andsaga jutu pääle.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin