| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kuis mi pulmaviina teimi | | | | Valpri Liina |
Oll’ 1949. aasta põimukuu – rüälõikamisaig. Tuu aig ollimi suvõl imä ja sõsaraga Kuldrin, imä vanõmbidõ puul.
Niidi Liide kutsõ immä umma rüänurmõ appi villä kokku pandma. Ei mäletä inämb, kas kolhoos juba oll’, a tollõst nuhklusõst nigunii es päse. Inemise oodi valgõt laiva, a tuu asõmõl sai kolhoosi.
Liide ja imä lätsi är, meid, latsi, jäeti tarõ manu. Ma olli kõgõ vanõmb, säitsmeaastanõ. Sõsar Ilme oll’ kuvvõ- ja Liide poig Väinu kolmõaastanõ. Ma pidi vähämbide perrä kaema, et midägi halva es juhtunu.
Edimält ollimi tarõn ja kaimi pildialbummi. Kõgõ rohkõmb miildü meile pulmapilt: Liide valgõ kleidi ja looriga, August tummõ ülikunnaga, valgõ häitsme rõnnan ja küpär pään. Ümbretsõõri oll’ pulmarahvas. Tuud pilti kaimi mitu kõrda.
«Nakkami pulmõ mängmä!» hõigas’ Ilme. Timä oll’ egän mängun iistvõtja.
Oll’gi tarõn istõn ja pilte vahtõn ikäv naanu, tuuperäst miildü Ilme plaan tõisilõgi. Ilme lubasi peigmiis olla, Väinust sai pruut. Ma olli pulmarahvas.
Augusti püksi olli väega pikä seerega ja küpär vaiu Ilmele silmi pääle. Niimuudu jäivä timä mundris puhvin seerega kruudulidsõst sitsist mängupüksi.
Ummi verevide kruutõga püksõn oll’ hüdsimustõ hiusidõga peigmiis väega illos.
Pruudilõ löüdsemi kummudisuhvlist piinü lillimustri ja satsõga üühammõ, tuu kõlvas’ pulmakleidis häste. Luuri es lövvä koskiltki, aiast üte mar’apuhma päält võtsõmi vana aknõrõivapulsti. A tuu kattõ säälsaman är.
Edimält ollimigi aian ja nokitsimi hõrakit süvvä. Sis lätsimi aida manu, kon pruutpaar kõndsõ käe alt kinni hoitõn aidaedist piten edesi-tagasi. Ma lunksõ näil saban.
Sääl aidaedidse pääl oll’ üts puust annum. Ilme tougas’ kaasõ kõrvalõ. Anuman oll’ pütel kraam, mis tsipa päält vatut’. Ilme tsusas’ näpu sisse ja sis suuhtõ. Tä nägu läts’ säändses nigu liinan esäl ja esä sõprul, ku nä puuriida man vai jasminipuhma kõrval viina jõiva. Tuuperäst küsse ma: «Kas sääl om viin?»
«Vot nüüt nakkamigi pulmaviina tegemä,» oll’ Ilmel vahtsõnõ plaan olõman. Tä haard’ säältsamast aidaläve päält toki ja virut’ tollõga anumahe.
Nigu paugu pand’, nii linnas’ anumast tuud puulvedelät kraami hää läräkas timä hiussihe ja rõividõ pääle. Väinu karõl’ man ja hõisas’ õnnõligult: «Pumma miina, pumma miina!».
Suurõst pulmaviina tegemisest saiva pruutpaari uhkõ rõiva jällelt rokatsõs. Ilme mütt’ mugu edesi. Vahepääl uursõ perrä, a no kraam anuman es olõ sukugi viil viina muudu klaar. Peräkõrd naas’ Ilme anumat kõõgutama, nii et tuu vaiu upakilõ ja suur osa kraamist juussõ põrmandu pääle.
Ma olli pulmaviina tegemist kavvõmbast kaenu, a sis hiitü hirmsahe ja naksi rüänurmõ poolõ juuskma. Ärlõigat rüäkõrs oll’ terräv ja tekk’ mu jalatallulõ vallu. Sääne asi kisk’ iku vällä.
Nurmõn sai ma läbi iku imäle õnnõ üldä: «Ilme... Ilme...» Imäl sattõ rüävihk käest ja tä küsse: «Mis Ilmega juhtu? Kas sattõ kaivu? No taa lats...» Lausõ jäi poolõlõ ja juba tä läts’ joosuga tarõ poolõ. Liide imäl takan, selle et väiku Väinu oll’ nüüt timä meelest tarõ man ütsindä. Tõsõ naasõ, kes kah rükä pandman olli, lätsi Liidel takan. Minejide saban limpsi ma ummi verele kraabituisi jalatalluga.
Kao man oll’ kõik häste. A aida man... Ilme ja Väinu näi vällä nigu rokatundi. Väinu oll’ köödsän – nätä, et täl oll’ külm. Ilme lask’ hukkalännü pulmaviina seen lõbusalõ liugu.
Mis edesi sai, tuud või egäüts esi arvada. Kärä oll’ suur. Kõgõ rohkõmb sai nuhõlda ma ku kõgõ vanõmb. A tuu om ju kõgõ nii, et rahvas jääs süüdü.
Põimukuu keskel ollimi Niidi poolõ kutsudu Väinu nelä aasta sünnüpääväle. Tuud, mis paar nädälit inne juhtu, es tulõda kiäki miilde. Kõik olli rõõmsa, süüdi ja juudi.
Õnnõ minnu ja sõsarat es lupa imä vällä roitma, pidimi istma üten tõisiga lavva takan. Mullõ tuu eski miildü: sai inemiisi kaia ni egäsugumaidsi juttõ kullõlda.
Pall’u aigu om müüdä lännü. Kats suvvõ tagasi loi Urvastõ vallalehest õnnõsuuvi Niidi Väinulõ juubõli puhul. Tahtsõ tälle ka umalt puult pall’u õnnõ suuvi, a es lövvä Väinu telefoninummõrd.
Olõs õnnõsoovi manu küsünü, kas täl om viil meelen, kuis mi pulmaviina teimi. A egäl juhul – pall’u õnnõ takkaperrä!
| | | | |
| Varblanõ terri kallal | | | Ku ma 1971. aastal kooli lõpõti, sai tüüle raadiotehnikus Kilingi-Nõmmõ küle all olõvahe sovhoosi. Sis es olõ tuu tiigrihüpe viil alanu – klõbistõdi viil arvõlavva pulkõga, keerotõdi Felixi väntä ja tarvitõdi lükatit.
Sovhoosil oll’ Tšehhoslovakkiast tellitü muudsat raadiosidetehnikat. Mullõ tetti kohussõs tuu paika panda.
Ku kotussõpäälidse aparaadi paigah ja antenni katussidõ pääl, tull’ naada aparaatõ autidõ pääle pandma. Direktri ku pääboss sai edimädsenä saatja uma verevä Moskvitši pääle, sõs oll’ järg agronoomi, osakunna juhataja, ehitüsülembä jne käeh.
Egä saatja sai kutsungi. Saimi kotitävve «terri»: keskus – TERÄ, direktri – TERÄ-1 ja niimuudu edesi. Tull’ nimekiri tetä, et terä segi es lännü. Muido helpnü tuud «üleneläviläputro».
Saatja-vastavõtja olli suurõ ja rassõ. A päähädä oll’ tuuh, et pruugiti viil raadiolampõ. Saatja küleh oll’ lülitiga mikrofon: kõnnõ jaos pidi nupu pääle vaotama ja hoitma seod all kooni kõnnõ lõpuni. Sõs lasti nupp vallalõ, hõigati: «Vastavõtt!». Nii sai tõist puult kullõlda. Ku jutu aedu, hõigas’ viimäne: «Kõnnõ lõpp!» Ku üts paar kõnõl’, sõs tõsõ pidi uutma: kõik neo jaama tüüti üte lainõpikkusõ pääl.
Kõgõ ands’akamb lugu juhtu sõs, ku mi kuuldõpiirkunda ilmu võõras saatõjaam.Tuu naas’ mi saatjit hirmsalõ segämä; iks et «vorobei...» ja «prijom...» (vinne keeleh «varblanõ» ja et võtt midägi vasta). Hambamehe olli ka õkva platsih: varblanõ tull’ mi terri nahka pistmä!
Peris mito kuud tull’ tuud «säutsmist» kullõlda. A ütel pääväl jäi kõik vakka. Arvada või, et seo oll’ mõni Vinne väeosa oppuslaagri... Oll’ kuis oll’, a elo läts’ vanna rüüpähe tagasi ja vilä kasvi vägevä.
Säinasti Enno |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Väiku sehvt bussin
Üten piätüsen tull’ bussi vanõmb herr. Täl oll’ abis käümiskepp, selle et silmä es seledä inämb.
Noorõlik naispensionäär krapsas’ edimädse pingi päält pistü ja pakk’ herräle kotust. Tuu miis oll’ väega viisakas ja ütel’: «Ma võta su üskä!» Naanõ naarat’, a saisõ edesi.
Järgmäne piätüs jäi vabas kõrval pingi pääl kotus noorõ mehe kõrval. «Ma istu noorõmba mano,» kuulut’ naispensionäär rõõmsahe. Noorõl mehel lätsi kõrva vereväs nigu maasikmar’a.
A egän seltskunnan om uma arvamisliidri. Ja bussi takastotsast kostsõ üle bussi targotus: «Parõmb iks vana var’on, ku noorõ ilon.»
Ku kanamunnõ hinda nõstõti...
Lubati külh, et euro hinda ei nõsta. A egä päiv piät valmis olõma, et üts vai tõnõ kaup om jäl kallimb. Nii juhtu ka kanamunnõga. Järgmäne päiv oll’ telekan õkva reklaam, kon makõ helüga saatõjuht kässe munnõ osta: muna süümine om jo tervüsele hirmsalõ hää!
Tuud reklaami näkk’ vanapaar. Taat ütel’ memmele: «Nuu omma kullast muna, või-olla võtva kõtust vallalõ vai viil hullõmb – pandva kõtu kinni.»
|
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
