| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Külä piimäpuki mõtõlusõ | | | Mino piimäpukis saamisõ lugu om lihtsä. Kats miist klopsõ paar tunni ja külä keskpaika Sika talo tiiotsa pääle saigi mu kotus.
Piimätsõõri as’oh oll’ kokko kõnõld ja joba tõsõl hummogul tulli naasõ, valgõ räti pääh, puhta kitli säläh, piimäkarra kas käro pääl vai loogussidõga ola pääl. Säivä karra platvormi pääle, esi istsõva trepi pääle piimäautot uutma.
Uutõh kõnõliva naasõ küläuudissit. Kuis Kähri Värdi om naasõ minemä ajanu ja liinast «hantvärgi» asõmõlõ toonu. «Hantvärk» ei ollõv mõistnu lehmä nüssä ja Värdi pidi lehmä är müümä. Nüüt ikk külh, et olõ ei suidsu- ega õllõrahha. Piimä käü küllä piteh santmah, arvada iks Hillekesele. Kotoh kao man juu esi osa är, pand vett asõmõlõ ja tuu lahjõmb variant saa sis Hillekesele.
Ladva Lonni immissel ollõv kuustõist kirivät põrsast. Kuis Lonni näid süütse, a ütel pääväl joosi kõik mõtsa!
Perämõtsa Alvi tütril ollõv käünü kavvõmbast küläst kavaleri. Ütskõrd Perämõtsa minneh võtnuva üte Tõnni-nimelidse vanapoisi nal’avilus üteh. Alvikõnõ om löönü no Tõnniga nii mesti, et võtt’ tä hindä mano. Vanõmbal tütrel Liinal ollõv uma kavaleri Ruudiga, kiä pidi tulõma Perämõtsalõ kodoväüs, pulmapäivgi kokko kõnõld, a nüüt jääse pulma är. Alvi arvatõh ollõv Liinal ja Ruudil viil pulmõga aigu. Tõnnil ollõv jäl hopõn, mis maal väega tarvilik. Tõnn esi ollõv külh väega laisk: ahi ollõv täl kokko sadanu ja mitu talvõ om tä maganu hobõsõtallih. A Alvi mugu keerotavat tarrõ piteh ja laulvat: «Tõnn om mino õnn!» Tõsõ tütre Roosi peigmiis Aadi pidi olõma suurõst ja rikkast talost. Roosi ollõv ütelnü, et timä miis om võõras, kavvõst ja vaenõ. No Aadi om külh võõras ja kavvõst, a olõ-i vaenõ. Mõnikõrd om rikkus peris hädäs.
Kolhoosiesimiis kutsnu Siku Karla hindä mano ja küsünü, kas täl om viinaga häti. Karla, nigu tä om, ütelnü, et viinaga ei olõ täl määnestki hätä: ku täl viina om, juu tä seo õkva är, a ku ei olõ, sis tulõva hädä.
Küläuudisit kuuli ma niimuudu pääväst päivä. Ku piimäauto mullõ kõrvalõ sõitsõ, kaaluti piim ja valõti suurdõ püttü kokko. Naasõ saiva karra kätte ja lätsivä kodo pruukosti võtma, et kolhoositüüle tagasi minnä. Kõrd kuuh masti piimärahha, mõnikõrd «klapiti» ja panti pido käümä. Hää miil oll’ kõigil, selle et piimäraha oll’ ainumanõ raha, mis kolhoosipere umast majapidämisest sai.
Kolhoosi häötedi är. Vara ja tehniga veeti lakja – anti osakis. Inemise jäi tüüldä. Mõni tragimb nakas’ tallo pidämä, noorõmba lätsivä liina tüüle. Taloaig jäi kah lühküs. Tulliva euronõudmisõ. Väikutalopidäjä käest piimä vasta es võeda, lehm pidävät olõma kõgõ suurõmb keskkunnatsolkja.
Ku mõnõ aasta tagasi oll’ viil küläh tõsõl puul jõkõ üts lehm, sis nüüt ei olõ üttegi. Ku tahat latsõlõ lehmä näüdädä, piät otsma vällä mõnõ vanõmba pildiraamadu.
Ka minno ei olõ inämb kellelegi vaia. Külävanõmb kässe minno är lahku. Ma esi külh arva, et Karilatsi talomuusõumih olõssi mu õigõ kotus.
Kirja pandsõ Läti Vaike
|
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
