| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Suvõülikuul |
|
|
|
| | | | | | Olõs kah nigu vabahusvõitlõja? | | | | Jõksi Anton | | | 1962. aasta ülembnõukogo valimiisipäävä päältlõunal tormas’ kadono sõsar nigu takahaeto mu kortõri ussõst sisse.
Hähkät’ nii kõvastõ, et es saa edimält sõnnagi suust vällä, sis pudist’: «Sinno käüti külänõukogost takah ajamah, et ei olõ valimah käänü.
Nüüt teevä tüült vallalõ.» Utsit’ perrerahvaga üteh niikavva takast, ku mul süä täüs läts’, ma rõiva sälgä panni ja rahvamajja valmisjaoskunda lätsi.
Sääl olliva kellä kolmõs joba kõik valino, selle et hummogo lubate edimäidsile kilo tsukrot.
Saalih tõmmati karmoškat, rahvas tandsõ, puhvetih kõlistõdi pudõleid. Kõik olliva hõl’ovah olõkoh nigu säitsmendäh taivah.
Valimisruumih konot’ paar naistõrahvast lavvarodo takah, tähe pää kotsel traadi küleh tilpnõmah. J-tähe all es istu kedägi. Kääni ümbre ja tulli sama targalt tagasi.
Iispäävä hummogo bussiga Põlvahe tüüle sõitõh oll’ külh sääne ands’ak tunnõ, et kõik vahtva minno nigu rahvavainlast ja riigivastalist. Kandsaleist läbi minneh itsitevä sekretäri: «No nüüd sa saad!»
Sai vaivalt uma tüülavva taadõ kükitä, ku tull’gi Põlva rajooni rahvakohtu päämiis seldsimiis Lehte Kolu ja pallõl’: «Seltsimees Jõks, palun tulge minu kabinetti.» Lätsi. Käste isto. Istõ.
«Kuidas eile valimised läksid?» «No mis nä lätsivä, viimädse paastutuiso leivä tii kinne, pidime Tal’nahe sõitma. Poolõ tii pääl mõtsa vahel jäime lumõhangõ kinne, vana Moskvitši-loks ütel’ üles. Oll’ joba hämmär, es lövvä kuigi valimisjaoskunda üles.»
Võti karmanist valimistõendi, küünüdi üle lavva ülembä nõna alla ja ütli: «Ma ei saa arvo, kuis ma olõ katõh valmisnimekiräh kõrraga.» Ülemb lugi paprõkõsõ läbi, karas’ lavva takast üles ja pand’ jooksuga parteikomitiihe. Sääl oll’ õnnõs märgito valimisprotsõndis 99,99 – mahto ilostõ 0,1 sisse ärä, muido olõs tulno kõrralda vahtsõ valimisõ.
Päält sõaväke käve mõnõ kõrra valimah. Sis löüdse, et ku võtat tõendi, et ei saa tuul pääväl tuuh valimisjaoskunnah hellü anda, võit valli ütskõik koh, a tuud ei kontrolli kiäki. Kuradi hää oll’ pühäpäävä hummogo rahulikult pikuta ja mõnuga vahti, kuis tõõsõ valima minekoga rabõlõsõ.
Vahepääl vaheti elokotust, Verioralt Räpinähe. Veriora külänõukogo sekretär es viisi valijedi nimekirja kontrolli, kirot’ viimädse päält lihtsäle maaha ja hädä oll’gi tollõh, et olli katõh nimekiräh kõrraga.
Ku ülemb parteikomitiist tagasi tull’, es olõ juttogi tuust, et ma valimah es käü.
Tä nakas’ hoobis ähinäga alluvidõ käest allkirjo korjama, et Põlva alõvih kerkokellä lüümine är lõpõtõdas, segävät tüütegemist. Mõnikõrd lüüdi ka hingekellä pall’o kavva. Ma ala es kiroda. Kellä lüüdi edesi, a kohtu edemiis ülendedi kolmandas sekretäris.
Ma lasi uma valimissüstemiga Vinne ao lõpuni vällä.
Nüüt ei küsü kiäki, kas kävet valimah vai es, a är nimä kõik valitase, nigu tuukõrdki.
Uuristi Vinne võimu ka majanduslikult. Olli tüül, võti komandeeringu, sõidi esäkodo.
Imä oll’ mõtsa veereh kolhoosi nurmõ pääl kar’ah. Illos septembriilm oll’. Lubasi esi lehmäl ja lambeil silmä pääl hoita ja lasi imä kartoleid võtma.
Eläjä nos’õva ilostõ nurmõ pääl ja ma sai rahulikult kolhoosi mõtsast majalõ katusõlattõ varasta. Valõ ilosa sirgõ 25-30aastadsõ kuusõ vällä, nühe vuksiga jala päält maaha, laasõ är, kanni säläga mõtsast vällä nurmõ viirde, säält kolhoosi hobõsõga kodo moro pääle, koh traktoristist kooliveli ai nä kolhoosi traktoriga kreissaest läbi.
Sai üte pääväga põhipalga, komandeeringuh olõgi iist päävä- ja sõiduraha, tei terve maja katusõroovi ja imä and’ kar’ah olõgi iist kilumannõrgu tävve piimä.
Nii ma sis ehiti 45rubladsõ kuupalgaga umma elämist nigu tsirk pessä.
Omandireformiga sai kadono esä Vabahussõah olõgi iist saadu mõtsatuka tagasi.
Nüüt olõs nuu tati olnova 90aastadsõ mastipuu. Ull sai oltus, a ku ette nii tark olõs ku taadõ, sis häti es olnogi.
Olõs ka miljonääris saanu, ku olõs veidükesegi häbemäldä olnu. SORVVO (sotsialistligu umandusõ riismise ja spekulatsiooni vasta võitlõmisõ osakund) oll’ spekulantõ käest 35 miljonni kokko kraapno ja võlssi rahvakohto deposiitkonto pääle kandno.
Säädüse perrä sai kohtutäitur egä sinnä riismise paragrahvi järge tulno summa päält 5% hindäle.
A ku massukõrraldusblanketi kirotusmassina vahelõ olli pandnu, lei põnnama – kuis ma iks võta üte massukõrraldusõ trükmise iist 1,5 miljonni hindäle, ku ei olõ harino nii suurt rahha nii kergele saama.
Nüüt ei olõ SORVVOt egä spekulantõ, omma õnnõ ettevõtligu ettevõtja. Tuuperäst ei olõki ei miljonäär egä vabahusvõitlõja, a elo lätt edesi.
Sõnakullõja latsõ
1947. aastal kardulivõtmisõ aol tetti meil Urvastõ kandin tuud rassõt tüüd iks talgu kõrran. Perän peeti pitu, süüdi ja juudi ka veidükese. Ega sõs ütstõsõ avitamisõ iist rahha es masta.
Tüükässi oll’ põllu pääl vaia ja nii jäeti minnu ja naabritütrikku süüki tegemä. Üteldi, et midägi muud ei olõ vaia tetä ku puid pliidi ala panda.
Oll’ sääne suur puupliit ja pada oll’ ümärik, ravvanõ. Osa pliidiraudu oll’ är võet nii, et pada oll’ osalt tulõ pääl.
Siiäni om meil mõlõmbil meelen ja naarami, kuis küük oll’ paksu suitsu täüs. Kummargil lätsimi pliidi manu, topsõmi pliidialudsõ ruttu puid täüs ja sõs juusksõmi vällä.
Viimäte joudsõ kõrvõnu hais joba põllu pääle. Paan olli luu ka mustas keenü. Tuu pada mu meelest visatigi är.
Tõrõlda mi sõski es saa, selle et käsk oll’: mugu pandkõ puid pääle!
Maas’ka Miili
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Härg ei nüssä inämb!
Jällelt kuum om, hinge taht vällä võtta... Olõs nüüt, kon kurku jahuta! Võrokõisi vanõmb ja keskiäline põlvkund mäletäs viil kõllast vaati, mink pääl oll’ vereva värviga katõn keelen kirän: KALI ja KBAC.
Tuu vaat saisõ Jüri ja Vabadusõ uulidsa (sis olli külh tõõsõ nime) lähkün hoovikõsõ pääl ni vaadi man kamand’ Kalja-Manda. Timä oll’ tummõt verd tsärre naistõrahvas. Jutt juussõ Mandal vaihtpidämäldä, üten jutuga tull’ tä suust ka makõviina vai likööri hõngu.
Inemise saisi pikän rian, mõnõl olli suurõ karra ja klaaspurgi ligi võedu, et kurgupraavitust kodo viiä. Säändside peräst sai taar ruttu otsa. Ku kraanist inämb tsilkagi es tulõ, patsut’ Manda vaadi küle pääle ja kuulut’: «Otsan! Härg ei nüssä inämb!»
Tuu etendüs sääl hoovinukan käve suvõl egä päiv. Perän saisõ vaadi asõmõl pruun taariputka, nüüt ei olõ inämb midägi. A kuum om ja juvva tahassi...
Raha-ahnõ vanamuur
Kats miist istõ õllõsaalin. Üts kaivas’ tõõsõlõ: «Pagõsi siiä uma vanamoori iist. Egä päiv press mu käest rahha. Üle-eelä küsse viiskümmend eurot, eelä kolmkümmend ja täämbä lepse joba katõkümnega.»
«Mis tä tuu rahaga tege?» uursõ lavvaseldsiline. «Kost ma tiiä, ma olõ-i tälle sentigi andnu!» põrot’ raha-ahnõ moori vanamiis küsüjäle vasta.
| | | | | | | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
