Nummõr' 263
Põimukuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Minevä nätäl’ oll’ Haanimaal suidsusanna nätäl
  • Uudissõ
     
  • Kas ilm lask vilä är võtta?
  •  
  • Vana Võromaa saatkund Seto kuningriigi pääväl
  •  
  • Vahtsõ võrokiilse latsiraamadu
  •  
  • Mehelaul õkva elost
  • Elo
     
  • Rumvoldi Aivar: tüüd või tetä, a vaiva ei tohe nätä!
  • Suvõülikuul
     
  • Rogenbaumi Monika: Harglõ om mu kodu – mu mõtsa, mu jõgi, mu aid...
  •  
  • Hää võrokõsõ ni võrokõisi sõbra, trehvämi suvõülikoolin!
  •  
  • Kaika 24. suvõülikuul Harglõn 10.-12.08.
  • Juhtkiri
    Piimäpukk
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
      
     
    Rumvoldi Aivar ja individualisti tsäikann: tsäist jakkus õnnõ ütele inemisele, a kas piät sis kõgõ tsäid tõisiga jagama?! 
      
    Rumvoldi Aivar: tüüd või tetä, a vaiva ei tohe nätä!
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
    «Tüüd või tetä, a vaiva ei tohe nätä – sis nakkas kõik viltu vidämä,» om kimmäs Võro savikunstnik Rumvoldi Aivar (55), kiä tege üten sõbramehe Lapini Leoga (65) seo lehe vällätulõgi pääväl vallalõ näütüse Võro liinagaleriin.

    Minevä riidi võtt’ Rumvoldi Aivar Setomaal Verskah ahost vällä näütüse jaos palotõdu savias’a. «Veinipeekri, viinapitsi ja kolm suurõmbat anomat tulli ilosahe vällä,» ütles tä.

    «Kõnõldas, et ku palotat tävve kuuga, sis kas tulõ kõik umbõ häste vällä vai lätt kõik persele.

    Ütskõrd läts’ lahki hulga asju, no om mitu kõrda häste lännü... A savikunstnik ei või kunagi kittä, et täl om kümme tsäikanni ahon, õkva tuudaigu või kävvü väiku prõks! ja om ütessä... vai prõks-prõks! ja om katõssa...»

    Rumvoldil om külh koton Kubijal gaasiahi, a tälle miildüs Verska «peris» ahi.

    «Elon tuli ja 1300 kraati saa iks kätte,» kitt tä. «Sändse kuuma man tuhk, mis ahost lindas, võõpas as’a är kah. Tuhk om potas ja üten räniga savi seest tulõgi glasuur, ilma et kunstnik pidänü vaiva nägemä. Ku iks 1300 kraadi man ahi värises ja tuli mühises, saat arvo, et sa ei olõ inämb määnegi juht sääl... Õnnõ niipall’o, et viskat puid ala.»

    Et Rumvoldilõ passis tuu, et korõmb jõud otsustas as’a lõpligu vällänägemise, sis miildüs tälle ka rakupalotus, miä om peri 16. aastagasaa lõpust Jaapanist.

    Inne pruugiti sääl pidolidsõ tsäijuumisõ jaos kirivit Hiina tsäianomit. A nuu es lää kokko zen-budismi mõttõga – tuu pidä kõgõ tähtsämbäs tühjüst.

    Raku-anoma jää-i kavvõst kaiõn silmägi, näide ilo nägemises piät lähküst uurma. A rakupalotus esi om nii väkev kaemisõ mäng tossu ja mühinäga, et Rumvoldi Aivar kutsuti tuud Seto kuningriigi pääväle näütämä.

    Savikunstnik seletäs, et ku päält harilikku palotamist lastas ahol tassakõistõ är jahtuda, sis raku-palotusõ puhul aias kraat ahon vähämbält 1000 pääle, nikani ku vaap lätt päält sulama.

    Sis nõstõtas anoma kipõlt tangõga vällä ja tsusatas poolõs sekondis vette. Edesi pedäjänõklu vai saepuru sisse. Saepurust palotas süsinik vaabalda osa sisse kriipsukõsõ. Vesi tege vaaba sisse lahkit ja mullikõisi. Määne annom vällä tulõ, ei tiiä kunstnik kunagi ette.

    Üts Aivari lemmik rakutehnikan om individualisti tsäikann: tsäid jakkus õnnõ ütele, kokkohoitmisõ märgis käü kaasõ asõmõl kanni pääle tsäikroosikõnõ, minkast päält tsäi tõmbamist individualist juuma nakkas (tuu om päähämäärmisjutt kundõlõ, tegeligult saaki-i rakutehnikan suuri asjo tetä, läävä viišoki peräst lahki).

    Kukki või arvada, et Tal’nan omma rikka kundõ lähembäl ja targõmb olnu sääl ellä, lää-i Rumvolt Kubijalt kohegi.

    «Ku sa väega hääd tüüd tiit, löütäs sinno kas vai mõtsa takast üles,» om tä kimmäs. « Ku tõsõ rüükvä, et nä omma hää, sis väega hää tüü tegijä või vakka olla – om pall’o sündsämb. Tüü esi kõnõlõs.»

    Har’otaminõ meistris ei tii!

    Aivar imehtäs, kuis inemisele üteldäs päält paari kuud opmist: olt meistri, mine, müü ummi as’akõisi! «Näi minevä aasta Tarton tervet rita naid «meistriid» – kurva ja kur’a ummi letikõisi takan, kiäki es taha näide «meistritüüd»,» ütles Rumvolt. «Viil üteldäs, et har’otaminõ tege meistris – ei tii! Har’otaminõ või tetä sellis vai parõmbal juhul har’otamisõ meistris, a ei inämb. Meistris tege iks vaba vaim!»

    Aivarilõ om savitüü eloviis. Rikkas tuuga ei saa, a saat är ellä. Tiit, midä tahat ja kuna tahat.

    «Ku lätt häste, tiit 14tunnidsõ tüüpäävä. Tõnõ päiv no ei lää kuigi ja läät parõmb mõtsa siinde,» seletäs tä.

    Aivari juhtmõtõ om: tii tüüd, a vaiva är näkku! «Nigu nakkat vaiva nägemä, lätt tulõmus sitõmbas,» tiid tä.

    Aivarit avitas kunsti luumisõ man iks luudus. Tä võtt 150 aastakka vana puutükü vai kala sälgroodsu ja lüü tuu jäle poti pääle. Tsiuhkas vaapa kah pääle ja palotamisõ man tulõ jäl luudus appi. A ku as’akõnõ iks küländ hää saa-i, sis lätt tuu prügükasti.

    Kuri om Rumvoldi Aivar ka tõisi kehvä tüü pääle: ku midägi tetä, sis õnnõ kõrraligult.

    «Rootsin keskao festivalil võtsõ kätte üte noorõ savikunstnigu as’akõsõ, tõmbsi käega alt ja piopesä lahki – vaabast oll’ üts kildakõnõ jäänü. Ma vissi tuu as’a maaha, trampsõ purus kõgõ rahva iin...»

    Viletsät kunstkäsitüüd kannata-i Rumvolt eski kaia. «Kruusi pääle om tsikõrdõt liinapildikene, ala kirotõt «Võru»,» seletäs tä. «Panõt ritta «Võru», «Viljandi», «Karpatõ» «New York» – noh, olõt käünü sääl ja mis sis?»

    Võromaa märke kaubas tegemisega piät Aivari meelest kah ette kaema. «Tamula vanamiis ku märk om väega väkev, a kruusi pääle ei passi,» om timä arvaminõ.

    Ütine näütüs sõbra, seto juuriga Räpinä mehe Lapini Leoga oll’ viimädse mõtõ. Lapinilõ miildüs kah tühjüse teema – timä pilte pääl olõ-i kunagi ülearvo vidinit olnu.

    «Et tä om hulk aigu Tal’nan elänü, sis mi saami häste läbi, mi vaihõl ei olõ säänest võrokõsõ-seto pusklõmist,» muhelõs Aivar.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin