| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Suvõülikuul |
|
|
|
Põllumehe tahtnu teedä, kas piät vilä kipõlt är võtma vai lask ilm tuud rahulikult tetä, a ilmatarga väega kimmäst vastust ei anna.
«Tunnus, et luudusõl kipõt ei olõ,» ütles Räpinä luudusõmiis Lepiski Arvi. «Seo kuu lõpu poolõ piässi tulõma üts vihmatsõmb aovahe, a septembrikuu piässi tulõma peris illos viil.»
Lepiski Arvi arvas, et põllumehe saava timahava ilosa saagi. «Räpinä kandih om egäl puul väega illos korgõ vili, nii korgõt ei mäletägi!» kitt tä. «Kartol om kah peris illos, ku lätt vihmalõ, sis nakkas muidoki lehemädänik kimbutama, ku olõ-i tuu vasta pritsit. A ega inne saa ei saaki korista, ku vili ja kartol valmis saava. Ku no viil ilosit ja lämmit ilmo pidä, sis lätt tuu muidoki kipõlt.»
Varstu ja Antsla kandin toimõndaja luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan arvas, et parhilla saa ei ütegi as’a pääle kimmäs olla. «Seo suvi om näüdänü, et ei olõ üttegi püsümist,» ütel’ tä. «Mis edasi saa, tuu kotsilõ omma luudusõ-märgi kah väega vastapididse: üte ütlese, et ilm lätt külmäs, tõsõ, et lämmind tulõ viil.»
Tä arvas, et või olla eski niimuudu, et üten Võromaa nukan tulõ hää ilm, a tõsõn kehv. Tuuperäst soovitas Pulga Jaan põllumiihil külh vilä nii kipõlt är võtta, ku saa – miä tettü, tuuga kõrran.
«Minnu huvitas kõgõ inämb, määne tulõ järgmäne talv, a tuu kotsilõ ei ütle luudusõmärgi viil midägi, tulõ süküskuu lõpuni uuta,» seletäs Pulga Jaan.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
