Nummõr' 262
Hainakuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Regilaul muinasmajalõ
  • Uudissõ
     
  • Paganamaal võti merirüüvli är Kikkajärve saarõ
  •  
  • Haanin tulõ savvusannanätäl
  •  
  • Tulõ 19. Seto kuningriigi päiv
  •  
  • Kikkasiini om hulga
  • Elo
     
  • Noorist kikkist, ületalvõ hoiõtuist kartliist, vannust mehist ja muust
  • Märgotus
     
  • Võrumaa sport om mõtsan
  •  
  • Vanan Võru haigõmajan juhtu...
  • Juhtkiri
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
     
    Pööräne pull
     
    Riitsaarõ Lainõ


    Ku mõtlõma nakkat, sõs olõssi seo lugu juhtunu nigu eelä, a periselt om müüdä joba pia neli aastat.

    Riitsaarõ Madisõl om esätalo ja hobi kasvata pul’okõisi, nigu tä näid kuts. Laut om olõmah, vili ja hain ka umast käest võtta. Mikroelemente piät mano ostma, muido ei lää pul’okõsõ edesi.

    Kääpäl oll’ sõs vanah kar’alaudah eläjide kokkoostmisõ punkt, kohe oll’ Madisõl kirja pant, et kõrraga tuvvas kats pulli.

    Autojuhis oll’ seokõrd Kautsi Raidar ja viil appi kutsutu Toropi Väino. Olli no kolmõkõistõ, tõnõ tõsõ poolõ pääl pullil ja kolmas ai tokiga takast. Nii om pul’odõ auto pääle ajamisõga kõgõ toimõ saadu.

    Väikumb pul’o oll’ kõvõmb. Ei tiiä, mis tälle es miildü, joba laudast es taha vällä tulla, nakas’ rabõlõma ja umma jõudu näütämä. Pand’ joba mehe mõtlõma, mis tetä.

    Naid eläjäkeisi söödeti kõik suvi laudah. Vällä päävä kätte tuudi õnnõ lehmäkene – sõs om tä tervemb ja piim kah parõmb.

    Ku pul’o oll’ laudast vällä saanu, võtt’ tä uma tuurõ jõvvu kokko, tõmmas’ ümbre sarvi köüdedü kabla purus ja pand’ õkva üle nurmõ mõtsa. Es jääki muud üle ku üts pull, kes oll’ auto pääl, är viiä.

    Kääpäl oll’ eläjidega autist järekõrd. Läts’ sõs perremiis Riitsaarõ Madis ja küsse kokkoostja käest, kas saasi järekõrrah ette, täl pagõsi tõnõ pull mõtsa ja nüüt piät külä kokko ajama.

    Lubati külh ja sai üts elläi üle antu.

    Juhusligult sõitsõmi ma ja miis Ülo ka Madisõ poolõ. Sis tulli viil külämehe, meid sai kokko säidse inemist. Plaan oll’, et läämi mõtsa, võtami ritta ja ajami pulli kodo tulõma.

    Võtimi ka lehmä kotost ketiga üteh, et ku pull mõtsast vällä juusk ja tõist eläjät näge, vast tulõ timä mano.

    Saimi pulli tsõõri sisse võtta ja naada kodo poolõ ajama, a pull es kullõ inämb kedägi.

    Tormas’ nurmõ pääle, koh oll’ Loka Arvi uma pojaga. Pull rünnäs’ poissi. Tuu juusk’ elo iist pullil iih, sis juusk’ esä pullilõ perrä. Ütekõrraga käänd’ pull hinnäst ümbre ja naas’ Arvit takah ajama.

    Arvi tekk’ joosu aigu kõrvalõhüppit ja pull pand’ õkva mõtsa nigu pööräne. Juusk’ Ülost paari miitre takast müüdä ja näkk’ umma perremiist, kes rüükse: pul’o, pul’o, pul’o!
    Ollimi kõik puiõ takah. Kõrras jäi pull harguh jalguga saisma, valmis ründämä umma perremiist. Mi ollimi peris är hiitünü, es saa kõnõlda ega liiguta.

    Perremiis Madis ütel’ sõs, et tä lätt ja tuu lihonik Noolõ Kalmeri appi, mi piät õnnõ pullil silmä pääl hoitma, kohe tä põrotas.

    Es lää tä kavvõlõ – marssõ paarkümmend miitret edesi ja visas’ hinnäst pikäle. Mi jäimi mõtsa puiõ taadõ uutma, es tohe kõndi egä kõnõlda, muido kargas pull pistü ja pand müllämä.

    Hirm oll’ väega suur.

    Ku lihonik Kalmer ja Madis mõtsa jõudsõva, karas’ pull pistü. Sõs käve kats pauku ja mi kõik hingsimi peris süvält. Madis läts’ traktori perrä, et pul’o kodo viiä.

    Edesi tull’ pall’o mõtlõmist ja tegemist. Majanduslikult oll’ seo suur kah’o, a perremiis Madis oll’ rõõmsa.

    Tä kõnõlõs täämbädse pääväni, et seo lugu võinu väega kurva lõpu saia. Hää iks, et kõik ello jäivä pääle pul’o.


    Sann ja piprõpiiretüs
     
    1975. aasta paiku palli meil sann maaha. Sann sai kütetüs ja lätsimi naabrimiist lautsilõ pandma. Ku tagasi joudsõmi, sis sann palli ja sõsaralatsõ as’ativa sääl.

    No ehiti sõs vahtsõ sanna. Sõsarapoig avit’ kah palgiotsast kinni hoita, ku täl parajalõ unõaig es olõ.

    Sann sai valmis. Pääle õgasugumaidsi pruuvmiisi võisõ sääl kävvü – lõunõt jakku kõigilõ. A sõs löüdsevä mu velekese, et sann om õnnõ näide uma. Varra valgõst kooni ilda õdaguni oll’ sann kinni. Küsüti, et midä nä sääl teivä.

    No hummugu panti sann tossama ja lasti läbi torrõ präskat, perän, ku sann ja puskar valmis, naati mõlõmbit pruukma. Nii et ku õdak käen, sõs võisõ ka tõõsõ sanna minnä. Mõskõ jo sai, a lõunõt es olõ!

    Kõnõli tüü man tuud värki. Sääl käve ka üts noorik rohupoodist jalgu puhkaman ja ei mäletägi, kiä and’ hääd nõvvu: las nä kütvä sanna är, sõs vala lava pääle piprõpiiretüst. No ma sõs teigi nii.

    Herrä lätsi sanna, a pia tulli rüükmisega vällä ja vahtsõva vaeldumiisi ütstõsõ autoriteete. Üts ütel’ tõõsõlõ: «Poiskõsõkurat om žiletiterri lava pääle puistanu, nüüt omma muna lännü!»

    Imä kai kah aknõst vällä ja ohas’: «Kül naa poja omma nall’aga mul!»

    Pääle tuud es olõ sannankäümisega inämb häti. Kae, kon sai rohi!


    Mõttusõ Kalev

     
    Hiir tege muusikat
     
    Meil om kotun klavvõr, peris tüükõrran pill. Ütel pääväl kuuldsõ mu sõsar, et kiäki mäng klavõrit. Tä tiidse, et kedägi pääle timä ei olõ tarõn.

    Sõsaral tull’ sääne hirm pääle, et tä peläs’ eski kaema minnä, kiä mäng.

    Viil sõs, ku mängmine vakka jäi, juusksõ tä kõrvalmajja ja kõnõl’ vanavanõmbilõ, kuis kiäki mängse klavõrit. Kiäki es usu, et klavvõr esi mäng. Sõsara jutu pääle õnnõ naarti ja tedä peeti ullis.

    Järgmädsel pääväl kuuldsõ mu imä kah, et klavvõr mäng ilma mängjäldä.

    Nakas’ sõs imä asja uurma. Imä om mul julgõ naistõrahvas, mitte mänegi jänespüks.

    Tä hiilse tassakõistõ tarrõ ja nõstsõ klavõrikaasõ üles. Midä tä näkk’?! Klavõri kiili piten juusksõ väiku hall hiirekene.

    Nii julgõ meil imä nüüt kah es olõ, et hiirele ots pääle tetä. Klavõri sisse es saa tedä kah jättä. Imä kutsõ pini tarrõ ja käskse hiire kinni püüdä.

    Seokõrd oll’ hiirel parõmb õnn ku pinil. Pakku sai tõnõ. Meil hindäl oll’ nall’a nabani, et kae, mi perren omma eski hiire musikaalsõ. Panõ vai muusigakuuli!


    Anioti Eliise
    Parksepä keskkoolist


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Püksinöpsi suurõ ku pullisilmä

    Taa lugu om tuust aost, ku Võrol oll’ viil teenindüskombinaat Tamula.

    Tuu kombinaadi korgõ ülemb tõi uma kaadsa keemiliste puhastustõ. Kõrd oll’ sääne, et nöpsi tulli inne puhastamist är lõigada. Töie vastavõtja pakk’, et kundõ esi lõikasi nuu iist. Kuis timä tõsõ naasõ mehe püksinöpse iks arotas!

    Ülemb oll’ laadna miis, a sis näüdäs’ umma korgõt ammõtit. Tä ütel’, et egäüts tekku tuud tüüd, mis om timäle ette nätt. Töie vastavõtja lõigas’ nöpsikese iist ja pand’ kilekotti, mink man oll’ kundõ nummõr.

    Ku ülemb tull’ nädali peräst kaadsõlõ perrä, sai tä uma puhta, triigidü ja viigidü ihokattõ kätte. A püksnöpsi es olõ joht uma! Nuu nöpsi olli suurõ ku pullisilmä!

    Ülemb muidogi es tiiä, et tüükua naasõ tahtsõ veidü vigurit visada. Nä otsõ vällä kõgõ suurõmba pal’tonöpsi ja umbli nuu peremehe püksele ette.

    Inne ku juhtja ammõtnik sai suu vallalõ tetä, arodi tüükua naasõ «pullisilmä» üts-kats-kolm iist ja umbli kipõlt õigõ nöpsi asõmõlõ.

    Taa luu kõnõl’ mullõ tuusama töie vastavõtja.

    Täl oll’ õnnõ perädü hallõ, et pükse tagasiandmisõ nali jäi nägemäldä: tuul pääväl oll’ tüül tõnõ töie vastavõtja.



     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin