Nummõr' 262
Hainakuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Regilaul muinasmajalõ
  • Uudissõ
     
  • Paganamaal võti merirüüvli är Kikkajärve saarõ
  •  
  • Haanin tulõ savvusannanätäl
  •  
  • Tulõ 19. Seto kuningriigi päiv
  •  
  • Kikkasiini om hulga
  • Elo
     
  • Noorist kikkist, ületalvõ hoiõtuist kartliist, vannust mehist ja muust
  • Märgotus
     
  • Võrumaa sport om mõtsan
  •  
  • Vanan Võru haigõmajan juhtu...
  • Juhtkiri
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
      
     
      
      
    Noorist kikkist, ületalvõ hoiõtuist kartliist, vannust mehist ja muust
     
    Pulga Jaan, luudusõ- ja talumiis
     
    Seo ilma aigu arvatas, et kõik hää ja tark tulõ Internetist. Innembä loeti tarvilikkõ tarkuisi kallendrihannast. Tuust om pall´u aigu müüdä lännü ja üts jagu tarkuisi om vanas lännü, a üts jagu ei olõki rahva sekkä jõudnu. Proovisi tsipa perrä avita.

    Maainemise egäkeväjäne murõ om: kohes panda talvõst, söögist ja siimnest üle jäänü kartul. Selge, et üle tedä jääs, arvõsta, kui taht. Muiduki, mõnikõrd tulõ ka puudus, a tuu om harv juhus.

    Tihtipääle kuulõt säänest juttu: tulõ võtta paar põrsagõist, hulga kartliid jääs üle. Aga inne aprilli joht ei saa, laut om külm.

    Tuu jutu kotsilõ võit üldä: kõik om õigõ, aga jutt om nõrk. Mille? A selle, et aprillin võet põrss ei jõvva perräjäänü kartlilõ suurt midägi tetä. Selge tuu, et päält jaani kartul inämb tsiapõrsalõ süütä ei kõlba ja põrss vahis aia vahelt, kas kiäki toonu tälle vesihaina vai ohtiid vai kasvai püdselehtigi.

    Tol keväjäl om põrsa «isiklik panus» kartli asjun õigõ väikugõnõ, aga võinu olla pall’u suurõmb, ku põrss olõs majja tuudu septembrin-oktoobrin.

    Aga egas tsiga olõ ainukõnõ kartlisüüjä. Küländ hulga laskva läbi kere pardsi, lihakannust kõnõlõmalda. Ja kui kartli peräots inämb kellelegi sisse ei lähä, sis lumbin kogrõ söövä är perägi, ku kõrralikult keedät. Kogrõ võit perän tsialõ vai kannulõ kiitä ja nii saat ainiide tsõõri klapma.

    Mõni sõna lehmist

    Ütsikiide taludõ pernaasõ kurtva: võtasi vai vahtsõst lehmä (tuu tähendäs: kunagi innembä näil timä oll’), aga tuu and väega pall’u piimä, ei jõvva är tarvita.

    Säändse jutu takast paistus vällä sulaselge mõttõlaiskus. Küsümi tõisildõ: ku pall’u tuud piimä tegeligult är tarvitõdas? Vast kuus-säidse liitrit kõigi kasse ja naabriidega.

    A mille sis ei peetä säänest lehmä, kiä täpselt nii pall’u piimä andki? Om näütüses dexteri tõug: esi väikugõnõ, süü hulga veidemb ja laudan võtt ruumi ka veidemb. Üte suurõ mustakirjä lehmä asõmõl võinu pitä kattõ dexterit ja nuu saanu nii poigima timmi, et piimäga vahet sisse es tullu. Ma nimma viil puulsalahuisi, et PRIA-n om lehm iks lehm ja toetust mastas pää päält.

    Kohvipruun munakuur

    Kogoniste nõrga omma rahva tiidmise kanaasjandusõst.

    Parõmbal juhul tiidvä inemise, kost vai määndse raha iist saat osta välläpraagit kannu.

    A noidõga om sääne asi, et näid peat eriseguga süütmä, muidu nimä suurt ei munõ. Ja söögihädä om näil ütest joonõst nigu toonõkurõl: ku saasi, neeläsi vai kitsõtallõ alla.

    Vai sis munakoorõ värm. Poodin müvväs ilusiid kohvipruunõ munnõ, minkäl munakõllanõ kah ilusat erksat värmi. Kotun kana säändsiid ei munõ.

    Ei munõ? Munõsõ küll, ku puuri kinni panõt ja paprikat-põrkniid sisse söödät. Kuvõrd muna tõisist parõmb om, kahtlanõ. Muiduki mõista, ku munakoorõ värmist jutt, sis piat vastav tõug kah olõma.

    Eestin om üts Prantsusmaalt perit tõug, maran, kelle munakuur om tihti viil pall’u tummõmb ku «poodipruunel» munnõl.

    Ültäs viil, et noilõ munõlõ ei nakkav salmonelloos külge, munakoorõ poori ollõv pisilasõ läbilaskmises ülearu väiku. Ja liha om maraniil ärtuntavalt paremb ku moil, mu arust pall’u paremb ku broileriil.

    Ülepää, prantslasõ omma uma kana arõtanu tuu arvõstusõga, et liha süvväs Pariisi restoraanen nahka ja nuu asutusõ teedüperäst hõela kraamiga ei kauplõ.

    Mille jaos om kanal hari?

    Prantsusõ tõugõl (mitte kül maraanil) om esimuudu hari, nigu kats sarvõ olõsi pään pistü.

    Keskmine eesti pernaanõ tunnistas õnõ lehtharjaga kannu, suur jagu ei olõki tõistsugutsit nännü.

    Tasus siski hindäle selges tetä, mille jaos kanal vai kikkal hari om. Harja päämine otstarvõ om suvõl kuuma ilmaga verd jahuta. Talvõl om lehthari väega halv, külmäs kergele är. Kumba sis Eestin inämb vaia om, suvist jahutamist vai talvist lämmistämist? Pellädä, et talvõ üleelämine om tähtsämb.

    Mille sis peetäs päämidselt lehtharjaga kannu?

    1) Nii oltas harinu.
    2) Ei tunta tõisi võimaluisi.
    3) Lehtharjaga kannu om keremb soetada.

    Inglismaal om küländ hää munakanatõug – redcap. Tuu om ruusharjaga. Kanadan om illus ja jõuline ruusharjaga tõug – chantecler (žantaklöör). Esiki kunagidsen Erich Honeckeri riigin Ida-Saksamaal arõtõdi hää munakanatõug, dresdener, kel om ruushari. Ma küll ei mõista sellätä, mille Eestin noid ei peetä, mi ei olõ jo lõunamaa. Meil lastas talvõl kikkal hari är külmädä ja ikõtas, et mis sa tiit, laut om külm. Lori jutt, lauta om vajja õigõ kanatõug sisse panda.

    Külmänü harjaga kikas

    A külmänü harjaga kikas om nika ku jaanipääväni suguvõimõlda. Muudkui sõkk kanul sällän, tolku midägi.

    Tihtipääle tulõva pernaasõ säändse jutuga, et kikas om ülearu rassõ, sõkk kana är.

    Tegelikult om kikas vana vai talvõl är külmänü ja tä sõkk kanul sällän ilmaasjanda, vannu mälestüisi peräst. Eestimaa talv om kikkiile ülepää rassõ üle ellä, nii et üle üte aasta ei soovita kikast pitä. Ku sügüse laatu pääl tsipa ümbre kaia, sis säält saat igäveste ilusiid kikkiid.

    Andkõ sis noorilõ võimalus! Ja hallõ süämega noorigu hoitku paremb vannu mehi.

    Aga ku mõnõl iks viil kanast kahju om, et tuu piat rassõ kikka vällä kannatama, sis kaegõ kalkunit: esäkalkun om vahel imätsest kolm-neli kõrda rassõmb. Eesti vanasõna ütläs tuu kotsilõ: kunas hiir innembä hainakuhja ala är om pitsünü?

    Kuna kana sünnüs?

    Ütsjagu imelik asi om geneetikaga. Keeletü tä meil inämb ammuki ei olõ, a rahva siän liigus iks peris imelikkõ arusaamiisi.

    Näütüses saa ütsjagu pernaisi aru nii, et nigu elämiste tiukri kikka soetat, nii nakkasõ kana pääväpäält väiksiid munnõ munõma.

    Geneetika perrä tulõva väikse muna iks järgmisen põlvõn – sis, ku tollõl tiukril om õnnõs lännü kanalõ poja tetä ja kanal nuu üles kasvatada. Tulõ aru saia, et kana sündümise päiv om munast vällätulemise päiv, mitte muna munõmise päiv.

    Nüüdsel aol liigus egäsugutsit värmi munnõ. Araucana tõug om perändänü sinitsiid munnõ.

    Sinidse muna geen käü tõisist üle (dominiir), nii et ku panõt sinitsiid munnõ munõja kana kokku valgiid munnõ perändävä kikkaga (vai vastapite), sis järgmine põlv munõs sinitsiid munnõ. Pruuni munaga om tsipa tõisildõ: pruun ja sinine andva kokku rohilidse, umbõs nigu mõtspardsil.

    Tasus viil teedä, et parhilladsõ valgõ kana ei olõ kaugõltki nuu leghorni, kinkäs munnõga vanõmb rahvas üles om kasunu. Leghorne om Eestist piaaigu võimalda löüdä. Lähemb kotus, kon näid lövvüs, om tsipa siinpuul Riia liina.

    Sugupoolõ määräjä

    Üts keerulidsemb geneetiline jant om varajanõ ja illanõ sulgimine.

    Mõnõl tõul tulõva kanapojal suurõ sulõ varra pääle, mõnõl võtt tuu asi aigu. Illadsõ ja varajadsõ sulgimisega tõugõ umavahel ristatõn võit saia säändse segu, kon kikka ja kana omma jo varra tunda. Tuu mass õnõ üte kimmä ristamise-skeemi kotsilõ.

    Ei olõ nii, et ma näe illadsõ sulgimisega kanapoiga ja ütlä, et tuu om kimmäle kikas (vai kana). Tuud om võimalik üldä sis, ku tiiät kimmäle, määnest tõugu oll’ kanapoja imä ja määnest esä. Tuu asi om eesti talupoja jaos kipõn keeruline. Pall’u lihtsämb tunnus om tedrekarva kanapojal kriips pää pääl vai mõnõl tõsõl tõul juti sällä pääl.

    Aga ega sääl kiäki suurt valskust ei tiiki. Valskust tetäs broileriide man, a noidõ sugupuult määräs õnõ välläopnu sugupoolõ määräjä, uma ala asjatundja.

    Taa jutu võinu aia ku pikäs ja keerulidses, aga võit üldä ka lihtsäle. Ku lehtharjaga kikas tükis talvõl laudast vällä, sis määrke hari vasõliiniga kokku. Ja ku vanõmb miis ei püsü talvõl külmäga tarõn, sis sall kaala.

    Lämmi mõsu lätt kah asja ette.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin