|
|
| | | Ütest kangõst Haani mehest | | |
Eesti Vabariigi edimädsest aost om meeleh, ku Haanihe ehitedi president Pätsi rahaga turistõkodo ja tollõ juhataja oll’ Haani hing Piiri Enno. Timä kirot’ Haani rahva elost aolehih.
Om meeleh jutt Haani valla inemiisi nimmist Võromaa leheh. Haani vallah oll’ 86 Jaani ja 95 Marri, 50 Rudolfit, hulga Augustiid ja Alvisid. Mu naabripoiss oll’ Kalju – vallah oll’ 21 Kaljut.
Piir kirot’ ka Haani mehest Vidrikust, kiä meisterd’ sannahkäümises vihtlõmismassina.
Rahvasuu perrä oll’ massinal 99 vihta küleh ja saas oll’ nui. Ku vihtlõmisõ aigu nuiaga ihho piteh sait, sis pidit massina alt är minemä ja tõõsõ inemise massina ala laskma. Periselt oll’ vihtu kümme kõrda veidemb ja massin oll’ ilma nuialda.
Ku mõni meistrimiis taht kah turistõ jaos vihtlõmismassina tetä, sis pidäge meeleh, et patenti timä ei saa – edimädse vihtlõmismassina meisterd’ iks Haani miis Vidrik.
Naidõ nimmiga om niimuudu, et vanast oll’ vanõmbil selge, mis latsõlõ nimes panda. Pikkä märgotamist es olõ.
Nüüt tulõ inämbüste ankeeti kirota ka uma sugu. Muido ammõtnigu saa-i jako, kas om meesterahvas vai naistõrahvas.
Püvvetäs panda latsõlõ sääne nimi, midä tõisil inemiisil ei olõ. Nigu mõni ülelüümise vaim olõsi pääle tulnu. Mõni nimi kõlbasi külh lehmäle vai pinile rohkõmb ku latsõlõ.
Piiri Ennost viil niipall’o, et tä oll’ Haani maanuuri tsõõri juht ja võtsõ ossa katõst ratsarügemendih hukkasaanuidõ avvosambidõ vallategemisest. Nuist juhtumiisist kirot’ tä mõnõ artikli kah.
Tuu iist naksi kommunisti tedä kiusama ja Enno pagõsi uma perrega är Villändimaalõ. Sääl võtsõ tä hindäle tõõsõ nime: Enn Tiiro.
A punatsõh põrguh es olõ kellelgi päsemist. Nuhiti perrä, võeti savikivivabrikuh tüü mant kinni ja saadõti Vinnemaalõ vangilaagrihe.
Enno es usu, et tä viil eloga tagasi tulõ ja võtsõ karmanihe Eesti mulda, et kohki Tsiberimaa mullah havvah niigi pall’o Eestimaad täl üteh olõsi.
Vangivalvja kaiva õga kõrd tedä nigu ullikõist, ku läbiotsmist teivä ja karmanih mulda näivä.
A Enno tull’ vangilaagrist tagasi ja nakas’ vanõmba aoluu uurjas, elli Villändimaal.
Ku Munamäel kolmandat kõrda ratsarügemendi hukkasaanuidõ avvosammast valla tetti, sis oll’ Piiri Enno avvokülälisen jälki platsih, pidi viimädse kõnnõ ja lõpõtusõs ütel’: «Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel.»
Villändimaa inemiisi käest kuuli, et ku Enno är kuuli, sis ollõv tälle hauda üteh antu tuu karmanitäüs Eestimaa mulda, mis oll’ Vinnemaad piteh pall’o reisi saanu.
Pressi Einar Haanist Pressi küläst
| | |
Oll’ illos keväjäne päiv 1950. aastidõ algusõn. Olli edimädse klassi lats ja vahetunnin joosimi kooliaian. Sai hällü pääle, kohe oll’ kõgõ suur tükmine. Oll’ üts rummal toukõlõminõ, ma põrksi hällüga taiva ala ja säält maaha, palk sattõ sälgä.
Meelen om, et lindsi ja lindsi... Sis oll’ kavva aigu meeleldä olõmist... Tundsõ ümbrekunda, ku mu rädsitüt ihokõist hobõsõga Vahtsõ-Kuustõ haigõmajja viidi. Säläluu ümbre oll’ pall’o küleluid katski.
Tuu vankrisõit tegi egä hobõsõga sõidu vastamiilses. Ka hälnü ei olõ ma päält tuud inämb kunagi.
Pikuti aastakõsõ koton, selle et es püsü pistü. Sis tull’ vahtsõnõ hädä. Päält sõta oll’ üts luutiisikusõ vorm nakanu latsi murdma.
Saadõti minno kah Tartudõ Kalevi uulitsalõ, kon oll’ Masingu villan latsi luutiisikusõ sanatoorium. Oll’ pall’o noid, kel luu tõõsõs lännü. Sääl lõigati õigõmbas.
Tohtõrdaminõ käve nii, et sängü kipsvormi, rahun pikutaminõ, süsti, kipõ roho ja sis tetti pilte. Olti iks viis kooni säidse, vahel ka ütessä aastat.
Ma sai pia vällä, a minno kirotõdi terves kooliaastas vabas ja ma kaoti 3. klassi. Sis lätsi salahuisi tõsõ rajooni kuuli, a tulli krambi ja iin oll’ jälki Kalevi haigõmaja.
Vot kõik nuu ravialodsõ saiva koolin kävvü. Väiku mudilasõ olliva klassõ kaupa üüpäiv läbi kuun, suurõmba veeti koolipäävä algusõn tsõõrõga sängega kokko ja õdagupoolõ tagasi.
Haigõmajan oll’ eesti kiil ja tuud keelemurdmist oll’ iks rassõ aia. Kodohalu oll’ nii suur, et palvõ olli mõttõn võrokiilse. Ütesttüküst oll’ karantiin ja küllä lasti harva. Nii naa aasta lätsivä.
Imehtä, kuimuudu meid ekäütte tohtõrdõdi, tasoti, vannitõdi ja usuti, et asja saa.
Võromaa latsi oll’ haigõmajan kümnit. Haigõmaja hoovi pääl olli katõl suvõl kokkotulõgi.
Nüüt om tuun Masingu villan kunstikeskus ja mi saal-palatin Karlova kohvik.
Ligi 200 tull’ meid ütele kokkotulõgilõ kokko. Oh tuud kallistamist, ärtundmist ja tenomiilt!
Pall’o kasvataja ja oppaja omma elos aos miilde jäänü. Üts kuulsa Võrumaa juuriga kirändüsoppaja om Laanpere Luule. Võromaa juuriga oll’ ka õdõ Kullamaa Aino, kelle hõigunimi oll’gi õdõ Kullamunakõnõ. Võrolanõ oll’ ka jalgu ja sälgä tasoman – Kuhja Asta.
Timä opas’, kuis ellä, et miil rõõmsamb olõsi...
Matõmaatigaoppaja Laarmanni Jaak oll’ soomõpoiss. Kokkotulõkil tä tulõt’ miilde, kes ku ull’ oll’ ja kes ku pall’o tsihvas’. Kes võrokõisist toda aigu mäletäse, andkõ teedä.
Ma arva, et tuu elokuul andsõ meile rohkõmb ku miäki muu. Ku kokko saami, ei kõnõlõ kiäki rahast ja rassõst elost. Naarami, et elämi viil! Pall’odõst ilotuist pardsipoigõst omma saanu ilosa luiga.
A suurõmb hää taa jälle as’a man oll’, et mi kõik naksimi nägemä tõsõ avitamist. Tuu oll’ ku käsk: sait sängüst jalgu pääle, tull’ tõist avita.
Tuuperäst ma ei lää ilmangi hädälidsest kaariga müüdä, iks avida. Ei tiiäki, kuis elo lännü, ku tuud keväjäst päivä ei olõs olnu...
Raudkatsi Ene, Kruutusõlt peri võrokõnõ
| | | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
Pääleht