Nummõr' 261
Hainakuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro liin sai Kaarnakivi
  • Uudissõ
     
  • Illos seletüs erävaldusõ sildi man
  •  
  • Võrokõsõ sanna-näütemäng tull’ Soomõn püüne pääle
  • Elo
     
  • Näütlejäs saamisõ läve pääl
  • Juhtkiri
    Piimäpukk
    Vana pilt kõnõlas
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
     
    Soomõn maas’kit korjaman
     
    Otsa Kallõv

    Tossin aastakka tagasi käve ma kolmõl suvõl Soomõn (1998-2000) Karkkila (ümbrepantult kompvek) liina lähkün maas’kit korjaman. Tuu liinakõnõ jäi Helsingist umbõs 60 kilomiitre taadõ.

    Edimäne suvi olli maas’kanurmi pääl ka Kosovo sõapagõja. Noidõ siän oll’ egäsugumast rahvast. Ellimi katõ ja nelä kaupa haagitsin, kon oll’ eelektripliit.

    Nurmi oll’ suuri ja väikeisi. Üts nurm oll’ kilomiitre pikk, a tuu-iist kitsas, nii 50–70 miitret lagja. Kõrraga oll’ tüül 100–120 inemist. Tüü käve inämbjaolt kellä 7–13.

    Mar’a viidi mitmõ massinaga Helsingi turgu müüki. Mar’akaaldja olli Soomõ mehe. Üte nimi oll’ Ville ja tuu jõi egä päiv resti (20 plekkpurki, 0,33 ml) Lapin Kulta olt är. Perän kärot’ tuu sell meid kõrvalteid piten mikrobussin magamiskotussõhe, miä oll’ mitu kilomiitret kavvõmbal.

    Üle päävä kütimi sääl ka Soomõ sanna, miä oll’ väiku hõrnajõõ veeren. Sääl oll’ hüä jahhen viin tsukõlda. Hõrnajõõst sai pääle tüüpäivä ka kallu püüdä. Kallu oll’ sääl kattõ sorti – hõrna ja harjussõ.

    Püvvedü hõrna pannimi tuurõlt õli ja soolaga purki ja järgmädsel pääväl võiusaia pääle – perädü hää oll’! Hõrnit sai ka fooliumi seen tulõ kotsil küdsetüs.

    Edimäne aasta käve ma Soomõn ütsindä, a järgmädsel aastal olli tütar Marilyn ja naanõ kah üten.

    Soomõn sai tutvas ka üte kunstnikuga, kelle nimi oll’ Markku Juuti. Tä kutsõ minno ütskõrd Soomõ sõaväe herneruuga pruuvma.

    Järgmäne suvi vei Markkulõ paar pudõlit Viru Valgõt, mille tä õkva vallalõ tekk’ ja ütel’: «Nüüt joomi viina Itaalia muudu!» Sõs vali tä viina kuuma kohvi sisse. Ma ei olõ ei inne ega päält tuud viina nii joonu.

    Ku viin juudu, tekk’ Markku raudkapi vallalõ ja võtt’ säält vällä automaadi. Tä tsihtse tuuga minno, nii et ma hiitü umbõlõ är. Perän tä näüdäs’ viil ummi püsse. Sääl olli optilidsõ tsihikuga Vinne vintpüss, automaadi, püstoli – kokko mõni 20 püssä.

    Ma olõ koskilt lugõnu, et Soomõ om püsse kotonhoitmisõ poolõst pääle USAt maailman 2. kotusõ pääl.

    Maas’kanurmõ peremiis küsse mu käest, ku ma edimäne kõrd sääl tüül käve: «Olt Georg Otsa sugulanõ vai?» Ma võlssõ õkva: «Jah, olõ külh.» Perän tä uhkõnd’ egäl puul, et täl om Georg Otsa sugulanõ tüül ja Eesti oppaja kah (naanõ oll’ latsiaiaoppaja). Soomõn haritlasõ arvada maas’kit ei korja.


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Surmalugu

    Suvi tuu pillimehe uulidsa pääle. Võro folgi aigu kost kõgõ lõõdsahellü. Taa jutt om pall’o vanõmbast aost.

    Sis rõõmust’ inemiisi uma lõõdsamängoga üts vanõmb miis, kiä mängse treppe ja uulidsanukkõ pääl vai mõnõn aiamulgun.

    Egä kõrd, ku tuu miis uma lõõdsa lakja tõmmas’, hõigas’ tä: «Nüüt tulõ surmalugu!» Tuu nime all vannamiist liinan tuntigi.

    Ütskõrd tull’ Surmalugu ambulantsi tohtri mano, muidoki pillildä. Tohtri saat’ uma meditsiiniõe kirjapandmiskotusõhe haigõ kaardi perrä.

    Õdõ naas’ riiolit piten tuhrama, a kaarti es lövvä. Kirjapandja küsse, midä tuu nii hoolõga S-tähe alt ots. «Ma ei näe, kon Surmaluu kaart om,» kaivas’ otsja.

    «Sa otsit võlss kotusõst, timä nimi om Hellas,» opas’ kirjapandja, kes tundsõ Võro inemiisi parõmbalõ.


    Võromaa memm Tarto haigõmajan

    Võromaa memm sai saatõkirä Tartohe Maarjamõisa kliinikuhe tohtri mano. Kõndsõ memm suurt haigõmajja piten, saatõkiri näpu vaihõl, ja otsõ tuud tarrõ, kon tohtri tedä vasta pidi võtma.

    Tä kai paprõ päält tarõ nummõrd. Tuu oll’ väega suur – 2012. Es putu viil säänest silmä!

    Ütest ruumist tull’ tohtri vällä. Memmekese murõligu küsümise pääle kai tohtri saatõkirja ja ütel’, et küsüjä om õkva õigõ ussõ mano jõudnu.

    «A midä tuu 2012 tähendäs?» küsse memm. Tohtri muheli ja ütel’, et tuu om jo timahavadsõ aasta nummõr. Sis pand’ herevillä memm kah tähele, et aastanumbri iin oll’ väikult kirotõt kuupäiv.
     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin