|
|
Oll’ aasta 1986. Meil oll’ koton mustvalgõ lehm, kes andsõ häste piimä. Edimält vidäsimi piimä käroga Aakre kotusõpäälitsehe piimä vastavõtu punkti. Hummogu, ku tüüle lätsi, võtsõ piimä käroga üten.
Oll’ tuukõrd iks hulga inemiisi, kes tahtsõva piimä är anda. Ma jätse käro kuun piimäkarduga vastavõtupunkti mano – ku õdagu kodo lää, sis võta. Tüüpäiv sai läbi, kai, et vii käro piimäanomidõga kodo. Käro oll’ olõman, a piimäanoma olli ärki kaonu.
Muud es jää üle ku pidi poodist vahtsõ piimäanoma kaema. Sis ma es vii inämb piimä vastavõtupunkti. Teimi kodotiiotsa piimäpuki, kolmõastmõlidsõ, ravvast keevitet, lavva kattõs pääl. Mi man nakas’ käümä Tõrvast piimäbuss.
Naksimi Väikutiigi talost piimä puki pääle vidämä. Buss tull’ hummogu varra – kellä viie ümbre. Ku karra olliva eelmädsest pääväst täüs, oll’ hää är viiä, ku kard oll’ poolik, sis iks tahtsõt tuu täüs panda. Nii sai tettüs ka hummogunõ nüsmine ja piim kaon maaha jahutõdus.
Tuuperäst tulli kell neli üles.
Üts õdak pandsõ ketiga piimä kaivo, a kaivo oll’ koskilt vett mano tulnu. Piim oll’ viiga poolõs, vesi valgõ. Olõ õs tuu piimäga midägi tetä, sai eläjile antus. Tuukõrd es saaki piimä kombinaati saata, käve ütlemän, et uputi piimä är. Naabri puult sai tuudus puhast vett, nikani ku kaovesi selges läts’.
Vaihõpääl jahuti piimä niisama kaoviiga suurõn vannin. Piim jo vaia puki pääle saata.
Sis naksi piimä jäl kaon jahutama. Nõstsõ keti piimäanomaga korgõmbalõ, et piim är ei upussi.
Suvõl kävemi ütskõrd tiatrin, üüse jõudsõ kodo. Lätsi magama ja pandsõ kellä ka tirisemä, et piim puki pääle viiä, a es kuulõki tuud. Heräsi üles sis, ku piimäbuss oll’ joba maja iin, pini hauksõva. Piimä vastavõtja oll’ kao man, võtsõ esi piimä kaost vällä, vali joba paaki.
Varramba oll’ jutus olnu, et ma jahuta piimä kaon, tuuperäst vastavõtja tiidse, kost piimä võtta. Tä naardsõ õnnõ ja ütel’, et es taha mu piimä veemäldä jättä.
Tuukõrd olli mul ka maas’ka kasuman. Vei sis tenotähes puki pääle üten piimäanomidõga ka suurõ kausitävve verevit maas’kit. Järgmäne hummok oll’ kauss üten suurõ aituma-kiräga puki pääl. Pandsõ viil mõnõ kõrra maas’kit.
Sai viil paar aastat piimä antus, ku lõpõtimi. Piimäpukk jäi tiiotsa.
Tull’ sügüsene aig. Lätsi hummogu tüüle, kai ja silm es seletägi piimäpukki. Ku ligembäle sai, näi, et kiäki oll’ piimäpuki purus sõitnu. Oll’ nigu nummõr katõssa – nii kugõrikku lännü. Nii lõppi sis mi piimäpuki lugu.
Linderi Kaja
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
Pääleht