|
|
| | | | | | Otsari Lauli meelest om vaia Võrol umma tiatrit hoita ja tä taht tuulõ üten avita | | | | |
Väimälä tütrik, inneskine Võro draamastuudio näütlejä Otsari Lauli (20) kõnõlõs tuust, kuis timäst sai muusiga- ja tiatriakadeemiä lavakunstitudõng – ainumanõ vanalt Võromaalt.
Minevä tõsõpäävä, kats päivä päält rõõmsat teedüst, et tä om lavakahe sisse saanu, oll’ Laulil helü är. Täl oll’ ka rassõ miilde tulõta, midä mõni päiv tagasi tetä kästi: lavaka-katsminõ oll’ nii rassõ, et kistu pääst är. Lauli pand’ vällä kõik, midä tä mõist’ – peris näütlejäs saaminõ om timä kõgõ suurõmb suuv.
Näütlejäs taht’ saia 371 nuurt inemist, opma pässi 15, näist kuus tütärlast. Katsmisõl pidi lugõma luulõtuisi ja üte monoloogi väiku trikiga: näütüses vana naasõ muudu. Lauli pidi lugõma ütte monoloogi nigu tennissemängjä. «Ma ei olõ elon tennist mängnü, olõ-i eski nännü, kuis tuud mängitäs!» ütel’ tä.
Lauli jaos oll’ põnnõv tetä ka etüüdi pümmetrehvämise-paarikõsõst, kiä lätt kinno. Pallõldi ka egäsugumast hellü tetä – kaeti, ku häste perrä tetäs. Viil tull’ tetä egäsugutsit sammõ ja liiku nigu tundõlinõ daam vai nigu pistü ull’ inemine.
Perämädsel pääväl näkk’ Lauli peräkõrd tõisi pruuvõ kah. «Sis sai selges, määne tasõ periselt om. Om iks väega häid tütrikke! Sai arru, et piät iks viil vaiva nägemä, näist viil parõmb olõma.»
Samal aol sai Lauli tagasi uma rahuligu meele. «Edimädse kolm päivä olli ma iks tävvelik närvipundar!» ütel’ tütrik, kiä olõ-i varramba kõrdagi lava pääl närvi lännü. «Ma ei olõ elon nii närvin olnu ku lavaka-katsmisõl.»
Elokogõmusõ Võrolt
Lauli tennäs’ lavakahe sissesaamisõ iist innekõkkõ Võro draamastuudiot ja tuu vidäjät Tagamõtsa Tarmot. «Lava pääl joosi ma edimäst kõrda joba nelä-aastadsõn, imäle ütli 8. klassin, et taha draamastuudiolõ minnä,» selet’ Lauli. «Imä (koorijuht Otsari Silja – UL) tundsõ Tarmot ja küsse, kas ma saasi sinnä. Et ma olli pall’o nuur, sis nä es võta minno. A et Tarmol oll’ vaia tükkü «Pilvealused kuukoerad» nuurt tütärlast, sis ma sai sääl mängi. Tuu oll’ kõgõ parõmb asi, miä mukka sündü võisõ. Päält tuud lätsi draamastuudiolõ ja käve sääl neli aastakka.»
Lauli om kimmäs, et Võro draamastuudio om tennü timäst tuu inemise, kiä tä parhilla om. «Tuu ei olõ õnnõ draamastuudio, tuu om elokuul,» ütel’ tä.
Kõgõ tähtsämb oppusõmõtõ oll’ timä meelest tuu, et egän olokõrran tulõ jäiä esihindäs, mitte egä väiku as’a peräst hindäst vällä minnä ja tähtsüseldä asjo süämehe võtta.
Näütlejä-ammõt käü Lauli meelest timä olõmisõga kõgõ inämb kokko. «Lauljas saamisõ jaos mõista-i ma küländ häste laulda ja tandsjas saamisõs ei painu küländ häste!» naard’ tä.
Lauli lemmikroll Võro draamastuudio etendüisist oll’ «Misanstseenid ihule ja hingele». «Tuu tükk sai valmis mi, nelä tütärlatsõ kuuntüün Tarmoga. Läts tuuperäst hinge ja oll’ kõgõ armsamb,» selet’ Lauli. «Sääl tükün om häste pall’o esihinnäst seen. Tuu tükk oll’ häste lustilinõ, a ka häste rassõ.»
Viil oll’ Lauli jaos põnnõv üten tetä Vanemuisõn Uusbergi Uku lavastusõn «Kuidas kuningas kuu peale kippus».
Lauli trehväs’ sinnä niimuudu, et käve Tarton Miina Härma gümnaasiumin, Uusbergil läts’ lavastustõ vaia segäkuuri ja tä võtt’ Härma-kooli koori.
«Ellimi nätäl aigu Vanemuisõn, teimi hummogu kümnest õdagu kümneni pruuvõ: tuu oll’ puhas lust!» kitt’ Lauli. Sääl sai tä nätä ka suurõ tiatri ello seestpuult.
Malmsteni helü võtt jala nõrgas
Küsümise pääle, mändse näütlejä tälle kõgõ inämb miildüse, märgot’ Lauli pikält. «Rei Leino om lava pääl väega hää ja ka kinä inemine,» ütel’ tä. «Sis viil Joosti Janek ja Malmsteni Mait – seo helü!» Telekat kaes Lauli veidü, üts timä lemmiksari om «Kättemaksukontor».
Lauli tiid, et näütlejäs saaminõ tulõ rassõ. «Süküskuust om start ja sis sa panõt elo lõpuni vällä,» selet’ tä. «Tulõ väega-väega rassõ, a ka väega hää aig ja tuust tulõ võtta kõkkõ, midä saa.»
Midä tulõvik tuu?
Lauli ütel’, et tulõvikun taht tä tüüd tetä nii Tarton ku ka Võrol. «Võro liinatiatri om mullõ väega lähküs saanu, Võro tiatrit om vaia ja tuud tulõ egä hinnaga hoita,» om tä kimmäs.
Tiatrit saa hoita, ku om häid ummi näütlejit, kiä ka võro kiilt mõistva.
Võro liinatiatri juhi Tagamõtsa Tarmo tiidmise perrä om viimäte lavakan näütlejäs opnu võrokõnõ Sootsi Ago (opsõ 2004–2008). Külh omma võrokõsõ näütlemist opnu Villändi kultuuriakadeemiän, näütüses Kalli Kait (mõlõmba Agoga Misso juuriga ja lõpõtanu Võro Kreutzwaldi gümnaasiumi).
Lauli võro kiilt mõist. «Midä inämb ma olõ kuun võrokeelitside inemiisiga, tuud inämb nakka kõnõlõma,» ütel’ tä. «No ma ei trehvä Võromaalõ väega pikkä aigu, ma nakka no sääl koolin piaaigu elämä. Looda, et ma võro kiilt är ei unõhta.
Lavakan kah mitu kõrda küsti: ahhaa, Lauli, sa olõt Võrolt, kas sa võro kiilt kõnõlõt? Ütle midägi võro keelen! Määne om su köüdüs võro kultuuriga? Tuu tundu näile tähtsä asi, midä tulõ hoita.»
Tiatrilavastusõ, kon Otsari Lauli om mängnü:
Võro draamastuudio 2007–2011:
«Mänguasjamuuseum» 2008
«Misanstseenid ihule ja hingele» 2010
«Popi ja Huhuu» 2011
Võro liinatiatri 2007–2011:
«Pilvealused kuukoerad» 2007
«Võrumaa rituaalid vol 3» 2008
«Koomiku lapsepõlv» 2009
Vanemuinõ:
«Kuidas kuningas kuu peale kippus» 2009
Maarja harrastustrupp:
«Hannele taevaminek» 2011
Tartu üliopilastiatri 2011:
«Ulgumerel» 2011
«Kevade ärkamine» 2012
Otsari Lauli oll’ ka tõsõ Uma Pido üts kolmõst juhist (2010).
| | |
Tagamõtsa Tarmo, Võro liinatiatri juht:
«Mul oll’ hää miil, ku sai teedä, et Lauli lavakalõ võeti. Tahtminõ sinnä saia oll’ täl kõva – Lauli om väega tsihikimmäs.
Ma looda, et tä jääs sääl inemises: tiatrikoolin tüküse mõnõ tudõngi esihindä är unõhtama. Kolm aastat tagasi lubasi Lauli mullõ, et tulõ päält opmist Võro tiatrilõ tüüle – näüs noh, kas tulõ kah.
Ku võrrõlda mõnõ eläjäkesega, sis Lauli om mu jaos olnu kõgõ valgõ toonõkurg. Või tuvva latsi, a ka halva ette kuuluta...
Ja päält kõgõ – tä mõist üte jala pääl saista ja hindäle maast süvvä otsi!»
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
Pääleht
