| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | | | | ZAČEKI SVENI PILT | | | | | | Seo talv es niidä kitsõkõisi nigu kats eelmäst, kukki paksu lumõ alt söögi kättesaamisõs tull ́vaiva nätä. | | | | |
| «Tsia omma rammuh, kitsõ kah kimmä,» kõnõli Vahtsõliina jahimehe Truu Aarne ja Tarrosõ Riho, kelle jutu perrä oll’ seo talv mõtsaeläjile hää. | | | «Suuri külmi oll’ veidü, ütsigu päävä,» selet’ Truu Aarne. «Lumi oll’ muidoki sükäv, a maa om alt sula. Kaimi, et tsia es tulõki egä päiv söödä pääle süümä – saiva maa seest hindäle süvvä mano. Minevä aasta olli nä külh egä päiv söömäh, üts kari elli kolm kuud üte paiga pääl, kats miitret lagja tsiaraa olli seeh.»
Tarrosõ Riho ütel’ mano, et mõni talv omma tsia olnu nii kõhna, et soolikin om õnnõ õhk seen. «Oll’ juhus, ku immis oll’ iist är lastu ja ku timä põrsa maaha lasti, sis neo olli nigu luukere,» kõnõl’ tä.
Tsikoga oll’ Vahtsõliina mail kolm aastat tagasi kehv sais ja üts jahihuuaig jäi vaihõlõ. «A tsiga om sääne elläi, kedä väega kipõstõ jäl mano tulõ,» selet’ Truu Aarne. «Ütest talvõst avit’: minevä huuaig lasksõmi joba 63 ja seokõrd 65 tsika. Võissi viilgi inämb laskõ, meil om jo maakunna kõgõ suurõmb jahtkund – 17 600 hektaari ja jahimiihi om 45.»
Et kitsil oll’ paar talvõ väega rassõ ja ilvessit oll’ kah pall’o, sis olõ-i Vahtsõliina jahimehe kolm talvõ kitsõ lasknugi.
No om kitsi arv kasuma naanu ja ilvest veidembäs jäänü, timahava es lastaki üttegi ilvest. Külh lasi Vahtsõliina jahimehe 15 põtra.
Haanimaa jahimiihi päämiis Torbi Juss ütel’, et nimä ei olõ kah kolm aastat kitsi lasknu ja et lumi oll’ iks paks, sis näid väega mano kah es tulõ.
A Haanimaa tsia ollõv sändse, et läävä talvõs muialõ är kerembät ello otsma – Haanimaal jo lumi süvemb ku muial ja püsüs kõgõ kavvõmb. A keväjä tulõva tagasi ja sis tsungva külh mõnõl ussaia üles.
Haanimaa jahimiihil õnnistu huuaoga iks 17 tsika är võtta. «Olli peris kimmä tsia ja mis ma viil ütle – seo talv om külh täpsele tsiapõrna perrä lännü: paks, üteline, üts jõnks seeh veebruari algusõh,» selet’ Torbi Juss.
«Või tõtõst paistu, et seo talv es olõ mõtsaeläjile rassõ, a samal aol om tuu petlik,» ütel’ jahimiihi jutu pääle Vanalt Võromaalt peri luudusõpildimiis Začeki Sven, kiä kõgõ mõtsu pite roit ja tiid, kuis mõtsaeläjil lätt.
Sven om tähele pandnu, et kitsõ käävä inämb lautu man sillo söömän – selle omma ilosa.
«A mõnõl võtt sääne ütesugumanõ süük kõtu vallalõ ja sis om lugu kehvä,» selet’ tä. «Egä talv om rassõ, mõnikõrd üte, tõnõkõrd tõsõ kotussõ päält. Näütüses kakuliidsilõ oll’ seo talv väega rassõ, selle et lumi om paks ja joba pikkä aigu kõva koorikuga – kaku ei saa lumõ alt hiiri kätte.»
Hummõn nakkas kallendri perrä kevväi. Kukki lumi om viil paks ja ilmatarga ütlese, et inne kuu lõppu iks keväjäs lää-i, sis jahimehe nuhutasõ õhun joba keväjä hõngo.
«Tsirgulaulu om kuulda, eläjä nakkasõ liikma, ütstõist otsma ja mäeperve päält sulas lumi joba ilosahe,» ütel’ Tarrosõ Riho.
|
| | | | Põrõhõla om kõgõ kriitilidsemb aig | | | | | Talv kokkovõttõh mõtsaeläjile väega rassõ olõ-õs. Hädälidsemb aig om õkva põrõhõlla märdsikuuh.
Põdõr om ilosahe talvõ üle elänö. Põrõhõla tihtsä lumõkattõga om liikmine rassõmb. Ku näid ei tülütädä, sis nä ei liigu pall’o ümbre.
Mõtskitsõ kah ommava talvõlõ perüs häste vasta pidänö. Rassõst läts’ näil õkva vasta keväjät, ku oll’ sula ja päält tuu tõmmas’ lumõ tihtsäst. Maa päält põrõhõlla süvvä vällä ei kraabi, selle omma nä kogonu sääntse mõtsajao sisse, koh om inämb alosmõtsa ja puhma. Käävä usinahe ka söödä pääl. Sisse läävä viha ja kaar, hain vähämb. Sikõl paistus tulõvat kõrraline sarvõaastak.
Tsia kah käävä hoolõga söödä pääle. Hainamaiõ pääl ei olõ maa pall’o ärä külmänü, selle tsungva küländ usinahe. Rasvakihti külh suurt inämb olõ-i, kõgõ vähämb viil põrsil. Parõmbah saas’uh omma varrampa sündönö põrsa. Illatsõmba kurnu omma kõhnõmba ja vet siin mõos ka luuduslik valik. Perüs kõik keväjät ei näevä. Kar’a siseh kah om nätä, et nõrgõmbit tahetas kõrvalõ lits’u. Ku ei segätä, sõs käävä süütmisekotussõ ja magahusõkotussõ vaeht. Kõva tiiraa omma sisse sõkutuva. Om «mõtsakarjo» kah, tuuh mõttõh, et nuu sukugi söödäkotsil ei käüvä. Noodõ karjo põrsil om rassõmb.
Ilvessit meil jakkos. Pas’va aig-aolt söödäkotussidõ lähkädseh kitsi. Paar murrõtut kitsõ om lövvet kah.
Lepiski Arvi, Räpinä luudusõmiis | |
|
|
|
