Nummõr' 259
Piimäkuu 12. päiv 2012
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pido-nädälivaih
  • Uudissõ
     
  • Oppus avitas uma söögi rahva sekkä
  •  
  • Päts tulõ Ruusalõ
  •  
  • Vahtsõnõ lõõdsaplaat
  •  
  • Edimäne sann õnnõ liha suidsutamisõs
  • Elo
     
  • Nahaparkminõ – paras vaiv
  • Märgotus
     
  • Osula Hugo: tuu aig nakkas ümbre saama, ku jummal oll’ auto!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Kagahii!
    Perämäne külg
      
     
    Ruitlasõ Olavi, korõmba sordi miis 
      
    Süü Ilvessega ilma loosilda
     
    Ma mõtlõ külh, et Eesti majandusõ edenemine ja euroraha, Meikari-poisi ülestunnistusõ ja tuu, et tüüandja saa no tüülisest kerembäle vallalõ, omma hää märgi. Õnnõ ilm om sitt ja tuu jätt kõgõlõ sita meki mano.

    Om hää, et bendsini hind sattõ kats senti ja nahvta hind kolm senti, a tuust salaamivorstist, mis massõ poodin kats eurot jupp ja mis no mass 2.45, ei kõnõla kiäki!

    Kae, kon Räpinä tekk’ nädälivaihtusõl kampaania: kiä meist es tahtnu saia õdagusöögi-läbielämist üten elokunstnigu, kirämehe ja tunnõdu laulusõnno kirotaja Ilvesse Aapoga?!

    Kiudoski restoraani kodotsõn 1930. aastidõ sisekujondusõn om õnnõligul inemisel, Räpinä hää kodo päivi külälisel võimalus kuun Aapoga söögist mõnno tunda, kõnõlda maailma as’ost ja uuri sõnameistri käest timä tegemiisi kotsilõ.

    A millest sa elokunstnikuga kõnõlat, ku ilm om nii sitt? Sitast ilmast. Kiudoskin omma tõtõstõ hää söögi, olõ pruuvnu, a ku ilm om sitt, ei avida midägi.

    Vanast, ku ilma olli parõmba, seimi sõnameistriga peris sagõhõhe kuun ja uursõmi nii maailma asjo ku tõõsõ tegemiisi kotsilõ. Vahel võtsõmi söögi mano punnsuutävve kah. Vai mitu. Vahel võtsõmi suutävve ilma söögildä. Kuis juhtu! Meil oll’ söögiga hää vallalinõ läbisaaminõ.

    Ütskõrd sai timä käest tuu käügin haigusõ ja vei kodo. Tuu es olõ määnegi sita ilma haigus nigu aids vai süühvilis, tuu oll’ sääne õnnõ veidükese tuun tsihin haigus, a midägi õks.

    Nuu, kiä no uman rikutusõn mõtlõsõ, et ma Aapo käest tuu haigusõ «niimuudu» sai, omma lihtsämeelidse ja ei suta midägi läbi haugada.Tan omma lihtsä skeema ja noist arvosaamisõs tulõsi sutta kats-kolm malõkäüki ette nätä.

    Kost Aapo tuu tõvõ sai, kost ma sai, kiä viil tuul aol sõnameistri tegemiisi kotsilõ uurman ja jututaman käve...

    Ja siist edesi: kellega Meikar jutut’; kas tuu, kiä rahha and’, oll’ raha umanik vai vaheperemiis; kas raha üleandmisõ man ka maailma as’ost kõnõldi ja kas kiäki tuu käügin ka mändsegi halva haigusõ sai?

    Ku ma Räpinä-Võõpso kandin liigu, proovi iks Aapoga söömän kah kävvü, vast saa niisama kah, ilma loosilda, ku kõtt tühi. Kõnõlami söögi kõrvalõ as’ost, nigu nä omma.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin