| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Ku mängun omma mustlase... | | | Säinasti Asta
Lugu juhtu Suurõ-Jaani liinan pääle viiekümmendit aastagit. Mu pere elli suurõn puumajan. Üle uulidsa oll’ söögimaja, kon käve kõgõ pall’o rahvast, ka mustlaisi.
Söögimajan käve nä harva, rohkõmb hulksõva pargin ja vetsun, vaivssi liinarahvast uma käekaemisõga. Näide toimõndaminõ oll’ külh är keelet, a mustlanõ om kavval ku repän. Tä tulõ sullõ õkva kodo ette kuulutama.
Olli kolmõst latsõst kõgõ vanõmb ja minno saadõti suvõs maalõ sugulaisi mano eläjit kar’atama. Tenotähes tugi sugulasõ mi peret liha, võiu ja munnõga.
Ku sügüse kodo jõudsõ, kuuli, et imä om lasknu mustlasõl kätt kaia ja tulõvikku ette üteldä. Mustlanõ ollõv ütelnü, et seol naasõl om kats last. Imä saanu tuupääle pahatsõs ja küsünü vasta: «Kohe ma tuu kolmanda latsõ sõs panõ?»
Ku imä es olõ nõun võlssi ütlemise iist masma, nakas’ mustlasõmuur uman keelen todisõma ja hõigas’: «Kaogõ ti maa päält, su sugu häögu!» Nii tä sõnot’ immä ja tekk’ mito tsõõri ümbre timä.
Imä pagõsi tuu pääle latsiga tarrõ, pandsõ ussõ kinni ja kai aknõrõividõ vaihõlt, midä mustlanõ edesi tekk’. Tummõ nõid tõmmanu uma värvilidse jupkahanna üles, tsirdsutanu maja viirde ja sõnonu edesi, et saagu seo maja tuhas ja tolmus.
Maja maaha es pala, elli umma ello edesi, nii kavva, ku kasuvalõ liinalõ jalgo jäi. Vot sõs tougati vana puumaja buldoosõriga lakja.
Käve kolmandan klassin, ku mullõ tekkü edimäne peika. Ütel pääval koolist kodo minnen näi, et mul käü takan lühkeist kasvo poiskõnõ. Algusõn arvsi, et jo sõs timä eläs minoga üten uulitsan. Kõrra jalodi nimme tõõsõ uulidsa pääle, a poiskõnõ tull’ takan nigu vari. Sai arvo, et nagamann taht minoga kokko saia.
Järgmädsel pääväl jäi poolõ tii pääl saisma ja uutma, et nätä, miä saa. Klutt jõudsõ minoni, a teretämise asõmõl tsusas’ uma väiku tummõ rus’ku mullõ nõna ala. «Kae, mul om kuus sõrmõ, a sul ei olõ!» oll’ mustlaspoiskõnõ uma katõharolidsõ pässä üle uhkõ. Löönü minno säändse «immega» pahvis, välgüt’ tä ummi kavalit pruunõ silmi ja kutsõ minno kinno.
A ku ma imä käest kinno minekis lupa ja piledirahha küsse ja ausahe är kõnõli, et mul om nüüt must kuvvõsõrmõlinõ «peika», oll’ luul lõpp.
«Mustlasõ omma igävädse petjä. Kas sa olõt unõhtanu, kuimuudu nä meid ja mi majja är sõnosi,» tõrõl’ imä.
Muidoki es olõ ma unõhtanu, a iks oll’ tummõst tsäropääst hallõ. Mõtli, et tii «peikalõ» vähämbält kingitüse. Ku meil külälise käve, tuudi iks latsilõ kommi. Käkse sõs uma osa är.
Käkmisega oll’ tükk tegemist. Noorõmba sõsara es või kommõ löüdä, sis olnu kommi är süüdü vai imäle kaivat. Tii sõs selges, kost kommi peri ja mille söömäldä!
Es lövvä parõmbat kotust ku tühäs saanu lõhekalakarp. Sinnä ma uma kommi pannigi... ja unõhti.
Kuu ao peräst tulli kommi miilde. Vei maiustusõ kuuli ja tsusksi mustlasõpoiskõsõ koolikotti.
Läts’ müüdä nätäl, tõõnõgi, a «peika» es tii vällägi. Esiki kodosaatminõ muutu hõrrõmbas.
Viimäte es suta ma säänest tennämädüst vällä kannahta ja jäi kodotii pääl tedä uutma.
«Kas seit kompvegi är, oll’ ka hää šokolaat?» küsse ma.Poiskõnõ nõstsõ silmä saapanõna päält üles. Timä ilosa pruuni silmä olli kurva ja helü kuri: «Kas narrit minno vai!? Juu esi luhvtiõlli, sis saat teedä, ku hää om!» Ja lännü tä oll’gi. Rohkõmb ma umma «peikat» es näe.
Arvada viirdü mustlasõlaagri parõmbidõ jahimaiõ pääle.
| | Kotimiis | | | Seo lugu juhtu Joovkasuuh päält sõa, ku ma olli nelä-viieaastanõ. Sis hirmutõdi latsi kotimiihiga, kiä tuulaigu ümbre liikõ. Ku kiäki midägi kurja tekk’ vai sõnna es kullõ, sis üteldi iks, et kotimiis tulõ, pand kotti ja vii paksu mõtsa.
Ütel ilosal keväjädsel pääväl saisi aknõ man ja kai, kuis päiv alla mõtsa pääle paistu. Lumi sulli kõvastõ ja vällä es saa minnä. Oh tuud hiitümist, ku näi, et mäest tulõ üles kotimiis. Tuu pilt om mul täämbädse pääväni silmi iih. Pagõsi ruttu küüki sängütulba taadõ varjo.
A imä pand’ kotimehe küüki pliidisuu ette väiku kergokõsõ pääle istma. Sääl tä istõ jupp aigu.
Ma hiile sängünukast pad’a var’ost ja pelksi, et tä ei lääki är. Imä and’ tälle midägi suuhtõ pistä ja ku tä ütskõrd minemä naas’, pand’ kotti ka midägi. Ku kotimiis är oll’ lännü, võtt’ imä tagapaast kopaga kiivät vett ja naas’ pliidisuuedist uhtma. Sinnä olli kotimehe külest sitiga (täi) tsilkunu.
Taad kotimehe hirmu sai mul pruugitus ka uma tütretütrega. Tuu oll’ 1989. aastaga suvõl. Kati tuudi mõnõs aos mu huuldõ. Kõik oll’ häste, a ütel pääväl lei tälle midägi päähä ja tä naas’ kiusama, et lätt är. Läts’ ussaiast vällä ja mugu astõ õnnõ edesi. Hõiksi, et ku tä tagasi ei tulõ, tulõ kotimiis, pand kotti ja vii paksu mõtsa. Tuu jutuga Katit es hiidüdä. Lätsi sanna nuka mant kaema, kohe tä astus.
Tuud tiid vanajummal taivah, kost tull’ tuulaigu üts tsura, kott säläh, mäest alla mi tarõ poolõ. Ku meid rõbaht’, käänd’ ruttu tii pääle tagasi ja läts’ umma tiid. Katikõnõ juusk’ nigu jala võti mu mano, haard’ käekeisiga ümbre kaala kinni ja es lausu üts sõna. Ma viil ütli, et näet, mis juhtus, ku sõnna ei kullõ. Päält tuud oll’ latsõl jonn kaonu nigu vits vette, es olõ inämb isso kohegi minnä.
Sändsit trehvämiisi om olnu innembi, om nüüt ja ma arva, et om ka edespiteh.
Väidse Evi
| | | | Kuis traktorist tüümiihi hanit’ | | | Taa lugu juhtu imä jutu perrä lõvvapooligu traktoristi Treffneri Ilmariga 1957. aastal. Hummogu saiva kolhoosi tüümehe tüükua man kokko ja oodiva brikatiiri, et teedä saia, kes kohe tüüle lätt.
Kellasõ Valtõr ütel’: «Noh, Ilmar, võlsi täämbä kah midägi!» Ilmar ütel’ tõsidsõ näoga vasta, et täl olõ ei aigu võlssi, Põlva jaama tull’ jousüütü, vaia ruttu perrä minnä, muido võit ilma jäiä. Karas’ uma sapaga sisse ja pandsõ ajama.
Tõsõ mehe muidoki kaiva, et näil kah jousüütü vaia, ja ütlivä brikatiirilõ, et lubagu näil ruttu är kävvü. Tuudaigu, ku tõsõ mehe Põlva poolõ põrotiva, oll’ Ilmar rahulikult kavvõmbidõ põldõ pääl kündmän.
Mehe olli Põlva jaama saiõn pühhä vihha täüs – jousöödü vagonit ei koskil. Sõidiva tagasi ja pidäsivä plaani Ilmarit tsipakõsõ tsurmi tuu iist. A Ilmarikõnõ oll’ joba suurõ hirmuga kodo paenu ja lei kuurikatusõlõ lastõ, retelgi hindä mano üles tõmmat.
Mehe saiva iks nal’ast arvo ja kobisiva egäüts uma tüü mano, a Ilmar pidi õdagu lepütüses ja sõidukulu häästegemises mõnõ tropi vällä tegemä.
Johansoni Madis
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Halv päiv
Hummogu oll’ naanõ mehega tülütsenü ja miis oll’ tälle vasta kähvänü.
Tüü man naas’ miis ummi sõnnu kahitsõma. Kodotii pääl lillipoodist müüdä minnen astõ tä sisse ja ost’ pundikõsõ.
Ku tä koton häitsme lepmise märgis naasõlõ and’, naas’ tuu halusalõ ikma. «Nii halva päivä ei olõki olnu! Hummogu ütlit mullõ halvastõ. Perän lats lahk’ är kalli kohvikroosikõsõ. Sis käve naabrimutt uma vahtsõ kleidiga keksmän.
Postkastist löüdse elektriarvõ, mis pand’ mul pää ümbre käümä... Ja nüüt olt sa hinnäst viil purjo kah joonu!» kaivas’ naanõ läbi iku.
Musi kah!
Üten Tarto liina latsiaian olli tüül mõnõ vinne naasõ, kiä latsiga ütel aol lavvan sei.
Ku nuu tädikese olli kere täüs parknu, sis ringuti nä magusahe, nii et rõnnaluu raksahti, ja ütli õndsa näoga: «Muþika! Muþika!» No midä üts naanõ tiid parõmbat ku täüs kõtt ja meesterahvas!
A latsõ omma jo säändse, kinkalõ miildüs suuri inemiisi perrä tetä. Nii ringuti ka tsill’okõsõ lats’kõsõ ja kilguti rõõmsahe: «Musi ka! Musi ka!»
| | | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
