Nummõr' 258
Lehekuu 29. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Urbanilaat – hää olõmisõ laat
  • Uudissõ
     
  • «Kiä aian» – latsi pesäpido Põlvan
  •  
  • Suvidsõ uma saatõ ETVn
  •  
  • Vahtsõnõ võrokiilne Täheke
  • Elo
     
  • Inneskidse Nokia juhi ahi tetti võrokõsõ kahhelkivvest
  • Märgotus
     
  • Ilvesse Aapo: elo kaemisõst vallaliidsi silmiga nõsõs hääd!
  •  
  • Regionaalpoliitika mõttõtsõõr 3: Mulgimaalt ja Räpinä kandist
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Kagahii!
     
     
    Miis om parõmb ku kissel vai kuis ma umma naabritütrikku möie
     
    Silla Silver

    Vinne aol olliva moodun turismirongi, miä veivä odava raha iist ja ammõdiütisüse toega külh lõunadõ, külh põhja vai sis peris liidu hommugupiirini vällä.

    Kona mullõ miildüse õgasugudsõ lämmä as’a, olkõ tuu ilm vai naasõ, sis sai mitu kõrda lõunapoolitsin liiduvabariigen käütüs. Olliva sääl pikä tii pääl jo nuu mõlõmba lämmä as’a saia!

    Ollimi üts aasta jälki uma kambaga rongireisi pääl Kaukaasian. Ku liinu piten ümbre kävemi, oll’ õkva nätä, et nuu mäki poja olõs vai puul ellu är andnu, et mõni mi helle pääga tütrik hendäle saia.

    Kotusõpäälidse grupijuhi käest saimi teedä, et ilusa tütrigu iist mastas viistõist- kooni katõsatõistkümmend tuhat ruublit. Ja mehel, inne ku tä naist võtma nakkas, om kalõm – mi keeli kaasavara, autu ja maja kah olõman. Tuu jutu pääle tsilgahtu mõnõ vallalidsõ vai veidü ärpeetü naasõ silmin mi, valgidõ miihi hind muiduki kõrras alla nigu Vinne ruublil. A kül tä üüses jäl üles nõssi.

    Mi kamban oll’ tuu aasta ka üts väega illus ja pikä helle hiusõga tütärlats Pille.

    Oll’ õkva lõunaaig. Rong saisõ parajadõ üten Aserbaidžaani jaaman. Puul gruppi oll’ joba söönü ja tekk’ vällän perrooni pääl suitsu. Mehe lasi silmäl ilusidõ musta pääga tütrikkõ pääl puhada. Sääl astsõ mi manu üts nuur džigitt ja küsse ilma pikembä jutulda, kas tuul tütrigul, kiä sääl restoraanin istus ja süü, sugulaisi kah tan om. Poisi näost oll’ kõrraga arru saia, et tä taht nüüt mi Pillet, kiä trehväs’ õkva aknõ all istma, hendäle saia.

    Saisti mehe manu ja ütli, et ma olõ tuu kinä naistõrahva veli. Periselt oll’ Pille mi kandi tõpratohtri üts tütrit.

    Tõsõ mehe tulliva kah ligembäle ja kulssiva, millega seo nali lõpõs. Tuu naasõostja pedi hennäst väega viisakalõ üllen ja ütel’, et täl om joba maja ja vahtsõnõ must Volga olõman, ka kalõm ja raha omma kuun ja tä taht tuu ilosa tütrigu nüüt hendäle naasõs osta.

    Naksimi sis hinna üle kauplõma. Kona ma mängse jo tütrigu velle, sis kaupa teigi ma, tõisil es olõ sääl medägi kobista.

    Küsse kõrraga 20 000 ruublit. Poiss põlgsõ tuud pall’us ja paksõ ennedä 14 000. A ku ma õks kõnõli, ku illus, nuur ja putmalda tä om, saimiki 18 000 pääle kaubalõ.

    Sis tahtsõ miis naist lähkümbäst kah nätä. Ütli mehile, et nä saistaku vaguni ette ritta, nii et tä tütrigu manu es päsnü. Kae, ku rüüv viil är kah – olõmi nii reisiseldsilidsest ku rahast ilma ja mis ma sis Pille imäle Mallõlõ ütle.

    Lätsi ruttu vagunidõ ja ütli Pillele, et jätku nüüt süümine poolõlõ ja tulku vällä, tedä tahetas naasõs osta. Neiukõnõ sattõ edimält näost är, kokut’, et täl om viil makussüük süvvä.

    «Eluõnn sais põra perrooni pääl ja sa ikõt tan määnestki kisselit takan,» hutsudi ma Pillet nõuhtõ saama.

    «A poisi tahasi üle külh kaia,» kostsõ Pille ja oll’ nätä, et silmin nigu välgät’. Tullimigi sis vaguni trepi pääle. Vällä ma tedä es lupa. Nii kõnõliva tuu miis ja Pille üle mi päie.

    Lõpus pallõl’ nuurmiis, et lubagõ tütärlatsõl õks trepist alla timä manu tulla. «Ega ma tedä är ei röövi ja ti võiti saista tsõõri siiä ümbre mi,» paksõ džigitt.

    Kõnõliva nä sis sääl ja jutt jõudsõ toonimaani, kon ja kona raha üle antas ja kohe naasõlõ perrä tulla. Pillekene kaiõ vahtsõst mu pääle ja timä ilusist sinitsist silmist oll’ nätä joba suurt hirmu – viimäte kuradi mööväki tä maaha.

    «Jätä ülejäänü kauba tegemine mu pääle!» tsusksi ma eesti keelen ruttu vaihõlõ.

    Poiss lubasi kuun esäga tulla, et raha mullõ üle anda ja esä saasi kah minijä üle kaia. Nuurpaar pidi õkva rongi mant umma elämiste sõitma, et sääl sis pulmõ pidämä naada.

    Kae, tan kotsil saiõ mu mõistusõkõnõ otsa ja tundsõ, et nüüt piät külh ruttu seolõ as’alõ ristiinemisele pasligu lõpu tegemä. Ütli, et lää ja küsü vagunisaatja käest, konkotsil mi hummõn määnegi kell olõmi. Astsõ vagunide, hendäl süä pesse nigu kanasõkõsõ perse.

    Kõnõli ruttu vagunisaatjamutilõ kõik välän juhtunu är ja palssi, et tuu nüüt mu kokku käänedü supi kuigi är avitanu hülpi.

    Hää, et mul eestikiilne trükümassin om – taaga ei olõ võimalik kõiki nuid vinne sõnnu kirota, mis ma muti käest kuuldsõ. A pää täl lõigas’. Kärät’ mu vaiki, tull’ esi perrooni pääle ja ütel’ kosja tulnulõ tõtõligu näoga, kohe poolõ rong õkva sõitma nakkas ja kon jaaman mi järgmäne päiv olõmi.

    Poiss jätse mu ja Pillega käega jumalaga, lubasi järgmäne päiv autu ja rahaga juhatõtõdun jaaman vastan olla, istsõ Volgadõ ja lännü tä oll’gi. Mul sattõ õkva nigu kivi süäme päält vai õigõmb olõs üteldä, et tull’ seerikust tagasi üles uma kotsa pääle. Vagunisaatja juhat’ mehekese jo hoobiski toolõ poolõ, kon mi eelmäne päiv ollimi ollu. Jäi üle ennedä Jumalat ja Allahhi pallõlda, et miis meid enämb üles es löüdnü.

    Rong nõksat’ liikma ja vagunisaatja lubasi minnu komkahe hindä manu võtta, et ma vahtsit ull’uisi tetä es saanu. Tiiäti, ega tuul vagunisaatjalgi vika es olõ ja õnnõs es trehvä mi tu naasõostjaga kah inämb kokku.

    Ku tagasi ollimi ja ma seo jutu tütrigu imäle är kõnõli, sai viil ummakõrda sukõ. «Kül tütär olõs säält esi tagasi pagõnu ja raha olõs kah olõman ollu. Ei olõs enämb vaia tan kar’anaisiga maid jaka,» põrot’ Mallõ. A timä näost oll’ nätä, et täl oll’ periselt hää miil, et tütär elu ja tervüsega tagasi kotun om.

    Nüüt om Pille joba ammu mehel. Parhillanõ elu sääl lõunõn ei olõ kah aastit enämb tuu mis sis. Ja viil üts asi – hää, et meil ei piä naist ostma. Kost mõni tüüldä jäänü miis nuu euru ja autu võtassi. A teedä jo om, et ka tüüldä hopõn taht kaaru.



    Kodokäüjä tsirelipuhmah
     
    Oll’ illos tsirelide häitsemise aig ja ullimuudu kuum ilm. Lätsi tüüle – Põlva keskliina ütte majja kraamma.

    Tüütegemisega nakas’ väega kuum. Majah rohkõmb inemiisi es olõ ja ma vissi kitli kah säläst är. Tüü tett, oll’ viimäne asi prügükast vällä viiä. Ussõ pääl mõtli viil, et panõ õks kitli sälgä.

    A sis vissi käega:jätse ussõ peräni ja pandsõ, niisama rõnnahoitja ja pükse pääl, nigu ma olli, joosuga prügükasti mano.

    Valasi prügü är ja nii ku hinnäst ümbre käändse, näi, kuis uss nakas’ kinni vaoma. Oll’ külh jumala vaganõ ilm, a ei tiiä kost tull’ tuulõpuhahus.

    Es avida ka mu kängruhüpe: uss läts’ nõna iih plõksti kinni! Jummal hoitku – võti ja kitli olli seeh!

    Saisõ ussõ takah nigu soolasammas. Kavva sa saisat, egä minot võisõ kedägi tulla mäest üles vai auto saisukotusõhe sõita. Es jää muud üle ku ronni üle peris korgõ müürü mäe pääle tsirelipuhma. Otsusti, et piä tah kükütämä, niikavva ku poig perrä tulõ – kats tunni.

    Ku poig parklahe sõitsõ, hõiksi, et sõitku no veidü edesi. Tä nakas’ ümbre vahtma, kost mu helü tulõ. Saisi sis pistü ja ütli, et toogu mullõ kotost rõiva. Poig vahtsõ minno ku kodokäüjät.

    Lõpus tull’ küsümüs, kas ma olõ rüüvlide kätte jäänü.

    Kõnõli sis tälle, kuis tuul ussõ mu nõna iih kinni lei. Poig tõi mullõ rõiva ja nii sai ma kah peräkõrd iks tulõma.


    Kõo Maie


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Haussjutt tõi perre tülü

    Katõlõ Võro tohtrilõ, üts näist inemise- ja tõnõ tõpratohtri, miildü Tarto liina Volga restoraani õdagidõ süümä sõita.

    A tuu tõpratohtri oll’ igäväne vänt. Tä lask’ vallalõ haussjutu, et timä seldsilidsel om armuromaan ettekandjaga. Jutt jõudsõ tohtriprovva kõrvu ja tuust tull’ suur tülü. Peräkõrd tohtri rahust’ iks naasõ maaha.

    Tõnõkõrd, ku nuu kats miist jäl söömän olli, sokut’ vikurvändäst tõpratohtri sõbra portvelli ettekandja põllõ.

    Sääne «tunnisasi» ai tohtriprovva koton peris marru.

    Läts’ jupp aigu, inne ku tõtõ päävävalgõlõ tull’.


    Võlss tandsupaarilinõ


    Taa lugu juhtu tuul aol, ku mehe naksi pikki hiussit kasvatama. Võro restoraanin olli nädälivaihtuisil ja mõnikõrd ka kesk nädälit tandsuõdagu. Üts miis näkk’, et kavvõmban lavvan istus poolõ säläni hiussidõga naistõrahvas.

    Näko joht nätä es olõ, selle et tä istõ säläga mehe poolõ.

    Miis läts’ kipõlt istja mano ja tekk’ süvä kumardusõ. Istja käänd’ näo tandsulõ kutsja poolõ.

    Tuu kai, kuis minemä sai kakku. Istja oll’ niisama meesterahvas, vundsiki tõsõl nõna all.
     
     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin