| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| Ilvesse Aapo: elo kaemisõst vallaliidsi silmiga nõsõs hääd! | | |
Räpinä kirä-, laulu- ja kunstimiis Ilvesse Aapo (41) sai timahava joba tõist kõrda lämmäle maalõ Eurovisiooni lauluvõistlusõlõ sõita – joba tõist kõrda sai Eesti eurolaulus Ilvesse Aapo sõnnoga laul.
Vanastõ olli su laulu säändse lorilaulõ muudu, a perämädsel aol ütlet sa iks, et kullõ ja kae taivahe ja märgi ja võta aigu. Mis om juhtunu, vanas olõt jäänü vai?
Lorilaulõ ma kiroda hindäle, raadiopoppari, nigu Ott vai Tanel, kanna õi sotsiaalsõt huumorit vällä, näile ja näide avvostajilõ tulõ tõistmuudu kirota. Niimuudu, nigu nä olõs esi kirotanu, ku mõistnu. Mul om tüü sääne.
Kas sa määnestki peris tüüd kah tiit?
Seo laulõ ja laulotekste treimine omgi peris tüüs kätte är lännü, lilliline hipielo om kohegi är kaonu.
Tulõ hummogu sängüst vällä ja kiroda Estonia tiatrilõ ooperi, kantaadi vai muusikali libretot, tõlgi Disney’le multifilmilaulõ filmi eesti kiilde ümbre pandmisõ jaos, kiroda raadiopoppi ja koorilaulõ ja kõnõlõ kõgõ telefonni, et viisi ei ma ti telesaatõhe tulla, tuu om jo Tal’nah, a mul om kotoh pall’o tüüd.
Kas sis kirotamisõst saa Räpinäl är ellä?
Är saat egäl puul ellä, kalmuaia omma ärelänüid inemiisi täüs.
Su kirotõduidõ sõnnoga laul oll’ nüüt tõist kõrda Eurovisioonil. Eelmine, «Tii», oll’ võrokeeline, seo, «Kuula!», eestikeeline. Kas Lõuna-Eesti om su jaos väikus jäänü?
Mul om sääne tunnõ, et võro keelega om sais peris kimmäs joba, a eesti kiil om ummiga õks ummussih, tuud tulõ kah pästä. Ma halv miis olõ õi, lää õks appi, ku mõista.
Miä sinno täämbädse ilma elo man kõgõ inämb murõhtama pand?
Ma olõ õi murõhtaja tüüp. Murõhtaminõ võtt jo umbõlõ pall’o energiät ja sõs jõvva õi midägi tettüs, a mul om kõgõ kipõ pääl ja aigu jakku õi hindä jaoski, murõhtamisõst kõnõlõmalda.
Kuis ei olõ aigu? Sa ütlet ummi laulusõnnoga iks inemiisile, et kae ja kullõ ja är tormaku. Sa esi sis ummi nõvvoandit ei kullõ?
Kullõ õks. Ma tuuperäst tah kõnõlõgi, et aigu olõ õi, et inemise mullõ kõrrast sälgä roninu õs ummi suuvõga, ma olõ jo umbõlõ halv «ei» ütlejä. A või ka nii olla, et ma esi saada hindäle sõnomit naidõ tekstega ja sõs kae, kas jõud peräle kah ütskõrd.
Kas ligembäl aol mõnt su hindä raamatut vai plaati kah uuta om, vai vehit õnnõ tõisilõ kirota?
Tõõsõ omma säläh jah, uma värgi saisva ja uutva ja omma poolõ pääl.
No om tegeligult jo kats vahtsõt muusigaprojekti, üts om bluusikas üteh ilmakuulsa Bullfrog Browniga ja tõõnõ om Kirivane üteh Linnu Liliga. Õkvalt saadi vahtsõ võrokiilse luu raadiolõ, «Leelo» om päälkiri, küsüge.
Üts raamat piäs kah sügüses valmis saama – eestikeelidse jutussõ. Mõnõ näist omma joba Tähekeseh ilmunu.
Ku tihtsähe sukka juhtus nii, et uulidsa pääl tulõ vasta võõras inemine ja ütles, et õu, Aapo, luulõtaja, loe no üts luulõtus. Mis sa säändse as’a pääle tiit?
Ma ütle, et ma vabal aol tüüd tii ei joht, a mõnikõrd õks loe midägi ulli. Ku hindä umma viisi ei, sõs loe Ruitlast, tuu lätt kõgõ nii-üldä täüsmajalõ.
A fännikirju ja aktipilte saadõtas kah küländ tihtsähe. Sääne tuu teedä-mehe elo om, midägi olõ õi tetä inämb, esi olõ süüdü.
Bakuu liinan vast säänest hätä ei tulõ, et kiäki uulidsa pääl mano astus.
Tulõ õks, sääl om jo peris pall’o Eesti aokiränikkõ, ja arvada, et mineväst euroviisu-kõrrast om vanno tutvit kah liikmah. Sääne asi kah viil: mu hindäperädse olõkiga tunnus vällämaalaisilõ kõgõ, et ma arvada olõ määnegi kuulsa miis, määne täpsäle, tuu tulõ õi kõrraga miilde, a egäs juhus tulõ kumarda ja uss vallalõ tetä ja pilti tetä.
Mineväl kõrral Istanbulih mi Jõgioja Petsiga võtimi jo Türgi uudissõ är ja sõs tulli lihtsä inemise kõik aig mano kõnõlõma. Ku ma jäl ütsindä liina pääl olli, sõs murõhtõdi, et kohe «saadan» om kaonu. Ma esi olli «terrorist», mu nimi kuuldu nigu Apu ja tuu om Öcalani (kurdi vabahusvõitlõja Abdullah Öcalan – UL) hõigunimi.
Et luvva vahtsit asjo, om vaia häid mõttit. Kost sa nuu mõttõ võtat? Kas sul om mõni kotus vai kivi vai muu ütehüs määndsegi vägevämbä jõvvoga, miä vahtsit mõttit pää sisse tuu?
Mul om, jah, hitikivi tah moronukah, sääl om kats laatmisõ mulku, lüüt näpo sisse ja külh tä tulõ!
Võhandu jõõ veereh roitmisõst om kah api. Vallalidsõ silmäga eloh ümbre kaemisõst nõsõs hääd, ja muidoki tulõ väega pall’o raamatit lukõ, esieränis sõs, ku viil lats olõt, sõs om sul sõnavarra ja mõistat tuuga midägi hääd kah tetä.
Anna mõni hää nõvvoannõ algajalõ kirotajalõ!
Kõgõpäält tulõ umbõlõ pall’o lukõ. Ku lugõnu olõ õi, sõs saa õi sust kirotajat kah. No ja sõs, ku tunnõt, et joba om midägi kirota, sõs nakka pääle ja mugu kiroda. A ku är olõt kirotanu, lasõ kirätüül veidü nukah saista ja sõs loe üle ja olõ hindäkriitiline, a mitte ka ülearvo, tuuh mõttõh, et peläku ei, midä tõõsõ arvasõ.
Küsse Rahmani Jan
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
