Nummõr' 257
Lehekuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma süük om hinnan
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisilõ uma lipp!
  •  
  • Võromaa süüke tegemise oppus
  •  
  • Pühäpaiku pildivõistlus
  • Elo
     
  • Mehikuurma veski uut veskimiist
  •  
  • Tamra Eha: Kait laulsõ hää meelega joba latsõn
  • Märgotus
     
  • Lepassoni Kadri: pillilatsil om kimmäs tsiht silmi iin
  •  
  • Regionaalpoliitika mõttõtsõõr
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
      
     
    Ruitlasõ Olavi, filosuuf 
      
     
    Saatuslik võtmõpunt
     
    Päävoolumeediän om suvi pääle naanu, kirota ei olõ inämb minkastki.

    Nii sai minevä nädäli lukõ õnnõ tuud, et Leplandi Oti seksivideo ollõv netti päsnü ja et järgmädsen modellisaatõn tulõ näiokõisil hinnäst pal’las võtta.

    Uurva aokirändüse ainumanõ võit oll’ tuu, et uuriti vällä Lemsalu Liisi tervide hiusidõ salahus.

    Maalehen näüdäti puuki. Elo 24n näüdäti kellegi ärvaonut perst, krimiuudissin oll’ kiäki tõsõ kuvaldaga maaha löönü ja kõik. Sääne seo lämmä ilma aokirändüs om! Paprõraiskaminõ!

    Täämbä mul tegeligult esiki oll’ kats veidükese nigu juhtumist vai nii.

    Edimädses panti mu autolõ kärokonks külge. Ja tõsõs näi Kristiine keskusõn Sei Indrekut. Kõnõl’ mobiiltelefoniga, as’alik miis.

    A Sei Indrekut näi ma tuuperäst, et ku ma auto teenindüste vei, sõs jäti kõik uma võtmõ tüümehe kätte, sõidi taksoga kodo ja es päse majja sisse. Tuuperäst lätsigi tagasi Kristiine keskustõ ja tuuperäst näi Sei Indrekut kah.

    Perän ma mõtli, et kae, kuis elon om kõik umavaihõl köüdet. Ku jätät üte as’a elon vaihõlõ, sõs muutusõ tõõsõ as’a kah ja terve elo lätt hoobis tõistmuudu. Olõs ma võtmõ är võtnu, ma ei olõs määndselgi juhul Sei Indrekut nännü!

    Selle om elon egäsugumanõ planiirmine tävveste mõttõlda.

    Om teedä, minka elo lõpõs, a kooni sinnamaani ei saa midägi ette arvada.

    Selle et kõik olõs võinu mu puult minnä nii nigu läts’ ja hoobis Seil olõs võinu midägi tõisildõ minnä, täl olnu muialõ asja ja ma olõs lahasnu parhilla tävveste tõistsugumast olokõrda. Nii peenükene om seo elo, nii pall’o om võimaluisi…

    Üleminevä sügüse näi lihapoodin Joala Jaaku. Tuu oll’ jäl saatusõ kokkomäng nigu Sei puhul, tuu vaihõga, et Joala trehvämine om kõvastõ harvõmb.

    Oll’ üts sääne tuimi, kõgõ veidemb silmä nakkavidõ rõividõga miis leti iin, valisi lihatükkü ja ma näi, et omgi Joala.

    Hindäettehoitja inemine, a ma näi õkvalt, et selgide silmiga ja tävve mõistusõ man. Ku inemine lihha ost ja süü, sõs tä iho saa valku, rauda, fosforit ja B-grupi vitamiine.

    Mul oll’ timä üle hää miil. Pelksi, et tä om kasvosüüjäs naanu, tuu om parandamalda asi.

    Kasvosüüjil lätt mudso paigast är, a Joala oll’ teräne ja ma sai arvo, et ka timä om arvo saanu, kuis elon om kõik umavaihõl köüdet.

    Ku jätät üte as’a elon vaihõlõ, kas vai väiku lihatükü, sõs muutusõ tõõsõ as’a kah ja terve elo lätt hoobis tõisildõ.

    Päiv sai viil kõrd läbi arotõdus, kõik tähtsä sai mu jaos selges. Pääle tuu, kas Sei om kasvosüüjä vai ei olõ?



     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin