| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Pall´o hää olõ-i ka hää | | | | Kasaritsa Maali | | | Seo om üts sääne ammuskinõ lugu, midä mõnikõrd tulõ umalõ vanamehelegi miilde tulõta, ku tä üle piiri tükis minemä.
Mi perrel tull’ elokotussõ muutminõ ette võtta. Inne ümbrekolimist kävemi mehega egä õdagu pääle tüüd vahtsit tarri remontman. Remont om veidü üteldü, tuu oll’ peris ümbreehitüs.
Maja tõsõ kõrra pääl oll’ kõik pää pääle käänet, põrmandki oll’ poolõldõ üles kisut. Kolmõ tarõ suurunõ plats oll’ ku prügüsortmisjaam. Sääl oll’ vannu riiulit, tuulõ, kappõ, kopsakit kipsikottõ, pahtliplänne, tüüriista päälekauba. Laealunõ oll’ õnnõ vaba.
Pandsõmi hädäperäst asjo ütstõsõ otsa, et tetä kotust sainu ehitüse matõrjaali, jämmembidõ prussõ ja peenembä lavvakraami jaos.
Üte õdagu tull’gi kõik tuu suur ja korgõ lavvastaabli, mis moro pääle valmis oll’ mõõdõt, katõkõistõ läbi aknõ tõõsõ kõrra pääle üles saia. Miis küünüt’ mullõ moro päält pikä lavvaotsa kätte ja ma pidi tuu läbi aknõ sisse vidämä.
No viimädse higitsilga pitsit’ tuu meist vällä, a poolõlõ kah saa es jättä: järgmädses pääväs oll’ vihma lubatu. Välän oll’ suur pümme, ku meil tüüplaan ütele poolõ sai.
Miis tull’ ka tarrõ mu tettüt staablit üle kaema ja miilde tulõtama, et mi piät rutulistõ autolõ helü sisse saama – latsõ omma koton ütsindä. Muud meil es jääki ku aknõ kinni panda. A tuu olõ es nii lihtsä. Aknõ kinnisaaminõ alas’ vahtsõst mulguni jõudmisõst, oll’ vaia põrmandu sõrõstikust üle astu ja ümbre kapi minnä. Sis tull’ hinnäst riiuli ja saina vahest läbi litsu ja viimäne hüpe üle värskele üleslaadidu lavvastaabli tetä.
Miis võtsõ tuu viimädse käümise hindä pääle: täl pikemb samm, saa rutõmb kodo. Tä oll’ joba aknõ lähkün, a inne kinnitõmbamist linnas’ tsirgukõnõ pümmest vallalidsõst aknõmulgust kunstpäävä kätte ja säädse hinnäst tarõ tõistõ otsa kardinapuu pääle puhkama.
Takastperrä oll’ tuu peris põnnõv, et varblanõ võtt tarõ hindä perre jaos üle kaia. A sis meil olõ es naarutujjo.
Saimi pikki lattõga lae all vehki ja lavvastaablist ütte- ja tõistpiten üle ronni. Varblasõrisul oll’ ruumi ku pall’o, kon linnada, a meil siibu es olõ, hää, ku kundi terves jäänü. Mis ti esi arvat, kas varblanõ taht valgõ päävä käest pümmele mulku tagasi linnada…
Viimädse kraadi pääl sai mu mehel hing täüs ja tä röögät’ süämetävvega: «Kurat!» ... ja varblanõ linnas’ vällä. A meil olõ es aigu viil kässi alla laskõ, vaia oll’ esi kah tsirgul takan «linnada» ja tuu välläpäsemise mulk kinni kakku.
Jõudsõmi mehega viil naarda, et säänest äkilist luku joht uuta es mõista. Ma viil targudi: «Kae, muido ei lupa ma sul, mehekene, vannakurja suuhtõ võtta, nüüt oll’ tuu sarvigu kutsminõ ku võlusõna. Kae, et sa inämb ei vannu, peräkõrd tulõ tsirk tagasi.»
Naarulidsõlt nakas’ miis aknõ poolõ liikma, a panõ es pikembät lavvajuppi staablin tähele. Nii ku kumastu, nii sattõ suust «Kurat!» ... ja varblasõplõks oll’ ku viis kopkast mi suurõn tarõn tagasi.
Sääne jant võtsõ minnu kah vandma, a suu oll’ lukun. Ikk tull’ pääle: tuud sulõtuusti saa es järgmädse õdakuni sisse ka jättä. Naksimi otsast pääle tedä vällä ajama.
Veidükese õnnõ oll’ kah vai nakas’ tsirgukõsõl meist hallõ: tõnõ välläajamisõ tseremoonia oll’ edimädsest veidükese lühemb.
Aknõ kinnipandminõ trehväs’ tõsõl kõrral mullõ, mitte viisakamba suupruukmisõ, a tuu peräst, et ma varblasõ vällälindamisõ aigu sääl lähkün trehvsi olõma. Süä pesse hirmust, kumb kipõmb om, ma vai varblanõ – või-olla käänd tsirgukõnõ viil otsa ümbre ja võtt uma perre kah üten vahtsõt üümajja revidiirmä.
Varblaisi kodo om iks säälsaman elopuu seen, nimä nii suurt tarrõ ku meil iks hindäle es himusta, kuigi tsiuksmisõ perrä näide pere kõrrast suurõmbas kasus.
Uma vanamehe suust olõ ei ma tuud sarvilist rohkõmb ku mõnõ ütsigu kõrra kuulnu. Tuud tulõ ku tohtri antut kraami tarvita – õigõl aol ja õigõ ports kõrraga, sõs lätt as’a ette.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tohtri man
Täämbädsel pääväl piät tohtri mano hinnäst kirja pandma ja hää, ku nädäli peräst mano päset. Innembi tullit hummogu ambulantsi ja päävä lõpun oll’ käütü.
Tuul aol oll’ säändsit kah, kes egä päiv uma tervüse üle kaipsi. Üts noist oll’ mammi Tamula järve takast Juba küläst.
Tohtri Perk kullõl’ mammikõsõ jutu är ja kirot’ roho: viis tsilka päävän sisse võtta. Järgmäne päiv oll’ mammi vahtsõst platsin: «Viis tsilka oll’ väega veidü. Es avida!»
Tohtri ütel’ sis, et kirotami kümme tsilka. A vahtsõl pääväl astõ mammikõnõ jäl tohtri ussõst sisse. Ka kümme tsilka oll’ tälle veidü.
Tuu jutu pääle ütel’ tohtri: «Kül teil, mammi, om hää tervüs. Egä päiv astuti viis kilomiitret maaha, et arsti mano tulla. Perän vahtsõst viis kilomiitret kodo tagasi.»
Säändse jutu pääle pahasi mammi är. Läts’ mitu nädälit, inne ku tii tohtri mano ette võtsõ.
| | Hüvä nõu | | | Makõ vai sooladsõ soodakukli
500-600 g (ma panõ kats kruusitäüt) hapund piimä vai hapundkuurt
2-3 munna
jahhu (puul jahust: nisu ja kesev vai nisu ja rügä, tõnõ puul kaarahelbit)
1 tl soodat
½ tl suula
sorts ätiket
Käänä kokku tainas, lasõ puul tunni saista. Nõsta luidsaga panni pääle parra kuklikõsõ. Ma pruugi lohokõisiga panni, a saa ka hariligu pääl tetä.
Egä kuklikõsõ pääle nõsta luidsaga kas suidsuliha tükükeisi, kaneeli-tsukrusegu võiuga vai küümnit ja väiku võiutükükene.
Küdsä kukli ahun valmis. Mi perre latsilõ mekvä kõgõ parõmbalõ kaneeli-tsukruseguga kukli, mullõ hindäle suidsulihaga kukli.
Tsesnogi-leevä
Panõ leevämurrõ pääle Bonjour-kreemi, ohkõnõ suitsulihaviil ja tsesnokit. Tsuska ahju, a passi pääle: tüküse kipõlt kõrvõma minemä.
Kruusamäe Maimu
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
